laulatust kutsuti Arnold Ludlow’sse mõisat üle võtma. Mehe ema Martha ei teinud Arnoldi proteste kuulmagi, vaid teatas lihtsalt, et veedab edasised elupäevad Bathis õe juures ja jätab Ludlow Halli nüüdsest poja hooleks.
„Pärast isa surma jäin siia ja hoolitsesin valduste eest. Nüüd, kui oled otsustanud abielluda, on aeg, et võtaksid teatepulga üle,” kuulutas ta kindlalt.
„Aga minu elu on Londonis; ma pean iga mõne nädala tagant Ameerikas käima.”
„Seda saad teha ka Ludlow Hallist. Sinu isa tuli suurepäraselt toime kõigi oma elu tahkudega. Ludlow Hall on nüüdsest su peamine vastutus.”
Juba järgmisel päeval sõitis ema ära, jätmata vähimatki kahtlust, et Arnold peab end sisse seadma Rosdanielis. Pärast seda oli Arnold mitu päeva morn ja sõnakehv ega vastanud isegi kõige lihtsamatele mõisa majandamist puudutavatele küsimustele. Mingil ajal sõitis mees kolmeks päevaks Dublinisse, aga kui ta tagasi tuli, tegi Eve ettepaneku korraldada pidu ja kutsuda sinna kogu külarahvas.
„Miks me seda peaksime tegema?” küsis Arnold.
„Rumal mees, nad peavad ju teadma, et Ludlow Halli peremees oled nüüd sina; pidu on kõige parem viis sellest teada anda.”
Kaks nädalat hiljem, kui kõik kohalikud olid kutsutud Ludlow Halli, hiilgas Eve kleidis, mille oli just selleks puhuks ise õmmelnud. Mehele ta sellest ei rääkinud, sest too oleks pahakspanevalt kulmu kortsutanud, aga seda suurem oli rõõm, kui Arnold Vogue’i lõigete järgi tehtud südamekujulise kaelusega kleiti imetles. Kanga oli Eve leidnud Gorey turu riidepoest ning Margaret Kelly oli aidanud tal paberlõiked nööpnõeltega kangale kinnitada, enne kui ta vana Singeri masinaga, mis seisis Margaretil majapidamisruumis, kleidi kokku õmbles. Kaelust ehtiva endisaegse peene pitsi oli ta harutanud ühelt armsalt kleidilt, mis oli liiga vana ega kõlvanud enam avalikult kanda. Pehmed voldid olid kokku võetud peent taljet rõhutavaks vöökohaks. Proua Kelly oli teinud talle juuksekaunistuseks samast riidest lille ning koolutanud kroonlehtede servad üles; Eve kinnitas selle juustesse niisuguse nurga all, et lill oli esimene, mida mees märkas ja kiitis.
„Tundub, kallis, et sa oled toonud maakolkasse killukese suurlinna,” tähendas ta. Eve puhkes naerma ja pilgutas toiduvaagnaid Rootsi lauda sättivale proua Kellyle silma. Kohale toodi loomalihahautisega täidetud hõbedast marmiidinõu, mille all olev priimus hoidis toidu väiksel tulel soojas. Laual seisis kõrge virn suuri, hautise tarvis piisavalt sügavaid taldrikuid ja nende kõrval teine virn riidest salvrätte. Lauahõbedat ei lubanud Arnold välja panna, niisiis toodi selle asemel lihtsad, kuid läikivad roostevabast terasest noad ja kahvlid, samuti väikesed magustoidulusikad vahukoorega rabarbrikrõbediku tarvis. Laual oli šerrit, viskit ja tumedat õlut ning karsklastele apelsinimahla ja mineraalvett.
Eve seisis koos abikaasaga tohutu suure söögitoa ukse juures ja tervitas külalisi. Sealt juhatati tulijad kõigepealt laua juurde, seejärel valgusid nad niigi juba ülerahvastatud võõrastetuppa.
Ühel hetkel kallutas Arnold end tema poole ja sosistas talle kõrva: „Kõik räägivad sinust. Muidugi ainult ülivõrdes.”
Arnold oli kõigi vastu laitmatult viisakas, aga kui lähenes Michael Conway, surus ta tollel südamlikult kätt ja patsutas vanale sõbrale koguni turjale.
„Meie Michaeliga teame teineteist hästi, Michael on hingelt tõeline härrasmees. Tema tunneb Ludlow’ mõisat minust isegi paremini,” sõnas ta Eve’ile.
