raamat võib sind huvitada,” ütles Yueh. „Seal on rohkem ajaloolist tõde kui kogu eetilises filosoofias.”
Paul langetas pilgu tillukesele raamatule oma peopesas – see oli nii väike. Ent sellel oli saladus… midagi oli juhtunud, kui ta seda luges. Ta oli tundnud, kuidas miski puudutas tema elu kohutavat tagamõtet.
„Sinu isa tuleb iga minut,” ütles Yueh. „Pane see raamat ära ja loe seda vabal ajal.”
Paul puudutas kaane serva, nii nagu Yueh oli seda näidanud. Raamat sulgus. Ta pistis selle oma tuunika vahele. Hetkel, kui Yueh tema peale karjus, oli Paul kartnud, et doktor nõuab oma raamatu tagasi.
„Tänan sind selle kingi eest, dr Yueh,” lausus Paul formaalselt. „See on meie saladus. Kui vajad minult teenet või kingitust, siis ära kõhkle seda küsimast.”
„Mina… ei vaja midagi,” ütles Yueh.
Ning mõtles: miks ma siin seisan ja ennast piinan? Ja piinan seda vaest noormeest… kuigi tema seda ei tea. Oeh! Neetud Harkonneni metsalised! Miks valisid nad mind oma jälestusväärset tööd tegema?
Kuidas mõista Muad’Dibi isa? Erakordselt soe ja üllatavalt külm mees oli hertsog Leto Atreides. Kummatigi on tõiku, mis aitavad hertsogini teed leida: vankumatu armastus oma benegesseritlasest daami vastu; unistused oma poja tulevikust; pühendumus, millega mehed teda teenisid. Nõnda näetegi teda – Saatuse poolt lõksu püütud meest, kahvatut varju oma poja kuulsusesäras. Sellepärast küsigem: mida muud on poeg kui oma isa järeltulija?
Paul jälgis pilguga, kuidas isa õppesaali sisenes ja valvurid ukse taha koha sisse võtsid. Üks neist sulges ukse. Nagu alati, koges Paul oma isa juuresolekut, tema täielikku lähedust.
Hertsog oli pikk, oliivikarva jumega. Vaid sügavad hallid silmad soojendasid tema karmide joontega nägu. Ta kandis musta tööriietust, mille rinnale oli tikitud punane haukavapp. Tema kitsal pihal oli suurest kasutamisest paatinaga kattunud hõbedane kilbivöö.
Hertsog küsis: „Töötad kõvasti, poeg?”
Ta tuli L-tähe kujulise laua juurde, vaatas seal lebavaid pabereid, heitis pilgu üle toa ning siis uuesti pojale. Ta tundis väsimust ning selle varjamine valmistas juba valu. Pean kasutama iga puhkamisvõimalust teel Arrakisele, mõtles ta. Seal juba puhata ei saa.
„Mitte väga kõvasti,” ütles Paul. „Kõik on nii…” Ta kehitas õlgu.
„Jah. Noh, homme asume teele. On hea, et uude koju minnes võime kogu selle ärevuse siia maha jätta.”
Noogutavale Paulile tulid järsku meelde Kõrgeaulise Ema sõnad: „… Isa heaks mitte midagi.”
„Isa,” küsis Paul, „kas Arrakis on nii ohtlik, nagu räägitakse?”
Hertsog sundis end tegema hooletut käeliigutust, istus lauanurgale ja naeratas. Ta peas valmis vestluse plaan – niisugune nagu need, mille abil võinuks enne lahingut tõsta meeste võitlusvaimu. Kuid seda plaani ei lasknud teostada üksainus mõte:
See on mu poeg.
„On küll ohtlik,” ütles ta.
„Hawat räägib, et me plaanitseme kasutada fremeneid,” ütles Paul. Ning arutas: mispärast ei räägi ma sellest, mida too vana naine ütles? Kuidas ta mu keelepaelad kinni sõlmis?
Hertsog märkas poja kitsikust ja ütles: „Hawat näeb peamist võimalust nagu alati. Aga see pole veel kõik. Mina näen näiteks CHOAM-kompaniid – Combine Honnete Ober Advancer Mercantiles, mis galakis tähendab Ausate Arenenud Ülemkaupmeeste Huviliitu. Kui Tema Majesteet annab meile Arrakise, siis peab ta andma meile ka CHOAM-is direktoraadi… mis on osav saavutus.”
