olin tal peos enne, kui temaga kohtusin. Ta on minust erinev mitmel moel, aga meil on piisavalt sarnasusi, et klappida ülihästi. Ta on vapustava välimusega, tulipunaste juustega, mis ulatuvad peaaegu tagumikuni, ja tema keha on imeline, ehkki ta ei hooli oma välimusest grammigi.
Tavaliselt tekitaks nii vapustava välimusega naine minus inetu õe tunde, aga Sarah oskab inimesi end hästi tundma panna. Esimese asjana ütles ta tol päeval poest tagasi jõudes: „Kuradi kurat! Sa oled Elizabeth Taylori koopia. Peame tabaluku ukse ette panema, muidu tekitame mässu.“
Ta muidugi liialdas. Ma ei ole eriti Elizabeth Taylori moodi. Mu emapoolne vanaema oli prantslanna, kellelt ma pärisin tumedad juuksed ja sinised silmad. Ta oli kahekümnesena üsna kuulus baleriin ja meil on selle tõestuseks alles vanad kavalehed ja udused ajaleheväljalõiked, ent ma olen pidanud end alati pigem ebaõnnestunud pariislaseks – pärisin vanaema kehakuju, aga mitte tema graatsilisust, ning tema korralik brünett krunn on minu puhul muutunud peas püsti seisvaks juuksepahmakaks. Pealegi ei ole ma piisavalt distsiplineeritud, et tantsimisega tegelda. Ma armastan liiga palju šokolaadikooki. Kui ainevahetus aeglasemaks jääb, on mul kriips peal.
Sarah ütleb naljatades meie kohta prostituut ja printsess. Tegelikult pole temas midagi litsakat ja mina pole piisavalt daamilik, et olla printsess. Nagu öeldud, on meil palju ühist ja me ajame teineteist naerma. Tema on Thelma ja mina Louise1, mistõttu mind natuke häirib, et ta on järsku armunud mehesse, keda ma pole veel näinudki ja kelle sobivust kinnitanud.
„Kas meil on piisavalt alkoholi?“ küsib ta, vaadates kriitilise pilguga köögi tööpinnale rivistatud pudeleid. Mitte keegi ei saaks öelda selle kohta peen väljapanek – seal on odavat supermarketi veini ja viina, mida me oleme viimased kolm kuud kokku ostnud, et pidu jääks meelde.
Või pigem ei jääks.
„Küllaga. Inimesed toovad nagunii midagi kaasa,“ vastan ma. „Kõik läheb hästi.“ Kõht koriseb, tuletades meelde, et me kumbki pole hommikust saadik söönud.
„Kas sa seda kuuled?“ küsin ma kõhtu masseerides. „Mu magu palub sul teha DS erirooga.“
Sarah võileivad on Delancey Streeti müütide ja legendide aluseks. Ta õpetas mulle oma püha hommikusöögikolmainsust – peekon, peet ja seened – ning meil kulus peaaegu kaks aastat, kuni leidsime oma eriroale nime DS, meie korteri järgi.
Ta pööritab silmi ja naerab. „Sa oskad seda ise ka teha.“
„Mitte nii, nagu sina.“
Ta ajab end veidi puhevile, avades külmiku ukse. „Seda küll.“
Vaatan, kuidas ta laob kihiti kana, sinihallitusjuustu, lehtsalatit, majoneesi ja jõhvikaid ning see on täppisteadus, mida ma veel pole omandanud. Tean, et see kõlab jõledalt, aga uskuge mind, see ei ole jõle. See ei pruugi olla tavapärane tudengimenüü, aga sestsaadik, kui me ülikoolipäevil selle imemaitsva kombo valmis tegime, on meil alati need koostisosad külmikus olemas. See on meie tavapärane söök. See, jäätis ja vein.
„Asja üdi on jõhvikad,“ ütlen ma esimese suutäie järel.
„Asi on kogustes,“ sõnab Sarah. „Liiga palju jõhvikaid ja see on moosisai. Liiga palju juustu ja jääb mulje, nagu lakuks teismelise musti sokke.“
Tõstan võileiva, et veel üks amps võtta, aga Sarah viskub ettepoole ja lükkab mu käe alla. „Oota. Me peame midagi jooma, et peotuju tekiks.“
Ma ägan, sest kui ta võtab kaks pitsi, taipan, mida ta üritab. Ta naerab juba endamisi, võttes kapist helbekarpide tagant tolmuse pudeli.
