Üks päev detsembris. Josie Silver

      2008

      21. detsember

      Laurie

      Mind paneb imestama, et kõik talvel ühistransporti kasutavad inimesed ei ole pikali kukkunud ja pisikute ülekülluse tõttu surnud. Viimase kümne minuti jooksul on minu peale köhitud ja aevastatud ning kui minu ees istuv naine veel korra oma kõõmaseid juukseid minu suunas raputab, võin oma jahtunud kohvipõhja talle pähe kallata, kuna ma ei saa seda nagunii enam juua, sest see on tema pea surnud naharakke täis.

      Olen nii väsinud, et võiksin siinsamas, selle kõikuva, inimesi täis bussi ülemisel korrusel magama jääda. Jumal tänatud, et enne jõule sai töö viimaks tehtud, sest mu aju ega keha poleks välja kannatanud enam ühtegi vahetust selle jubeda hotelli vastuvõtulauas. Külastajate poolelt võis see ju olla kaunistatud vanikute ja ilusate tulukestega, aga eesriide taga on see hingetu põrguauk. Ma peaaegu magan isegi siis, kui olen ärkvel. Kavatsen magada talveund kuni järgmise aastani, kui homme oma vanemate nostalgilisse tuttavasse majja, lapsepõlvekoju jõuan. See on nagu mingi lohutav ajarännak, kui minna Londonist vahepeal rahulikku Midlandsi külakesse oma lapsepõlve magamistuppa, isegi kui kõik mu lapsepõlvemälestused ei ole õnnelikud. Ka kõige lähedasemates peredes on tragöödiaid ja võib väita, et meie oma juhtus vara ja oli valus. Ma ei jää siiski selle peale pikalt mõtlema, sest jõulud peaksid olema lootuse, armastuse ja, antud hetkel kõige ahvatlevama, magamise aeg. Magamine, vahepeal võidusöömine venna Daryli ja tema sõbratari Annaga ning terve hulk imalaid jõulufilme, sest kuidas on võimalik tüdineda vaatamast üht õnnetut tüüpi seismas külma käes, käes silt, mis kuulutab vaikides oma parima sõbra naisele, et tema närbunud süda armastab naist igavesti? Ehkki – kas see on romantika? Ma pole selles päris kindel. Natuke nagu on ka, sellisel kurval moel, aga samas on ta ka maailma kõige viletsam sõber.

      Ma ei muretse enam pisikute pärast bussis, sest olen neid kahtlemata alla neelanud piisavalt, et need saaksid mind tappa, kui tahaksid, nii et toetan lauba vastu udust akent ja vaatan, kuidas Camden High Street heledate jõulutulede säras mööda libiseb ning helendavatel, udustel vaateakendel müüakse kõike alates nahktagidest kuni Londoni maitsetute suveniirideni. Kell on vaevu neli pärastlõunal, ometi on Londonis hämar – täna vist ei läinudki valgeks.

      Mu mõtisklused tuletavad mulle meelde, et peaksin arvatavasti võtma juustest labase kuusekarra, mida mu nõme ülemus kanda käskis, sest näen välja, nagu kandideeriksin põhikooli jõuluetenduses ingel Gabrieli rolli, aga saan aru, et ma ei viitsi. See ei huvita selles bussis mitte kedagi – ei niiskes jopes meest minu kõrval, kes võtab enda alla rohkem kui pool istmest, tukastades eilse ajalehe kohal, ega koolipoisse, kes tagumisel istmel üksteisest üle karjuvad, ja kindlasti mitte ka kõõmast naist minu ees oma vilkuvate lumehelbekõrvarõngastega. Tema ehtevaliku iroonia ei jää mulle märkamata – kui oleksin ebameeldivam inimene, koputaksin talle õlale ja ütleksin, et ta kisub tähelepanu iga oma pearaputusega tekitavale nahaosakeste lumetormile. Ma ei ole nii ebameeldiv või olen seda siis endamisi. Nagu me kõik, eks ole?

      Issand, kui palju peatusi see buss teeb? Olen ikka veel oma korterist mõne kilomeetri kaugusel ja siia ei mahu enam ühtegi inimest.

