Ludlow' daamide ühing. Ann O ’Loughlin

      Saateks

      Olen oma elus õmmelnud ühe mälestusterohke lapivaiba. Olin siis teismeline; et mu aega sisustada, soovitas õmblejannast ema mul hakata tegema lapitööd, kasutades aastate jooksul – suuresti mulle – õmmeldud rõivastest üle jäänud ja alles hoitud riidetükke. See tegevus sai mulle õige pea armsaks ning õmblemise kui ühise hobiga tegeldes ajasime juttu, naersime ja talletasime vaiba sisse südamlikke mälestusi.

      Mu ema Anne suri kaks aastat tagasi, just siis, kui mul ilmus esimene raamat, aga tema mõju pole kuhugi kadunud. Ema oli mu suurim fänn ning tunneks erilist uhkust, et tema õmblustööd ja meie ühine lapivaip ajendasid mind kirjutama „Ludlow’ daamide ühingut”.

      See on mu kolmas romaan. Oma kirjanikuteel olen selgeks saanud, et maagiline sõna „lõpp” tähistab alati uue erutava etapi algust. Aga ma polnud seda teost veel lõpetanudki, kui agent Jenny Brown agentuurist Jenny Brown Associates võttis minuga ühendust ja kiirustas finišijoont ületama. Tänan, Jenny!

      Peale Jenny julgustasid mind ka kodused fännid, mu imeline abikaasa John ning meie lapsed Roshan ja Zia. Nende armastuse ja vankumatu toeta poleks ma suutnud kirjutamisrajal püsida.

      Eriti tahan siiski tänada kõiki lugejaid, kes on sellel teekonnal minuga kaasas käinud. Loodan, et naudite „Ludlow’ daamide ühingut” sama palju kui „Ballisaali kohvikut” ja „Kohtuniku naist”.

      Uutele lugejatele, kes selle raamatu kätte võtavad: tere tulemast, veetke Ludlow Hallis mõnusasti aega!

      ESIMENE PEATÜKK

      Rosdaniel, Wicklow’ krahvkond, Iirimaa, kevad 2013

      Mehe sõnad vasardasid tal peas.

      Mõista. Andesta.

      Need tuikasid tema ajus, ajasid pinde.

      Mõista. Andesta.

      Õhk oli külm ja karge, linn vaikne. Naine kõndis kiiresti mööda peatänavat edasi, pea maas, käed sügavalt taskus, rasked sammud raiumas sõnadega ühte monotoonset rütmi.

      Bugleri rohupoe ukse ees lesiv koer kratsis end laisalt, pööramata pilku tema seljalt. Kohviku Darcy’s Delight omanik upitas läve taha toimetatud leiva- ja saiakasti sülle ning noogutas talle, aga too ei vastanud. Sisse astunud, kummardus mees akna juurde ja jälgis läbi klaasi, kuidas naine kiirustas tänava lõppu ja pööras sealt Ballyheigue’i peale.

      Teadmata, kas üldse lähebki õiges suunas, ei aeglustanud ta ometi sammu.

      Silla kõrval bussipeatuses seisev vanaproua, kootud müts sügavalt silmile tõmmatud ja poekott käe otsas, mõõtis võõrast pilguga pealaest jalatallani ning Connie lisas sammu.

      Mõista. Andesta.

      Sõnad karjusid ja vasardasid tal peas.

      Mäest alla jõudnud, tajus Connie kitsast silda ületades, et tema senine otsusekindlus hakkab haihtuma, jättes enda asemele ebakindluse nagu tumeda pilve, mis rõhus südant. Teadmata, mida teha, rebis ta teerajal laiutavalt budleiapõõsalt tolmukihiga kaetud niiske hallikasrohelise lehe, muserdas seda sõrmede vahel, surus sellesse küüned. Närviliselt laskis ta katkutud lehel langeda üle käsipuu jõkke, kus vulisev vesi selle kaasa kiskus.

      Pea keskendunult maas, rühkis Connie edasi ning läks teisele poole teed, kus jalgrada suubus lokkavasse umbrohtu. Tema poole kihutas mürinal Dublini buss, sundides teda astuma pehmesse niiskesse kaldamutta. Kui kahekorruseline buss lähedalt mööda tuhises, lõi tema mantel soojadest heitgaasidest puhevile. Ta jäi ebakindlalt seisma.

      Okste vahel sabistav musträstas tõi kuuldavale kuriseva hüüde. Kõrgel puu otsas istuv harakas uuris, kuidas Connie telefoni välja võttis ja kella vaatas. 8.30 hommikul. Aeg, kui kõik muutus … Sellest meenutusest hakkas tal süda kloppima ja ihu kattus higiga. Seesama valusööst tabas teda iga päev sama rebestavalt kui toona esimest korda; kägistav kaotuspiin oli alatiseks tumestanud hommikute hapra ilu. Libistanud telefoni taskusse, sundis Connie end edasi minema.

      Sellest, et ta viibib võõras kohas, polnud midagi. Kodu, see enamikule õdusust tähendav neljatäheline sõna, tähistas Conniele eikellegimaad, kus tema naabrid olid valu ja lein.

      Kui lein on kord kanda kinnitanud, ei lase see enam lahti; valu lahvatab lõkkele ja paisub sinus, nagu ise tahab. Peites näo sügavale kastanpruuni mantli pehme karusnahkse krae varju, hakkas naine peas keerlevatest mõtetest aetuna kiiremini kõndima, otsekui võiks niiviisi selja taha jätta selle tühjuse, mis teda lakkamatult jälitas, lämmatas ja maadligi surus.

      Käänakuni jõudnud, kaotas ta uuesti meelekindluse ning hakkas kahetsema, et oli otsustanud auto linna jätta. Ta nägi kooruva värviga väravat, mille ülaserva piikidel olid suured roostekriimud. Väravapooled olid kokku tõmmatud ja kinnitatud jämeda ketiga, mille lülidest oli lingi lähedal läbi torgatud roostetanud tabalukk. Ühes aianurgas seisvad kileprügikotid olid kenasti kinni seotud, nagu oleks keegi lootnud säärast korralikkust ilmutades pääseda risustamissüüdistusest.

      Kivimüüris olev väike jalgvärav oli rohmakalt kinni kiilutud niiskuse käes mustaks tõmbunud lauajuppidega. Connie jõnksutas neid järsult ja tundes üht nõtkuvat, lõi suurima laua alumist otsa jalaga, nii et see järele andis. Tugevalt tirides õnnestuski tal väravat veidi lahti kangutada. Pressinud end sellest praost läbi, leidis ta end seisvat pika puiestee keskel kulgeval samblaribal ja seisatas viivuks, enne kui võttis ette teekonna viimase osa. Telefonihelin pani ta võpatama.

      „Connie, kartsin juba, et oled surnud. Kus sa oled?”

      Ta ei vastanud.

      „Issand, sa ei läinud ju ometi sinna?”

      „Ma pidin, Amy, ma vajan selgust.”

      „Mis selgust sa sealt leiad?”

      „Ma ei tea.”

      „Ma sõidan sinu juurde, sa ei saa seal ometi üksi olla.”

      Connie suutis läbi pisarate isegi naeratada, kujutledes õde üle Atlandi tema juurde lendamas.

      „Ma

Скачать книгу