naerunägudega nende kõrval. Valgus, ruloo, inimesed, kes olid näinud Bittorit tänaval ega osanud suud pidada, vaid kandsid temale kõik ette, olid toonud talle meelde ammused mõtted, halvad mõtted, kohe väga halvad.
„Poiss on meie elu keeruliseks ajanud.“
„Jah, ja kui linnarahvas sind kuuleb, oleme jamas.“
„Ma räägin seda sinule. Kellele ma veel peaksin rääkima?“
„Ise veel igavene abertzale. Alati esireas, alati kisad kõige kõvemini, kuradima revolutsionäär. Ja kui minul vangla vestlusruumis pisar silma tuli, kukkusid sina sõimama. Ära ole pehmeke,“ osatas ta naist, „ära nuta poisi nähes, sa kurvastad teda.“
Palju aastaid tagasi – kui palju? üle kahekümne – hakkasid nad kahtlustama, aimama, aru saama. Arantxa ühel päeval köögis:
„Mõtle ise. Kõik need plakatid tema toa seintel. Ja kirve ümber keerdunud mao puuskulptuur öökapil, kuidas sellega on?“
Ühel õhtupoolikul oli Miren saabunud koju rahutuna/tusasena. Nad olid näinud Joxe Marit tänavarahutustel San Sebastiánis. Kes nemad?
„Bittori ja mina. Kes siis veel? Või arvad, et mul on peigmees tekkinud?“
„Rahune maha. Ta on noor ja veri vemmeldab. Küll see üle läheb.“
Miren rüüpab pärnaõieteed, mis ta endale kiiruga keetis ning palus pühalt Ignatiuselt kaitset ja nõu. Ning samal ajal kui ta kooris küüslauguküüsi, et pista need latikafileesse, lõi ta nuga käest panemata ette ristimärgi. Õhtusöögilauas rääkis ta pereliikmete tummas ringis vahetpidamata, ennustades tõsiseid ebameeldivusi ning omistades Joxe Mari tegemised halva seltskonna mõjudele. Ta süüdistas Manoli poega, lihuniku poega ja kogu nende kampa.
„Ta on muutunud räpakaks, tema välimus ja see kõrvarõngas ajavad mind närvi. Tal oli rätik suu ette seotud.“
Kas tol ajal olid Bittori ja Miren sõbrannad? Enamgi veel: nad olid õed. Ja seegi on vähe öeldud. Nad pidid äärepealt koos nunnaks hakkama, kuid siis ilmusid silmapiirile Joxian ja Txato, kaardipartnerid baarist, kes laupäeviti käisid koos gastronoomiaseltsis ning pühapäeviti harrastasid jalgrattasporti. Ning mõlemad naised abiellusid valges kleidis kodulinna kirikus, mõlemat tervitasid kirikuukse ees aurresku-tantsijad, üks abiellus juunis, teine juulis, samal 1963. aastal. Mõlemal pühapäeval oli taevas sinine, justkui tellitud. Kumbki oli külaline teise pulmapeol. Miren ja Joxian korraldasid peolaua linnast väljas siidrikõrtsis, mis ei olnud sugugi vilets koht, seda peab ütlema, kuid taskukohane ning lõhnas koduselt heina ja sõnniku järele; Bittori ja Txato pidu toimus peenes restoranis, kus kelnerid kandsid ülikondi, sest Txatost, kes lapsena käis linna vahel katkiste espadrillidega, oli saanud edukas ettevõtja omaenda loodud transpordifirmas.
Miren ja Joxian veetsid mesinädalad Madriidis (neli päeva Plaza Mayori lähedal odavas võõrastemajas); Bittori ja Txato alustasid reisi Roomas, kus uus paavst rahvast tervitas, ning külastasid seejärel veel mitmeid Itaalia linnu. Miren sõbranna reisimuljeid kuulates:
„Kohe näha, et abiellusid rikka mehega.“
„See juhtus kogemata. Mina abiellusin temaga ta kõrvade pärast...“
Rahutuste õhtul väljusid kaks sõbrannat San Sebastiáni vanalinna churrería’st. Nad peatusid Bulevarile suubuva tänava otsas. Leekides linnaliinibuss seisis risti sõiduteel. Must suits käis vastu hoone seina, varjates selle aknad. Teati rääkida, et bussijuht oli läbi pekstud. Too umbes viiekümne- või viiekümne viie aastane mees istus sealsamas maas, nägu verine, suu pärani nagu ei saaks ta hingata, ning tema kõrval toimetas kaks jalakäijat, kes teda aitasid ja lohutasid, ja üks ertzaina, kes žestide järgi otsustades püüdis neile selgeks teha, et nad ei tohi sinna jääda.