      Noh, mõtlen ma. Liigu. Vii mind koju. Ehkki kodu on praegu üsna masendav paik, sest mu korterikaaslane Sarah läks oma vanemate juurde. Tuletan endale meelde, et üks päev veel ja siis kaon siit ka mina.

      Buss peatub vabisedes tänava otsas ja ma vaatan alla, nähes, kuidas rodu inimesi trügib maha ja samal ajal teine rodu sisse. Nad nagu arvaksid, et see on võistlus veendumaks, kui palju inimesi väikesesse ruumi mahub.

      Bussipeatuses istub allalastava istme peal üks mees. See ei saa olla tema buss, sest ta on süvenenud kõvade kaantega raamatusse. Panen teda tähele, sest ta ei paista enda ees toimuvat trügimist ja nügimist märkavat ning see meenutab filmide eriefekte, kus keegi on täiesti paigale tardunud ja veidi fookusest väljas maailm tiirleb tema ümber.

      Ma ei näe mehe nägu, ainult tema liivakarva juukseid, mis on pisut pikavõitu ja tõmbuvad edasi kasvades ilmselt lainesse. Tal on seljas tumesinine villane poolmantel ja kaelas sall, mille keegi on talle vist kudunud. See on kitšilik ja ootamatu tema muu riietuse juures – tumedad kitsad teksad ja saapad – ning ta on täielikult raamatusse süvenenud. Kissitan silmi, küünitan pead allapoole, et näha, mida ta loeb, pühin jopevarrukaga udust akent, et paremini näha.

      Ma ei tea, kas tema pilku köidab minu käe liikumine üle klaasi või kõõmanaise kõrvarõngaste vilkumine, aga ta tõstab pea ja pilgutab mitu korda silmi, koondades pilgu minu aknale. Minule.

      Me vaatame teineteisele otsa ja ma ei suuda pilku lahti kiskuda. Tunnen, kuidas mu huuled liiguvad, nagu püüaksin midagi öelda, jumal teab mida, ja järsku, täiesti ootamatult pean ma bussist välja saama. Mind haarab meeletu tung pääseda selle mehe juurde, aga ma ei tee seda. Ma ei liiguta ennast, sest tean, et ei mahu jopes mehest nagunii mööda ega suuda läbi rahvast täis bussi trügida enne, kui see liikuma hakkab. Seega teen otsuse jääda paigale ja üritan talle oma kuuma, meeleheitlikult igatseva pilguga mõista anda, et ta tuleks bussi peale.

      Ta pole filmistaari välimusega ega ka klassikaliselt täiuslik, aga temas on mingi lohakas elegants ja siiras sarm, mis mind köidab. Ma ei näe nii kaugelt tema silmade värvi. Vist rohelised või sinised?

      Ja asi on selles – võite ju seda soovunelmaks pidada, aga ma olen kindel, et teda tabas samasugune välgunool kui mind, nagu oleks nähtamatu välguharu meid kuidagimoodi ühendanud. Äratundmine, alasti jahmunud vapustus tema suurtes silmades. Ta vaatab veel korra minu poole, nagu näeks juhuslikult ammust parimat sõpra, keda pole kaua kohanud, ega suuda uskuda, et ta on sealsamas.

      See pilk ütleb korraga: „Tere, issand, see oled sina, ma ei suuda uskuda, kui hea meel mul on sind näha.“

      Mees vaatab korraks kahaneva inimesterivi poole, mis ootab bussi pääsemist, ja siis uuesti mind, ning ma nagu kuulen tema mõtteid. Ta arutleb, kas bussi astumine oleks hullumeelsus, mida ta ütleks, kui meid ei eraldaks klaas ja rahvamass, kas ta tunneks end tobedana, et jooksis minuni jõudmiseks kaks astet korraga üles.

      Ei, püüan mina tagasi kerida. Ei, sa ei tunneks end tobedana. Ma ei laseks sel juhtuda. Tule juba selle neetud bussi peale! Ta vaatab mulle otsa ja naeratab

Скачать книгу