endamisi: Võib-olla. Aga niisuguseks nagu enne ei lähe see enam kunagi. Ainult et seda polnud mõtet taga nutta – ta oli leinanud oma jao. Nüüd oli aeg olukorraga leppida ja edasi minna.
Leidnud lõpuks mugava asendi, pöördus naine rahuldusohkega Rogeripoole ning tema keha kohandas end otsekui sulades sedamaid mehe omaga – üks Bree rohketest imelistest oskustest. Juuksed oli Brianna ööseks kinni palmitsenud ning Roger libistas käe mööda pikka jämedat patsi alla, võpatades korraks, kui talle meenus madu. Ei tea, mida Claire sellega tegi, mõtles ta. Laskis kindlasti oma aias lahti, et ta seal hiiri püüaks – praktilise loomuga, nagu ämm oli.
„Kas selle nuputasid välja, missugusest hoorast sa rääkida unustasid?” küsis Brianna vaikselt ja nihutas puusad mehe vastu – otsekui muuseas, ent kindlasti mitte juhuslikult.
„Ei. Piiblis on kohutavalt palju hoorasid.” Roger võttis naise kõrvast väga õrnasti hammastega kinni ning Bree ahmis vaikselt õhku.
„Misse hoor on?” kostis voodikesest vaikne unine hääl.
„Jää magama, poisu, hommikul räägin,” hõikas Roger ning libistas käe üle Brianna väga ümara pringi ja sooja puusa.
Jemmy uinus kindlasti mõne sekundiga, kuid nad piirdusid teki all siiski väikeste vargsete puudutustega, oodates, et laps sügavalt magama jääks. Kord juba kindlalt unehõlma vajunud, magas Jemmy enamasti nagu nott, aga esimesest uimast oli vanemate isevärki häälitsuste peale nii mõnelgi puhul virgunud.
„Kas kõik läks nii, nagu olid ette kujutanud?” küsis Brianna, asetades pöidla mõtlikult Rogeri nibule ja tehes sellega ringe.
„Et mis … aa, jutlus. Nojah, madu välja arvatud …”
„Mitte ainult jutlus – üleüldse kõik. Kas arvad, et …?” Bree otsis tema pilku ning Roger nägi vaeva, et juhtida mõtted naise tegevuselt sõnadele.
„Aa …” Ta pigistas naise kätt ja hingas sügavalt sisse. „Jah. Sa mõtled, kas ma olen endiselt kindel? Olen küll. Vastasel korral poleks ma midagi niisugust ette võtnud.”
„Isa … paps rääkis alati, kui suur õnn on tunda ära oma kutsumus – teada, et oled sündinud siia ilma kindla ülesandega. Kas usud, et see on algusest peale olnud sinu … kutsumus?”
„Noh, mõnda aega olin täiesti veendunud, et minust peab saama süvaveetuuker,” vastas Roger. „Päriselt ka, ära naera. Aga sina?”
„Mina?” Brianna näis olevat üllatunud, ent ajas siis huuled mõtlikult prunti. „Noh, ma käisin katoliiklikus koolis, kus meie mõtted suunati sellele, et võiksime saada preestrinnaks või nunnaks, aga olin üsna kindel, et religioon mind ei köida.”
„Jumal tänatud,” lausus Roger nii innukalt, et Brianna hakkas naerma.
„Seejärel mõtlesin kaunis pikalt, et võiksin saada – tahan saada – ajaloolaseks. See huvitas mind tõesti,” ütles ta pikkamisi. „Oleksin võinud selle ala valida. Aga … päriselt tahtsin ma ikka midagi ehitada. Oma kätega teha.” Ta tõmbas käe teki alt välja ning liigutas pikki graatsilisi sõrmi. „Ainult et seda ei saa vist küll kutsumuseks nimetada.”
„Kas pole emadus sinu meelest ka omamoodi kutsumus?” See oli hell teema. Brianna kuupuhastus oli mitu päeva hiljaks jäänud, aga kumbki ei teinud sellest juttu … ega kavatsenudki esialgu teha.
Bree vaatas üle õla lapsevoodi poole ja tegi kerge grimassi, mille tähendust Roger ei mõistnud.
„Kas on ikka võimalik nimetada kutsumuseks midagi niisugust, mis saab enamikule inimestele osaks juhuslikult?” küsis Brianna. „Ma ei taha öelda, nagu poleks see tähtis, aga kas mängus ei peaks mingil määral olema ka valikumoment?”