„Munga kusi,“ ütleb ta ja kallab mõlemale pitsitäie. Või benediktiin, kui anda korteriga kaasa tulnud vanale ürdiliköörile õige nimi. Pudelil on kirjas, et see on eriline segu salajasi ürte ja maitseaineid, ning kui me varsti pärast sissekolimist seda maitsesime, otsustasime, et üks neist salajastest koostisosadest on üsna kindlalt benediktiini munkade kusi. Aeg-ajalt, tavaliselt jõulude paiku, võtame kumbki pitsikese, ja me oleme seda rituaali hakanud armastama ja vihkama võrdsel hulgal.
„Põhjani,“ ütleb ta naeratades ja lükkab mulle üle laua klaasi, istudes toolile. „Ilusaid jõule, Lu.“
Me lööme kokku ja joome pitsid tühjaks, virutame tühjad klaasid lauale ja võpatame.
„See ei lähe vanusega paremaks,“ sosistan ma, tundes, et jook võttis mul suulae naha maha.
„Raketikütus,“ kähistab Sarah naerdes. „Söö võileiba. Oled selle ära teeninud.“
Me sööme vaikuses ja kui oleme lõpetanud, kopsib ta tühja taldriku serva.
„Jõulude pärast võiksime vist ka vorsti lisada.“
Ma raputan pead. „DS erirooga ei tohi muuta.“
„Vürtsika vorstiga on võimalik kõike paremaks teha, Laurie.“ Sarah kergitab kulme. „Kes teab, võib-olla näed täna Davidi oma.“
Arvestades Sarah korraldatud kahte viimast pimekohtingut, ei lase ma sel mõttel end liialt elevile ajada.
„Tule,“ ütlen ma ja panen taldrikud kraanikaussi. „Sätime end valmis, nad on varsti kohal.“
Olen joonud kolm klaasi valget veini ja üsna lõõgastunud, kui Sarah mu üles otsib ja kättpidi köögist välja tirib.
„Ta on siin,“ sosistab ta mu sõrmeluid litsudes. „Tule teda tervitama. Sa pead temaga kohe kohtuma.“
Naeratan vabandavalt Davidile, kui Sarah mu eemale veab. Hakkan aru saama, mida Sarah silmas pidas, kui ütles, et David võib mulle meeldima hakata. Ta on mind juba mitu korda naerma ajanud ja kallanud mulle pidevalt veini juurde – ma mõtlesin isegi juba väikesele suudlusele. Ta on meeldiv, meenutades „Sõprade“ Rossi, aga avastan, et mind huvitab rohkem Sarah hingesugulasega kohtumine, mis tähendab, et „Sõprade“ Ross on homme unustatud. See on hea baromeeter.
Sarah tirib mu läbi meie naervate purjus sõprade ja terve hulga inimeste vahelt, keda me vist kumbki ei tunne, kuni jõuame viimaks tema kallimani, kes seisab kõhklevalt välisukse juures.
„Laurie.“ Sarah on ärevil ja särasilmne. „See on Jack. Jack, see on Laurie. Minu Laurie,“ lisab ta rõhuga.
Avan tervitamiseks suu ja näen siis mehe nägu. Süda kerkib kurku ja mul on tunne, nagu oleks keegi mulle elektrišoki labad rinnale pannud ja voolu põhja keeranud. Ma ei suuda midagi öelda.
Ma tean teda.
Mul on tunne, nagu oleksin alles eelmisel nädalal teda esimest – ja viimast – korda näinud. See hingemattev pilk rahvast täis bussi ülemiselt korruselt aasta tagasi.
„Laurie.“ Ta ütleb mu nime ja ma võiksin nutta kergendusest, et ta on siin. See kõlab pööraselt, aga ma olen terve viimase aasta soovinud ja lootnud, et kohtun temaga juhuslikult. Ja nüüd on ta siin. Olen otsinud tema nägu rahva seast, baaridest ja kohvikutest. Olin juba bussimehe leidmisele käega löönud, ehkki Sarah vannub, et ma olen temast nii palju rääkinud, et ta tunneks tema ka ise ära.
Selgub, et ei tundnud. Selle asemel tutvustab ta teda mulle kui oma elu armastust.
Rohelised. Mehe silmad
