bussist väljuda, aga ma ei teinud seda. Võib-olla on aeg mõistus pähe võtta, lõpetada bussimehe otsingud ja purjuspäi nutmine iga kord, kui see jälle ebaõnnestub. Teisi mehi on küllaga. Pean võtma oma elu motoks „Mida Sarah teeks?“ – olen päris kindel, et tema ei raiskaks oma elust aastat nukrutsemise peale.
„Kas ostame sellele seinale mõne pildi?“ küsib ta, vaadates tühja kohta kamina kohal.
Noogutan. „Jah. Miks mitte? Kas see võib olla kassipilt?“
Ta naerab ja viskab mulle kokkukeeratud friikartulipaberi vastu pead.
18. detsember
Laurie
„Püüa täna õhtul Davidiga kohtudes rutakaid otsuseid mitte teha. Sa ei pea teda ilmselt esmapilgul endale sobivaks, aga usu mind, ta on väga vaimukas. Ja ta on lahke, Laurie. Ta andis mulle ükspäev koosolekul oma tooli. Kui paljud sinu tuttavad mehed nii teeksid?“ Sarah räägib seda põlvitades, võttes meie ühise tillukese korteri köögikapi tagaseinast välja võimalikult palju tolmuseid veiniklaase.
Vaatan vastust otsides ringi ja tõtt-öelda pole siit midagi leida. „Alumise korteri mees võttis oma ratta eest, et ma hommikul välisuksest välja saaksin. Kas see loeb?“
„Seesama mees, kes avab meie kirju ja jätab igal nädalavahetusel fuajee põrandale külmi kebabitükke?“
Naeran endamisi ja pistan veiniklaasid kuuma vahutavasse vette. Meie korteris toimub täna õhtul iga-aastane jõulupidu, mida oleme korraldanud sestsaadik, kui Delancey Streetile kolisime. Ehkki me kinnitame endale, et seekordne pidu tuleb uhkem, sest me ei käi enam ülikoolis, on külalisteks peamiselt tudengid ja mõned kolleegid, kellega me alles hakkame tuttavaks saama, kes tulevad siia vaidlema asjade üle, millest me päriselt aru ei saa – mulle tundub nii –, ja keegi David, kellega ma peaksin seksima ja keda Sarah peab minu jaoks täiuslikuks. Oleme seda varemgi läbi teinud. Mu parim sõbranna peab end kosjamooriks ja korraldas mulle juba ülikoolis mõned kohtamised. Esimene, Mark või võib-olla Mike, tuli keset talve kohale lühikestes jooksupükstes ja üritas terve õhtusöögi aja soovitada mulle selliseid roogi, mille kalorite põletamine jõusaalis ei võtaks kauem kui tunni. Ma armastan pudingut – põhiline, mis mulle menüüs ei kõlvanud, oli Mike. Või Mark. Vahet pole. Sarah kiituseks tuleb tunnistada, et mees sarnanes veidi Brad Pittiga, kui kissitada silmi ja vaadata teda hämaras ruumis silmanurgast. Ma tegin seda – tavaliselt ma esimesel kohtamisel meestega ei maga, aga mulle tundus, et pean Sarah pärast üritama.
Tema teine valik Fraser oli ainult natukene parem. Vähemalt mäletan ma tema nime. Ta oli kõige šotlaslikum šotlane, keda ma kohanud olen, nii et ma ei saanud umbes poolest tema jutust aru. Ma ei usu, et ta mainis torupille, aga ma poleks olnud üllatunud, kui tal olnuks üks torupill hõlma all. Tema ruudumustriline kikilips oli häiriv, aga sel polnud ka tähtsust. Kõige suurem möödapanek leidis aset kohtamise lõpus – ta saatis mu koju Delancey Streetile ja suudles mind nii, nagu teeks kunstlikku hingamist äärmiselt suure hulga süljega. Ma jooksin tuppa jõudes kohe vannituppa ja mu peegelpilt kinnitas, et ma näen välja, nagu oleks mind suudelnud Taani dogi. Vihmas.
Ega ma ise ole ka osanud kallimaid valida. Kui Lewis välja arvata, kes oli kodus mu pikaaegne kallim, panen ma ikka alati mööda. Kolm-neli, vahel ka viis kohtamist, enne kui asi liiva jookseb. Hakkan juba arvama, et kui olla parim sõbranna kellegi nii vapustavaga kui Sarah, on sel ka negatiivne pool – tema tõttu on meestel naiste suhtes ebarealistlikud ootused. Kui ta mulle väga kallis ei oleks, tahaksin tal ilmselt silmad peast välja torgata.
Igatahes, võite mind rumalaks pidada, aga ma teadsin, et need mehed ei olnud õiged. Mulle meeldib romantika – Nora Ephron oleks minu unistuste peo peakülaline ja ma tahaksin väga teada, kas toredad poisid tõesti suudlevad nii. Saate aru küll. Loodan, et kõikide nende konnade seas kohtan ma kunagi ka oma printsi. Või midagi sellist.