Valik? Nojah, Jem tuli tõepoolest täiesti juhuslikult, aga selle lapse – kui teda üleüldse on – olid nad ju ikkagi valinud.
„Ma ei tea.” Roger silus pika palmiku vastu Bree selga ja naine surus end loomusunniliselt tema ligi. Brianna keha tundus tema meelest kuidagi küpsem, rinnad natuke teistsugused. Pehmemad. Suuremad.
„Jem magab,” lausus naine tasa ning voodikesest kandus Rogeri kõrvu üllatavalt sügavat aeglast hingamist. Brianna asetas ühe käe uuesti tema rinnale ja teise mõnevõrra madalamale.
Pisut hiljem, ka ise juba pooleldi unehõlmas, kuulis Roger naist midagi ütlemas ning virgutas end küsimaks, mis see oli, ent suutis kuuldavale tuua üksnes: „Mh?”
„Olen ikka arvanud, et ka mul on oma kutsumus,” kordas Bree, pilk otsimas midagi hämarusse vajunud laetalade vahelt. „Miski, mille tarvis ma siia ilma sündisin. Aga ma ei tea veel, mis see on.”
„Nunnaks sa igatahes küll ei sündinud,” vastas Roger uniselt. „Rohkem ei oska ma öelda.”
Mehe nägu jäi varju. Ta nägi üksnes märjalt läikivat silma ja tema süda vasardas hirmunult. Kostis bodhran’ite tüminat. Tal oli käes mingi puutükk, võib-olla trummipulk, võib-olla malakas; see näis olevat kord suurem, kord väiksem, kuid ta käsitses seda raskusteta otsekui omaenda käe pikendust – tagus sellega trumminahka ja peksis vastu pead mehele, kes pööras hirmust läikivad silmad tema poole.
Tal oli kaasas mingi loom; suur elukas, keda ta pigem aimas kui nägi; too trügis verd haistes innukalt tema reitest mööda pimedusse ning ta järgnes: käis jaht.
Nui langes korra, teise; üles-alla, üles-alla liikus see tema randmeliigutuste rütmis; bodhran oli ellu ärganud ja kõneles tema luudes; mütsud vibreerisid käsivartes, kolju purunes pehmelt lirtsudes.
Sel hetkel olid nad üks, lähedasemad kui mees ja naine; üksainus süda; hirm ja verejanu ühendatud pehme märja mütsatuse ja kõleda öö kaudu. Keha langes; ta tundis seda endast eemalduvat, adus rebestavat kaotusvalu, tajus maha kukkudes põse all maapinda ja männiokkaid.
Silmad läikisid niiskelt ja tühjalt; talle vaatas tule paistel vastu lõtvade huultega nägu, mis oli tuttav, ehkki ta ei teadnud surnu nime, ning loom hingas öös talle selja tagant kuklasse kuuma leitset. Rohi, puud, taevas – kõik põles.
Bodhran’id kõnelesid tema luudes, kuid mõistmata nende juttu, peksis ta maad, pehmet lõtva keha ja põlevat puud niisuguse raevuga, et sädemeid paiskus igasse kaarde – lahkuksid ainult nood trummid tema verest ning kõneleksid selgesti. Siis lendas trummipulk tal pihust, käsi tabas puud ja lahvatas leekidesse.
Roger ärkas õhku ahmides; käsi tulitas. Ta tõstis sõrmenukid vaistlikult huultele ja ja tundis vere hõbedast maitset. Süda vasardas nii pööraselt, et ei lasknud õieti hingatagi, ning Roger püüdis südamelööke vaigistada, hingata rahulikult, võidelda paanikahooga, et kõri ei sulguks ja ta ära ei lämbuks.
Oligi hea, et käsi valutas, see ei lasknud tal mõelda lämbumisele. Unes virutatud vägev hoop oli tabanud palkseina. Tundus, nagu oleksid sõrmenukid sodiks löödud. Roger pigistas hambad risti ning surus teise käe päka kõvasti vastu nukke.
Ta keeras end külili, nägi süte videvas valguses niiskelt läikivaid silmi ja oleks karjatanud, aga õhku ei jätkunud.
„Juhtus midagi või, Roger?” sosistas Brianna, hääles hirm. Vigastust otsides kompis naine kiiruga mehe õlga, selga, kulmukaart …
„Ei,”
