ei küsinud seda,” ütles parun. „Tuleta meelde, sa ennustasid, et too benegesseritlasest nõid sünnitab hertsogile tütre. Sa eksisid, mentaat, ah?”
„Ma ei eksi just tihti, parun,” lausus Piter, ning esimest korda kõlas tema hääles hirm. „Tunnistage: ma ei eksi just tihti. Ja te teate isegi, et need benegesseritlased sünnitavad enamasti tütreid. Isegi imperaatori kaasa on ilmale toonud ainult tütreid.”
„Onu,” ütles Feyd-Rautha, „sa ütlesid mulle, et asi on tähtis…”
„Kuulake mu vennapoega,” ütles parun. „Ta igatseb valitseda minu parunkonda, aga ei suuda valitseda iseennast.” Paruni vari liikus gloobusetaguses hämaruses. „Olgu peale, Feyd-Rautha Harkonnen, ma kavatsesin sulle siin midagi õpetada. Kas oled olvanud meie head mentaati? Sa oleksid pidanud selle mõttevahetuse käigus midagi mõistma.”
„Aga, onu…”
„Eks ole Piter kõige tublim mentaat, Feyd?”
„Jah, aga…”
„Ah. Muidugi aga! Aga ta manustab liiga palju vürtsi, sööb seda nagu kommi. Vaata tema silmi! Ta oleks justkui otse Arrakise kaevandusest tulnud. Piter on tubli, aga ikkagi emotsionaalne ja tundepuhangutele aldis. Piter on tubli, aga võib sellegipoolest eksida.”
Piter kõneles vaiksel, trotslikul häälel: „Kas kutsusite mu siia selleks, et kriitikaga minu tublidust tõsta, parun?”
„Sinu tublidust tõsta? Sa peaksid mind paremini tundma, Piter. Ma tahtsin vaid, et mu vennapoeg mõistaks mentaadi piiratust.”
„Kas õpetate juba välja minu asendajat?”
„Sinu asendajat? Kuule, Piter, kust ma saaksin veel teise nii riukliku ja pahatahtliku mentaadi?”
„Samast kohast, kust te minugi leidsite, parun.”
„Võib-olla tõesti,” muheles parun. „Viimasel ajal jätad sa kuidagi kõikuva mulje. Ja see vürts, mille sa ära sööd!”
„Kas mu rõõmud on liiga kulukad, parun? Kas panete neid pahaks?”
„Mu kallis Piter, sinu rõõmud ongi need, mis sind mu küljes kinni hoiavad. Kuidas saaksin neid pahaks panna? Tahan vaid, et mu vennapoeg seda sinu juures märkaks.”
„Ah ma olen siis vaateaknal,” ütles Piter. „Kas ma pean tantsima? Näitama kõrgeaulisele Feyd-Rauthale oma eriosku…”
„Täpselt,” ütles parun. „Sa oled tõesti vaateaknal. Nüüd jää vait.” Ta heitis pilgu Freyd-Rauthale ja märkas, kui lõbustatult kõverdusid ta vennapoja huuled, nende täidlane ja pruntis joon, mis oli Harkonnenide pärilik tunnus. „See on mentaat, Feyd. See on saanud väljaõppe teatud ülesannete täitmiseks ja tema oskusi on kontrollitud. Kummatigi ei tohi üle vaadata tõigast, et see on paigutatud inimkehasse. See on tõsine puudus. Mõnikord ma mõtlen, et meie esivanematel oli õigus, kui nad tegid mõtlevaid masinaid.”
„Minu kõrval olid need mänguasjad!” lõrises Piter. „Isegi teie, parun, võiksite võita neid masinaid.”
„Võib-olla,” ütles parun. „Noh, hea küll…” Ta tõmbas sügavalt hinge ja röhitses. „Nüüd, Piter, visanda põhijoontes mu vennapojale meie Atreidese suguvõsa vastane kampaania. Ole nii lahke ja näita meile, kuidas mentaat töötab.”
„Parun, ma olen teid hoiatanud usaldamast seda informatsiooni nii noortele. Minu tähelepanekud…”
„Seda otsustan mina,” ütles parun. „Ma käsin sind, mentaat. Näita nüüd meile üht oma erioskustest.”
