Jessica ise,” ütles parun.
„Kas pole tore?” küsis Piter. „Säärane võimalus lööb Hawati pea nii segi, et ta ei suuda enam mentaadina toimida. Ta võib isegi püüda toda naist tappa.” Piter kortsutas kulmu. „Aga ma ei arva, et ta sellega toime tuleb.”
„Sa ei taha, et ta seda teeks, ah?” küsis parun.
„Ärge kiskuge mind asjast kõrvale,” ütles Piter. „Kuni Hawati mõtted on hõivatud emand Jessicaga, tõmbame tema tähelepanu kõrvale ülestõusudega mõnes garnisonilinnas. Rahutused surutakse maha. Hertsog peab uskuma, et ta hakkab olukorda valitsema. Siis, õigel hetkel, anname märku dr Yueh’le ja laseme käiku oma peajõud… ah…”
„Lase käia, räägi talle kõik ära,” ütles parun.
„Me ründame kahe sardokaride leegioni toetusel, kes kannavad moondrõivaina Harkonneni livreesid.”
„Sardokarid!” ahmis Feyd-Rautha õhku. Vaimusilmas nägi ta imperaatorlikke kardetavaid väesalku, halastamatuid mõrtsukaid, padišahh-imperaatori fanaatilisi sõdureid.
„Näed, kuidas ma sind usaldan, Feyd,” ütles parun. „Ükski Koda ei tohi sellest aimugi saada, sest muidu võib Landsraad ühineda imperaatori vastu ja tekiks kaos.”
„Asja tuum on järgmine,” ütles Piter. „Et Harkonneni Koda kasutatakse imperaatori musta töö tegemiseks, siis teenime sellega suuri eeliseid. Muidugi on need eelised ohtlikud, aga neid ettevaatlikult kasutades võime teha Harkonnenide Koja kõige jõukamaks kogu Impeeriumis.”
„Sul pole aimugi, missugune rikkus see on, Feyd,” ütles parun. „Sa ei oska seda uneski näha. Kõigepealt saame CHOAM-kompanii tühistamatu direktoritooli.”
Feyd-Rautha noogutas. Asi oli rikkuses. CHOAM oli võti rikkuse juurde ja iga Koda kühveldas kompanii direktoritoolist endale kokku nii palju varandust, kui jaksas. CHOAM-i direktoritoolid – need näitasid poliitilist võimu Impeeriumis, olles üle hääleõigusest Landsraadis, mis vastandas end imperaatorile ja tema toetajatele.
„Hertsog Leto,” ütles Piter, „võib üritada pagemist nonde uute fremeni matside juurde, kes elavad piki kõrbe äärealasid. Ehk siis proovida oma perekonda sinna saata, arvates, et seal on nad ohutus paigas. Aga selle tee paneb talle kinni Tema Majesteedi agent – planeedi ökoloog. Võib-olla mäletate tema nime – Kynes.”
„Feyd mäletab teda küll,” ütles parun. „Lase edasi!”
„Ei tea, kui tark on sellest lobiseda, parun,” ütles Piter.
„Lase edasi, ma käsin sind!” möirgas parun.
Piter kehitas õlgu. „Kui kõik läheb plaanipäraselt,” ütles ta, „siis saab Harkonnenide Koda umbes ühe standardaasta jooksul Arrakisel alamfeoodi. Su onule hakkab kuuluma selle feoodi jaotamise õigus. Arrakist asub valitsema tema isiklik agent.”
„Mis tähendab suuremat kasumit,” ütles Feyd-Rautha.
„Loomulikult,” ütles parun. Ning ta mõtles: See on igati õiglane. Meie taltsutasime Arrakise… kui välja arvata mõned kõrbes pesitsevad fremeni sänikaelad…ja mõned taltsad smugeldajad, kes on planeedi külge aheldatud niisama kõvasti nagu kohalik tööjõud.
„Ja Kojad mõistavad, et parun hävitas Atreidese,” ütles Piter. „Nad mõistavad seda.”
„Küllap mõistavad,” pomises parun.