Bittori:
„Küll on kisa.“
Tema:
„Lähme parem Okendo tänava kaudu ja sealt ringiga bussipeatusesse.“
Enne kui nad ümber nurga pöörasid, vaatasid nad tagasi. Eemal paistis linnavalitsuse kõrvale pargitud Ertzaintza furgoonide rivi. Politseinikud, punakiivrid, kelle nägusid katsid maskid, olid positsioonid sisse võtnud. Nad tulistasid kummikuulidega nende vastu koondunud noori, kes hüüdsid kooris tavapäraseid solvanguid: reeturid, mõrtsukad, litapojad, kord baski, kord hispaania keeles.
Ja buss seisis samas kõrval, lõõmas stoiliselt keset tänavalahingut. Must tossupilv. Ümberkaudsetel tänavatel leviv põlevate kummide lehk ärritas limaskesti ja pani silmad kipitama. Miren ja Bittori kuulsid möödujaid vaikselt kurtmas: bussi peame kinni maksma meie, kas siis see on rahva õiguste kaitsmine, lõpetage ära ja lähme parem koju. Üks naine sosistas oma mehele:
„Tssss, nad võivad sind kuulda.“
Korraga nägid nad teda, üht paljudest, kel oli kapuuts peas ja suu rätiga kaetud. Oi, Joxe Mari. Mida tema siin teeb? Palju ei puudunud, et Miren oleks teda hõiganud. Noormees oli ilmunud samast tänavaotsast, kust nemad mõni minut varem. Kuus või seitse noormeest, teiste hulgas lihuniku poeg ja Manoli poeg, jäid seisma kalapoe nurgal. Ning Joxe Mari oli üks neist, kes jooksid, seljakott käes. Seljakotid asetati kõnniteele ja üksteise järel astusid noormehed ligi ja sirutasid käed, et võtta midagi, mille kohta Miren ei teadnud, mis see oli. Bittoril oli hea nägemine, ning ta ütles sõbrannale: kivid. Ning tõepoolest need olid kivid. Kivid, mis visati kõigest jõust ertzaina’de pihta.
8
Üks ammune episood
Mireni tähelepanu köitis sädelus jalgrattaveljel. Piisab õrnast hommikuvalgusest Joxiani jalgrattal, et meenuks üks ammune seik. Tegevuspaik? Seesama köök. Esimesena meenusid õhtusööki valmistavad värisevad käed. Pelk meenutus tõi lämbumistunde, mille põhjuseks oli Miren tookord pidanud pannilt õhkuvat kuumust ja suitsu. Isegi avatud aknaga tuli õhust puudu.
Pool kümme, kümme, ning lõpuks kuulis Miren teda tulemas. Ilmeksimatult äratuntavad sammud trepikojas. Tema pidi alati jooksuga üles tulema. Kohe astub sisse.
Astuski, suur, üheksateistaastane, õlgadeni juuksed ja see neetud kõrvarõngas. Joxe Marist, tervest, tugevast, hea isuga lapsest oli sirgunud pikk turske noormees. Ta oli kõigist pereliikmetest kahe vaksa jagu pikem, välja arvatud nooremast pojast, kes kasvas samuti pikaks, ehkki oli teist tüüpi, ma ei teagi, Gorka oli sale ja habras; Joxiani sõnul rohkem ajudega.
Kulm kipras, tõrjus Miren tagasi tema tervitussuudluse.
„Kust sa tuled?“
Nagu ta ise ei oleks teadnud. Nagu ei oleks ta näinud poissi samal õhtupoolikul San Sebastiáni Bulevaril. Sestsaadik oli ta kujutlenud noormeest haiglas: riided kõrbenud, otsaesine lõhki.
Joxe Mari vastas esialgu põiklevalt. Ta oli viimasel ajal üldse endassetõmbunud. Oh, neid sõnu tuli tangidega välja kiskuda. Kuna noormees ise ei vastanud, vastas Miren tema eest. Kellaaja, koha ja kive täis seljakoti kohta.
„Ega sina juhuslikult bussi süütajate kambas ei olnud? Ära sa meile jama kraesse tõmba…“
Mis kuradi jama, pistis poiss kisama. Ja Miren? Esmalt kiirustas ta akent sulgema. Muidu saab terve