Eve’i kätt surudes märkas Michael Conway, et peoperenaine vaatab otsivalt üle tema õla.
„Arnold vist pole maininud, et mu abikaasa suri mõne kuu eest.”
Mehe hääl oleks justkui värisenud.
„Tunnen südamest kaasa.”
„See oli õnnetus: Arklow’st tulev kaubaauto lõikas tänava lõpus kurvi. Marion oli jalgrattaga, tal polnud lootustki eluga pääseda. Jumalale tänu, et lapsetoolis polnud väikest Richardit.”
Eve ahhetas.
„Palun vabandust, see pole asi, millest siin praegu rääkida.”
Eve võttis tal käest kinni ja pigistas seda tasakesi.
„Tänan, et te seda mulle mainisite.”
Hiljem, kui kogu Rosdaniel oli kõhu täis söönud, toreda sisustuse üle ohhetanud ja ahhetanud ning majaprouaga paar sõna vahetanud, hakkasid kõik riburadamisi mööda alleed kodu poole liikuma.
Rõõmus, et majas läheb elu jälle normaalselt edasi, keerutas Arnold kaasaga elutoas valssi, juhtides teda osavalt mööda kamina juures seisvast kahest tugitoolist ja aknaorva lükatud kušetist. Seelik lehvimas, pea kuklas, mõtles Eve, et tema elu kujuneb selle mehega väga õnnelikuks.
Eve’is kohus viha. Ta raputas ägedalt pead, et mälestusi eemale peletada. Surunud nööbi sügavale plekk-karpi, vajutas ta kaane uuesti peale ja torkas karbi väikesele riiulile. Sinna pidi see jääma senikauaks, kui tal jätkub kunagi jälle julgust seista silmitsi sellesse vangistatud lugudega.
Minevik ei soojendanud enam eriti südant ja mälestused ei pakkunud lohutust, seepärast läks ta õmblustuppa, et pühkida põrand loendamatutest niidijuppidest puhtaks.
KOLMAS PEATÜKK
Proua Hetty Gorman kergitas pisut tüllkardinat, et külastajat paremini näha. Michael Conway oli helistanud ja öelnud, et oodata on külastajat, niisiis oli ta valmis seadnud oma parima toa; see oli ülemisel korrusel ja väga suur, aknast avanes vaade linna taga laiuvatele põldudele.
Ühtlasi oli Michael hoiatanud, et ta piirduks hädavajaliku jutuga. „Tal pole vaja arvata, et kogu linn sosistab tema selja taga; ei maksa talle meelde tuletada, mis juhtus,” manitses mees ning Hetty oli natuke solvunud, et too peab teda klatšimooriks.
Ta seisis ja uudistas võõrast läbi akna kindlas teadmises, et tema tüllkardin on nii tihe ja kvaliteetne, et teda ei nähta.
Naine seisis trepi ees noorte pelargoonide urni juures ja vajutas uksekella. Hetty ootas natuke, et ei paistaks, nagu napiks tal kundesid. Ta uuris tulijat. Pikk, kena kehaehitusega, mõtles ta, aga liiga kõhn. Õlad kühmus, silmade all tumedad rõngad, ruugetes juustes halli – naine paistis vanem, kui tegelikult oli.
Hetty tegi kolm õlaringi ning tõmbas siis välisukse pärani. „Tere päevast! Kas saan teid kuidagi aidata?”
„Minu nimi on Connie. Michael Conway soovitas mul teie poole pöörduda.”
„Kas soovite tuba?”
Ametlikust toonist pisut heidutatud, lõi Connie korraks kõhklema, teadmata, mida vastata, ning pomises siis, et vajab tuba üheks ööks.
„Ainult üheks ööks?” Hetty Gormani olek väljendas pettumust, aga ta kutsus külastaja teisele korrusele. „Tavaliselt ma nii vara tube ei näita, kell on alles natuke üle ühe, aga tean, et olete kaugelt tulnud. Teie olete Ludlow’ uus omanik, eks?”
Connie noogutas, kuid ei lausunud sõnagi.
Närviliselt seelikut siludes jäi Hetty üleval seisma ja lükkas magamistoa ukse lahti. „Selles majas on teil kena ja vaikne olla, keegi ei päri, mis asju te siin ajate,” lausus ta ning kahetses sedamaid, nähes Connie näos vilksatamas ärevust. „Elutuba saab kasutada igal õhtul peale teisipäeva, sest siis koguneb mul seal naiste