„Kõige toredam on,” ütles Piter, „et sellest saab aru ka hertsog. Ta saab sellest aru juba praegu. Tunneb, et on lõksu püütud.”
„Tõsi ta on, et hertsog seda teab,” ütles parun, ja tema hääles kõlas nukker noot. „See ei saa teisiti olla, ta peab seda teadma… ja seda haledam temast hakkab.”
Parun astus välja Arrakise gloobuse varjust ning nähtavale ilmus tema figuur – suur ja tohutu paks. Ning õrnad mõhad tema rõivise voltide all reetsid, et osaliselt leevendasid seda kaalu keha külge kinnitatud kandurtraksid. Parun võis kaaluda oma kakssada standardkilo, kuid tema jalgadele langes sellest kõigest viiskümmend.
„Olen näljane,” müristas ta, pühkides sõrmustatud käega suud ning vaadates Feyd-Rauthat silmadega, mis peaaegu rasvavoltide vahele kadusid. „Saada toidu järele, mu kallis. Enne magamaminekut me sööme.”
Nõnda rääkis Püha Noa-Alia: „Kõrgeauline Ema peab ühendama endas kurtisaani võrgutamisoskuse ja neitsiliku jumalanna kättesaamatu ausära ning hoidma neid omadusi vastastikku pinges nii kaua, kuni seda lubab tema nooruse võim. Sest kui kaovad noorus ja ilu, leiab ta tollest kord teda pinges hoidnud vahelolust endale võimekuse ja leidlikkuse allika.”
„Noh, Jessica, mis sul eneseõigustuseks öelda on?” küsis Kõrgeauline Ema.
Caladani lossis lähenes loojangule Pauli tuleproovi päev. Naised olid kahekesi Jessica hommikutoas, kuna Paul ootas helikindlas Mõtluskambris.
Jessica seisis näoga lõunapoolse akna suunas. Ta nägi ega näinud ka, kuidas luhta ja jõge valgustasid vildakad õhtupäikese kiired. Ta kuulis ega kuulnud ka, mida küsis Kõrgeauline Ema.
Kunagi palju aastaid tagasi oli olnud teinegi tuleproov. Pronksikarva peaga kõhetu piiga, keha puberteeditormidest puretud, oli hakanud õppima Kõrgeaulise Ema Gaius Helen Mohiami juures, kes oli planeedil Wallach IX asuva Bene Gesseriti kooli ülemproktor. Jessica vaatas oma paremat kätt ning meenutas sõrmi painutades valu, õudust, viha.
„Vaene Paul,” sosistas ta.
„Ma küsisin sult midagi!” nähvas vana naine nõudlikult.
„Mida? Oh…” Jessica kiskus mõtted minevikust eemale ja pööras näo Kõrgeaulise Ema poole, kes, selg vastu kiviseina, istus kahe läänepoolse akna vahel. „Mida te minult kuulda tahate?”
„Mida ma sinult kuulda tahan? Mida ma sinult kuulda tahan?” jäljendas vana naise hääl õelalt.
„Olgu peale, ma sain poja!” kähvas Jessica. Ta mõistis, et hakkab vastu tahtmist vihaseks saama.
„Sul kästi sünnitada Atreidesele ainult tütreid.”
„Ma tähendasin talle nii palju.”
„Ja sina oma upsakuses mõtlesid, et suudad ilmale tuua Kwisatz Haderachi!”
Jessica ajas lõua ette. „See tundus mulle võimalik.”
„Sina mõtlesid ainult oma hertsogi kirglikust soovist poega saada,” nähvas vana naine. „Aga tema tahtmised selles asjas ei loe. Atreidese tütre oleks saanud mehele panna Harkonneni pärijale ja asi olnuks korras. Sina oled selle lootusetult sassi ajanud. Nüüd võime mõlemad pärilikud liinid kaotada.”
„Te pole eksimatu,” ütles Jessica. Ta kogus end, et vanale naisele otsa vaadata.
Selle peale pomises vana naine: „Mis tehtud, see tehtud.”
„Ma tõotasin mitte kahetseda oma otsust,” ütles Jessica.
„Kui üllas!” irvitas Kõrgeauline
