ua jõuluaega
Jõuluaeg on aastas üks ütlemata luuleline aeg. Vaevalt saab sügisvärvide pillerkaar läbi ja päevavalguse aeg lüheneb päev-päevalt, kui inimeste meeltes hakkab midagi küünlaleegina värelema. Väljas on küll pikalt pime, aga selles pimeduses hakkavad juhtuma imelised asjad. Kujutlustesse ilmuvad olendid, kelle olemasolus on möödunud aasta vältel juba kahtlema hakatud. Laste kalendrite, susside ja sokkide sisu muutub üleöö järsku magusaks. Kõik on ootel. Lastele näib jõuluootus lõputuna, aga vanemad, kes tegelikult ootavad jõule sama pikisilmi, peidavad selle ägedasse rahmeldamisse.
Otsekui jõuluõhtuks harjutades süüdatakse õhtuti akendel küünlaid ja ühel hetkel langeb meie maale esimene lumi – meie kilgendava talvevalguse saadik.
Mäletamatutest aegadest alates on inimesed omaks võtnud palju jõulukombeid. Paljud on üldlevinud, mõned on igas peres pisut isemoodi. Kingitusi toob või läkitab jõuluvana eri maadel pisut erinevalt, aga kingitusi peab jätkuma kõigile.
Jõuluaeg on ka külas käimise aeg. Kellel koguneb oma pere, kellele tuleb ka kaugelt külalisi. Meie perele tuli ühtede jõulude aegu külla terve prantsuse suurpere. Kui meie peretütar Kaisa hakkas jõuluvana mängides kuuse alla kuhjunud kinke jagama ja meie hakkasime talle luuletusi lugema, olid prantslased väga üllatunud. Kui ka nende nimesid hakati välja hõikama, olid nad pisut segaduses, aga kogusid end kiiresti ja meile kõigile hakkasid kõlama kaunid prantsuse laulud ja luuletused. Meie luuletuste lugemise kommet kiitsid nad pärast taevani.
Luuletajad on kirjutanud pikki jutustavaid jõululuuletusi, aga ka lühikesi kelmikaid vemmalvärsse. Valik nendest on jõudnud ka sellesse jõululuule raamatukesse. Valigu igaüks endale meeldiv, ja kui kinke on mitu, siis valigu ka mitu luuletust.
Tuleb tali, jõudvad jõulud
LAPSED, TUPPA!
Lapsed, tuppa – tali tuleb!
Lumelell on õues ju.
Linnud lennand lõunamaale,
lilledel on surmakuu.
Tuuleeit ju tõstab tiibu,
tormitaat, see tuiskab teel,
Marumemm sääl mühisedes
sildasid teeb vaiksel veel.
Lapsed, tuppa! Jüts, kus aabits?
Koolipapa ootab ju.
Mees peab tarkust taga nõudma,
noorus on ju õiekuu.
LAULU JÄTKUB
„Lapsed, tuppa – tali tuleb!
Lumelell on õues ju.
Linnud lennand lõunamaale,
lilledel on surmakuu.“
Nõnda laulsid vanaemad
vanaisad kaasa lõid
lasteks neil me isad-emad
selle laulu selgeks said
hiljem laulsid Tiit, Teet, Tiiu
kaasa laulsin – paipoiss Peep
jätkub laulu lastelegi
lastelastelegi veel.
TALVEPALVE
Heljuv vesi on lumi
tahkund vesi on jää.
Tule heljuv ja kata
tahku tahkuv ja jää!
Tee peal põlvini poris
palveks sirutan käe.
Tule heljuv ja kata
tahku tahkuv ja jää!
Ammu on mutukad mullas
eks need luigedki läe.
Tule heljuv ja kata
tahku tahkuv ja jää!
Kuuskedel tukuvad tyved
pärnal paljas on pää.
Tule heljuv ja kata
tahku tahkuv ja jää!
Järved on lainetest väsind
katta oleks nii hää.
Tule heljuv ja kata
tahku tahkuv ja jää!
Tule oh valge uni
pimedas muidu ei näe.
Tule heljuv ja kata
tahku tahkuv ja jää!
TULE, LUMI!
Mis on head sel hiliskuul?
Vihane ja vinge tuul
murrab metsas mände maha
aga talv ei tulla taha.
Külmetab – ja jälle sulab,
rattaroopais vesi vulab,
rahetki on pilved pilland.
Ammugi mul porist villand.
Iga päev ja iga tund
ootan, ootan,
ootan, ootan,
ootan värsket valget lund.
KÕVA VESI
Talvel vedel pole vesi.
Ta on talvel tahke.
Talvel kodus me ei lesi.
Talvel meie kambakesi
võime käia vete pääl,
uisutada järvejääl.
Meile ütleb tahke vesi:
„Palun, olge lahke.”
KÜLM SÕDA
Kirre võitles. Kagu võitles.
Võitles edel. Võitles loe.
Võitles parem. Vasak võitles.
Poolt või vastu, see ei loe.
Ida võitles lääne vastu.
Ida vastu võitles lääs.
Põhi võitles lõuna vastu,
õhtuks oli maailm jääs.
SAJUD
Vihm ei saja kõikseaja.
Vihma sajab vahel.
Vahel taevas sadada
lubab näiteks rahel.
Talvel taevast pudeneb
pikkamööda lund,
udupehmeid udemeid
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО
