Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon

      Trükikoda OÜ Greif

      KAHEKSAS OSA

      KUTSE

      58

      Armastage üksteist

      Roger hingas nii sügavalt sisse, kui suutis, ja hõikas nii valjusti, kui suutis. Hüüe ei tulnud teab mis vali. Veel üks kord. Ja veel.

      Hüüda oli valus. Ühtlasi tegi see viha; kuuldavale toodud nõrk heli tekitas temas soovi panna suu kinni ja jättagi kinni. Ta hingas sisse ja välja ning röögatas täiest kõrist või igatahes proovis seda teha.

      Paremal pool rebestas kurku tuline valu ja ta jäi õhku ahmides vait. Olgu. Hinganud natuke aega ettevaatlikult, röögatas ta uuesti.

      Issand kui valus.

      Roger tõmbas varrukaga üle vesitsevate silmade ja kogus end uueks hüüdeks. Surunud käed rusikasse, tõmbas ta kopsud õhku täis, ent kuulis siis hääli ja hingas välja.

      Kusagil üsna tema lähedal hõiguti vastastikku, aga tuul kandis hääled eemale ja ta ei eristanud sõnu. Kütid vist, mõtles Roger. Ilm oli ilus, õhk nagu sinine vein ja mets täis püsimatult hüplevaid päikeselaike.

      Lehed olid alles hakanud värvi muutma, ent nii mõnedki juba pudenesid puudelt, tekitades nägemisvälja serval ühtlase virvenduse. Roger teadis hästi, et iga liigutus võib jätta säärases ümbruses mulje, nagu liiguks seal uluk. Ta hingas sisse, et hõigata, kuid lõi siis kõhklema ja vandus endamisi vaikselt. Tore! Ta laseb end pigem hirve pähe maha lasta, kui valmistab appi karjudes endale piinlikkust.

      „Jobu,” sõitles ta ennast, tõmbas kopsud õhku täis ja hõikas täiest kõrist „Halloooo!” – nii ragisevalt ja mannetult, kui see ka ei kõlanud. Veel üks kord. Veel. Ja veel. Viiendaks korraks oli ta hakanud arvama, et eelistab tõesti lasta end pigem surnuks tulistada kui kuuldavaks teha, ent lõpuks kandus karges heledas õhus temani siiski nõrk „Halloo!”.

      Roger jäi kergendatult vait ja hakkas läkastama, imestades seejuures, et ei köhi verd: kurk tundus olevat lausa verilihal. Aga ta vastas kohe ettevaatlikult kiire viisijupiga, tõusva arpedžoga. Terve oktav. Läbi häda küll ning sellest pingest läbistasid kõri valusööstud, aga ikkagi terve oktav. Pärast vigastust polnud tema häälel kunagi niisugust ulatust olnud.

      Sellest väikesest edusammust julgustatuna tervitas ta nähtavale ilmunud jahimehi rõõmsasti; nood olid Allan Christie ja Ian Murray, mõlemal käes pikk vintpüss.

      „Jutlustaja MacKenzie!” tervitas Allan teda naerul näoga, meenutades erakordselt sõbralikku öökulli. „Mida teie siis siin nii ihuüksi teete? Valmistute esimeseks jutluseks?”

      „Tõtt-öelda jah,” vastas Roger meeldivalt. Mõnes mõttes oligi see nõnda … ning millega veel oleks võinud seletada, miks viibib ta üksipäini metsas ainsagi relva, püünispaela või õngeridvata.

      „Aga et oleks siis hea jutlus,” manitses Allan pead kõngutades. „Kõik tulevad kuulama. Isa on sundinud Malvat varavalgest hilisõhtuni põrandaid küürima ja tube koristama.”

      „Ah soo. Ütle Malvale edasi, et ma tänan teda.” Endaga pikalt aru pidanud, oli Roger küsinud Thomas Christielt luba pidada pühapäevahommikusi jumalateenistusi koolmeistri kodus, kus suur tuba oli pisut ruumikam kui teistes majades. Jamie Fraser oleks küll kindlasti lubanud kasutada ka suurt maja, ent Rogeri arvates oleks tema kogudus – missugune heidutav sõna – tundnud end paavstimeelse mehe majas peetud teenistustel ebamugavalt, ükskõik kui vastutulelik ja salliv nimetatud mees ka ei oleks.

      „Sa tuled ju ka, eks?” küsis Allan Ianilt. Ianile tuli see kutse ilmselt üllatusena ja ta hõõrus ebalevalt sõrmenukiga ninaalust.

      „Nojah, aga mind ristiti ju Rooma usku.”

      „Aga kristlane oled sa ju ikka?” lausus Allan pisut kärsitult. „Või ei olegi äkisti? Räägitakse sedagi, et hakkasid indiaanlaste juures paganaks ega ole enam usku tagasi pöördunud.”

      „Räägitakse või?” küsis Ian leebelt, kuid Roger märkas tema nägu kergelt süngestumas. Ta pani huviga tähele, et Ian jättis küsimusele vastamata ning küsis selle asemel hoopis temalt: „Kas su naine tuleb ka kuulama, nõbu?”

      „Tuleb küll,” vastas Roger, surudes mõttes pöidlad pihku, „ja väike Jem samuti.”

      Kas nõnda sobib? oli Bree küsinud, heites talle vaimustatud pilgu, lõug natuke kergitatud, huuled õige pisut paokil. Jackie Kennedy. Kas see on sinu meelest enam-vähem õige või peaksin pigem proovima jäljendada vägesid üle vaatavat kuninganna Elizabethi? Naine surus huuled kokku, tõmbas lõua kergelt tagasi ja tema näol asendus innukas tähelepanu väärikalt hindava ilmega.

      Oo, kahtlemata proua Kennedy, oli Roger kinnitanud. Oleks hea, kui Brianna suudaks valitseda omaendagi ilmet, rääkimata siis kellegi teise näost.

      „Nojah, ma tulen siis ka – kui keegi sinu arvates pahaks ei pane,” vastas Ian Allanile, kes tõrjus selle kahtluse külalislahke viipega.

      „Oh, sinna tulevad kohale kõik,” kordas ta. Sellest mõttest tõmbus Rogeril kõht kergelt krampi.

      „Loodate hirve lasta või?” nooksas Roger vintpüsside poole, soovides juhtida vestluse oma peatsest vaimulikudebüüdist eemale.

      „Jah,” vastas Allan, „aga siis kuulsime sealkandis pantrit kriiskamas.” Ta osutas umbmääraselt peaga ümbritsevale metsale. „Ian ütles, et kui siin luusib ringi panter, on hirved ammuilma läinud.”

      Roger kiikas teraselt Iani poole ning tolle ebaloomulikult ilmetu nägu ütles talle rohkem, kui ta teada oleks tahtnud. Edinburghis sündinud ja kasvanud Allan Christie ei pruukinud ehk pantri kriiset tunda, aga Ian kindlasti tundis. „Kahju küll, kui panter teie jahisaagi minema peletas,” lausus ta ning kergitas Ianit vaadates kulmu. „Aga lähme siis, ma tulen koos teiega tagasi.”