„CHOAM valitseb vürtsiturgu,” ütles Paul.
„Ja Arrakis oma vürtsiga avab meile värava CHOAM-i,” ütles hertsog. „CHOAM on melanžist tähtsamgi.”
„Kas Kõrgeauline Ema hoiatas sind?” pahvatas Paul. Käsi rusikasse pigistades tundis ta peopesades niiskust. Ta pidi selle küsimuse jõuga endast välja pressima.
„Hawat räägib mulle, et too moor hirmutas su oma Arrakise-juttudega päris ära,” ütles hertsog. „Ära lase naise hirmudel hägustada oma mõistust. Ükski naine ei taha, et tema armsad ohtu satuksid. Nende juttude taga on su ema käsi. Võta seda kui märki tema armastusest meie vastu.”
„Kas ema on fremenitest kuulnud?”
„Jah, ja veel paljust muust.”
„Millest?”
Ning hertsog mõtles: tõde võib olla tema ettekujutusest hullemgi, aga isegi ohtlikest faktidest on kasu, kui oskad neid kasutada. Ja seda, kuidas ohtudega toime tulla, on minu pojale õpetatud armu heitmata. Kuid tuleb anda talle aega atra seada – ta on veel noor.
„Vähesed kaubad pääsevad CHOAM-i haardest,” ütles hertsog. „Palgid, eeslid, hobused, lehmad, metsamaterjal, sõnnik, haid, vaalanahk – kõige proosalisem ja kõige eksootilisem… isegi meie vaese Caladani pundi riis on nende huviorbiidis. Kõik, mida transpordib Gild: Ecazi kunstivormid, Richese ja Ixi masinad. Aga melanži kõrval kahvatub kõik. Peotäie vürtsi eest võib osta maja Tupilel. Seda ei saa toota, vaid tuleb Arrakisel kaevandada. See on ainulaadne ja tõeliste geriaatriliste omadustega.”
„Ja nüüd on see meie käes?”
„Teatud piirini. Tähtis on arvestada kõiki Kodasid, kes CHOAM-ist kasu saavad. Ja mõtle sellele, kui suur osa kasust tuleb üheainsa toote pealt – vürtsist. Kujuta ette, mis siis juhtub, kui vürtsitoodang peaks mingil põhjusel vähenema.”
„Kes on melanži varunud, need võivad püstirikkaks saada,” ütles Paul. „Teised pühivad oma suud puhtaks.”
Hertsog lubas endale hetkeks rõõmutut rahulolu, mõeldes poega silmitsedes sellest, kui haritud tähelepanekuid see teha oskas. Ta noogutas. „Harkonnenid on seda varunud üle kahekümne aasta.”
„Nad tahavad vähendada vürtsitoodangut ja teha sind selles süüdlaseks.”
„Nad soovivad, et Atreidese nimi muutuks ebapopulaarseks,” ütles hertsog. „Mõtle Landsraadile, kes vaatab minule kui mõnes mõttes juhile – olen ju nende mitteametlik spiiker. Mõtle sellele, kuidas reageeriksid nemad, kui minu süül nende sissetulek tõsiselt väheneks. Lõppude lõpuks tuleb ju oma kasu ennekõike. Saadame selle Suure Konventsiooni põrgu! Ega siis tohi lasta kellelgi end paljaks röövida!” Hertsogi huuled väändusid karmiks muigeks. „Nad vaatavad kõrvale, tehtagu minuga mis tahes.”
„Isegi kui meid rünnatakse aatomipommidega?”
„Nii häbematuks asi ei lähe. Avalikult Konventsioonile vastu ei hakata. Aga vähemad asjad lähevad peaaegu kõik käiku… võib-olla isegi tolmutamine ja pinnase mürgitamine.”
„Mispärast me siis selle möllu sisse läheme?”
„Paul!” Hertsog kortsutas oma poja peale kulmu. „Lõksu asukoha teadmine on esimene samm selle vältimiseks. See on nagu kahevõitlus, poeg, ainult et suuremas ulatuses – findi findi