„Olgu peale,” ütles Piter. Ta sirutas end, võttes veidralt väärika hoiaku – just nagu oleks see teine mask, mis sedapuhku kattis kogu keha. „Mõne standardpäeva pärast suundub kogu Atreideste majapidamine Kosmose Gildi liinilaeval Arrakisele. Pigem paneb Gild nad maha Arrakeeni linna juurde kui meie linna Carthagi. Hertsogi mentaat Thufir Hawat on õigesti järeldanud, et Arrakeeni on lihtsam kaitsta.”
„Kuula hoolikalt, Feyd,” ütles parun. „Pane tähele, kuidas kõik need plaanid on omavahel seotud.”
Noogutades mõtles Feyd-Rautha: Noh, sellel jutul on jumet. Viimaks ometi laseb see vana peletis mind ühele oma saladusele ligi. Ta vist tahab ikka tõesti teha minust endale pärijat.
„On mitu üksteist välistavat võimalust,” jätkas Piter. „Mina räägin sellest, et Atreidese suguvõsa sõidab Arrakisele. Me ei tohi aga eirata võimalust, et hertsog on Gildiga kokku leppinud, et see ta Süsteemist välja ohutusse paika toimetaks. Säherduses olukorras on teisigi renegaatideks hakanud, oma perekonna aatomikraami ja kilbid kaasa võtnud ja Impeeriumi piirest pagenud.”
„Hertsog on selle jaoks liiga uhke,” ütles parun.
„Niisugune võimalus on,” lausus Piter. „Lõppkokkuvõttes tähendaks see meie jaoks üht ja sedasama.”
„Ega ikka ei tähendaks küll!” mühatas parun. „Mina tahan, et hertsog sureks ja tema suguvõsa otsa saaks!”
„See on üsna tõenäoline,” ütles Piter. „Suguvõsa põgenemist reedavad teatud ettevalmistused. Hertsog neid ei tee.”
„Hea küll,” ohkas parun. „Jätka, Piter!”
„Arrakeenis,” ütles Piter, „hõivavad hertsog ja tema perekond residentsi, milles hiljuti oli krahv ja krahvinna Fenringi kodu.”
„Suursaadik smugeldajate juures,” itsitas parun.
„Teie onu naljatab,” ütles Piter. „Ta nimetab krahv Fenringit suursaadikuks smugeldajate juures selleks, et rõhutada imperaatori huvi Arrakise salakaubanduse vastu.”
Hämmeldunult vaatas Feyd-Rautha oma onu poole: „Mispärast?”
„Ära ole juhm, Feyd,” nähvas parun. „Kuidas saaks asi olla teisiti senikaua, kuni Gild jääb imperaatorist kaunis sõltumatuks? Kuidas spioonid ja mõrtsukad muidu liikuda saaksid?”
Feyd-Rautha suust kostis helitu: „Oh-h-h-h.”
„Me korraldame residentsis diversiooni,” ütles Piter. „Tehakse katse hertsogi pärijat mõrvata – ja see katse võib korda minna.”
„Ah, aga sellel noormehel on nii veetlev noor keha,” ütles parun. „Muidugi on ta potentsiaalselt ohtlikum kui ta isa… sest teda õpetab ta nõiast ema. Kirevase naine! Aga olgu peale, Piter, palun jätka!”
„Hawat on taibanud, et oleme talle agendi sappa pannud,” ütles Piter. „Ilmne kahtlusalune on dr Yueh, kes ongi meie agent. Aga Hawat on asja uurinud ja selgitanud, et meie doktor on lõpetanud Suk-Kooli, kus ta sai imperaatorliku töötluse, mille läbiteinuid peetakse piisavalt turvaliseks selleks, et lasta neil teenindada kas või imperaatorit ennast. Imperaatorlikule töötlusele pannakse suuri lootusi. Arvatakse, et seda äärmist töötlust ei saa kõrvaldada isikust muidu kui teda tappes. Aga keegi kunagi ütles, et õige toetuspunkti korral võib paigast nihutada ka planeedi. Meie leidsime toetuspunkti, mis nihutas toda doktorit.”
„Missuguse?” küsis Feyd-Rautha. Kõneaine oli tema meelest haarav. Kõik ju teadsid, et imperaatorlikku töötlust ei saa kõrvaldada!