Kes teab, milline David on. Võib-olla veab mul kolmandal katsel. Ma ei kavatse hinge kinni hoida. Võib-olla on ta mu elu armastus või on ta jõle, aga ma olen elevil ja valmis vooluga kaasa minema. Ma ei ole seda viimasel aastal tihti teinud – me mõlemad kolisime ülikooli kaitstud maailmast töömaailma reaalsusesse, Sarah edukamalt kui mina. Ta sai juhuslikult töökoha kohalikus telekanalis, aga mina töötan ikka hotelli vastuvõtus. Jah, ehkki ma andsin uusaastalubaduse, ei tööta ma ikka veel oma unistuste ametis, aga mul oli valida kas see või minna koju Birminghami ja ma kardan, et kui Londonist lahkun, ei saa ma enam siia tagasi. Sarah’l pidi nagunii lihtsamini minema – ta on seltskondlikum ja mina kohmetum, mis tähendab, et töövestlused ei suju väga hästi.
Aga täna õhtul me unustame selle. Olen otsustanud nii palju juua, et seltskondlik kohmetus on võimatu. Uus aasta võimaldab meil ju oma järelemõtlematu ja alkoholist ajendatud käitumise unustada. See juhtus eelmisel aastal, jumala eest. Minge eluga edasi!
Täna kohtun ma ka esimest korda Sarah uue kallimaga. Ta on mehega mitu nädalat käinud, aga ühel või teisel põhjusel ei ole ma selle väidetavalt äärmiselt seksika mehepojaga veel kohtunud. Olen temast kuulnud piisavalt, et kirjutada raamat. Vaene mees seda ei tea, aga Sarah räägib, et ta on voodis jumal, ning ta kavatseb temaga lapsi saada ja abielluda, kui mehest on saanud kuulus meediategelane, kelleks ta ilmselgelt saada kavatseb. Mul on sellest mehest peaaegu kahju, sest tema tulevik on kahekümne nelja aasta vanuses järgmiseks kümneks aastaks paigas, ent tegemist on ju Sarah’ga. Ükskõik, kui lahe see mees on, veab ikkagi temal.
Sarah aina vatrab temast. Ta teeb seda ka praegu, rääkides nende metsikust voodielust rohkem, kui ma teada tahaksin.
Tõstan vahused sõrmed üles, et teda ohjeldada, ja seebimullid lähevad lendu, nagu oleks laps mullitajat puhunud. „Olgu, palun lõpeta. Ma püüan mitte orgasmi saada, kui viimaks su tulevase abikaasaga kohtun.“
„Ära seda talle ütle, eks?“ muigab Sarah. „Seda tulevase abikaasa asja. Ta ei tea seda veel ja see võib teda ehmatada.“
„Arvad?“ küsin ma surmtõsiselt.
„Las arvab mõne aasta pärast, et see on tema geniaalne mõte.“ Sarah pühib tõustes teksade põlved puhtaks.
Noogutan. Sarah’t tundes mässib ta selle mehe ümber oma väikese sõrme ja too on valmis spontaanselt abieluettepanekut tegema just siis, kui Sarah seda õigeks peab. Teate ju inimesi, kes teisi enda poole tõmbavad? Neid haruldasi elust pulbitsevaid isiksusi, kes kiirgavad midagi, mis teised inimesed nende orbiidile kisub? Sarah on selline, aga kui arvate, et see teeb ta talumatuks, siis eksite.
Kohtusin temaga ülikooli esimesel kursusel siinsamas. Olin otsustanud üürida ülikoolilt korteri, mitte minna ühiselamusse, ja valisin selle koha. See on kõrge vana maja, mis on jagatud kolmeks – alumisel korrusel on kaks suuremat korterit ja meie pööningud on ülemisel korrusel, nagu mingi kelmikas järelmõte. Olin täielikult võlutud, kui seda vaatamas käisin, sest mul olid roosad prillid täiega ees. Teate seda väikest korterit, millises elab Bridget Jones? See meenutas mulle seda, ainult et oli armetum ja vähem elegantne ning üüri maksmiseks pidin ma hakkama seda võõraga jagama. Need miinused ei takistanud mind allkirja andmast – ühte võõrast on lihtsam taluda kui lärmakat, võõraid täis koridori. Mäletan kolimise päeva, kui kärutasin oma asju kolmandale korrusele lootes, et mu uus korterinaaber ei hävita täielikult mu Bridget Jonesi fantaasiat.
Ta oli kinnitanud uksele tervituse kasutatud ümbriku tagumisel poolel, suures hoogsas punases käekirjas.
Kallis uus korterikaaslane!
Läksin ostma odavat vahuveini, et tähistada
