hakkaski osakonna puistamine peale. Kolm kilo heroiini mehe käes, kellel oli eelmine päev võib-olla sada eurot hinge taga, oli liiga läbipaistev.
„Ivan Viktorovits, mis te arvate sellest raha trükkimise ideest ja masinatest, mis ma kaheksa aastat tagasi nägin?“ küsis Ahmed alandlikumal toonil.
„Trükime dollareid, vahetame rubladeks ja pärast ostame selle eest dollareid?“ küsis Ivan tülpinult.
„Jah, Ivan Viktorovitš. Äkki peaksin kuskilt uuema masina ostma?“ muutus Ahmed osavõtlikumaks.
„Räägime sellest homme. Ma olen väsinud,“ ütles Ivan juba sõbralikumalt ja hakkas voodit tegema.
Sellise tohmani ja lapsemeelse idioodiga pidi ta iga päev ühes kongis istuma.
2
Kolm kuud oli möödunud viimasest kohtumisest naisega. Seekord oli kohtumine lühiajaline ja tulijaks oli ainult Ivani naine Galina. Tuju oli üksi mööda pikki maa-aluseid koridore kõndides veel halvem kui eelmisel korral. Ivan oli peaaegu endast väljas, kuigi suutis väliselt säilitada stoilise rahu.
Tsõgan oli keeranud kuu aega tagasi toetuskraanid lõplikult kinni ja lubanud ta kasti lüüa, kui ta veel lobiseb. Iskander Šaripov ootas kohtuprotsessi maksupettuste eest. Lisaks oli avatud uuesti protsess ühes kehavigastuste tekitamises, mis lõppes kannatanu surmaga. Kuskilt oli leitud täiendavaid asitõendeid ja kaks nende poissi olid vahistatud. Tegelikult ainult üks, sest teine poistest pandi koos temaga kinni. Käsu andmises oli esitatud kahtlustus ka temale ja Iskanderile.
Tõsi, ka teda oli siin vanglas kaks korda üle kuulatud. Ta oli kõike eitanud ja väitnud, et talle omistatud süüdistusepisoodis, mille eest nad praegu istuvad, olid nad teinud Heinoga ühekordset koostööd. Varasemat tutvust ta ei eitanud. Ivan väitis, et Heino oli temalt käinud mitmeid kordi raha laenuks küsimas ja vist ühe korra olla mingi väikse summa ka saanud, mille oli Heino ka tagasi maksnud.
Juhtum oli iseenesest rutiinne. Ohver oli ennast täielikult perse süstinud diiler. Temaga oli äri juba sisuliselt lõpetatud. Poisid käisid viimaseid võlgu jäänud rahasid sisse nõudmas ja vaatasid, mis selle ahvi käest veel võtta on. Üks kolakas oli vist liiga tugev ja inimvareks süstinud narkar kukkus peaga vastu kappi ning kaotas teadvuse. Poisid ei lasknud sellest ennast häirida ja toimetasid oma asjad ära. Lõpuks koukisid nad pilditu narkari sõrmest suure pealuuga hõbesõrmuse ja lahkusid. See sõrmus saigi saatuslikuks. Nüüd, paar aastat hiljem ujus see kuskilt välja ja nii õnnestus kuritegu Heino ja Slavaga siduda. Narkar oli viidud kodust veidi hiljem haiglasse, kus ta paari päeva pärast suri. Sõrmusest rääkis haiglas surnud narkari samuti narkarist elukaaslane ja väitis, et tema meest on jõhkralt röövitud. Esialgu läks juhtum „pimedate juhtumite“ nimekirja.
„Kurat, kustkohast sellel ilgel narkaril üldse selline sõrmus veel alles oli?“ kirus Ivan mõttes järgmisse lüüsi astudes.
Tundus, et krimka oli võtnud nende grupeeringu vahele võtmise ja hävitamise südameasjaks. Korduvatel ülekuulamistel, mis olid viimase paari kuu jooksul toimunud, olid uurijad teda veennud oma bossi üles andma. Olid pakkunud igasuguseid kokkuleppeid. Ivan oli endale ja seltsimeestele truuks jäänud, väites, et ta ei saa aru, millest uurijad räägivad. Seetõttu olid Iskanderi saadetud sõnumid eriti haiget tegevad. Tema, Djadja Vanja, ei hakka kitseks. Ta lahendab need asjad teisiti.
Ta saatis Galinaga Tsõganile sõnumi: ta ei tagane juba nooruspõlves antud vandest teineteist mitte reeta ja aidata üksteist nagu vend venda hädas. Ta loodab, et vana sõber peab samuti oma lubadusi.
Ivan astus viimasesse lüüsi enne oma blokki. Juba aasta aega liikusid vangid üksinda ilma saatjata mööda vanglat ettenähtud kohta. See oli väga lihtne. Tema teekond oli kantud arvutisüsteemi ja isikustatud kiip avas teel vajalikke uksi. Teel ei kohtunud ta kellegagi. Kui keegi oli eelnevas lüüsis sees, siis lihtsalt uks ei avanenud ja tuli oodata, kui eelmine liikuja oli lahkunud. Loomulikult jälgisid teda pidevalt kaamerad ja keegi kaamerate taga. Tal ei olnud aimu, kui palju kinnipeetavaid üheaegselt niimoodi ringi liigub. Üks oli kindel: ta ei olnud aasta jooksul kordagi kohtunud Heinoga, kes istus siinsamas vanglas. Karta on, et ilmselt ei kohtugi.
Ivan jõudis oma blokki. Viskas põlastava pilgu naabersektsiooni poole, kus istusid seksuaalkurjategijad, kõikvõimalikud vägistajad, pederastid ja pedofiilid. See oli vangla madalaim ja vihatuim klass. Ta oli kuulnud legende sellest, kuidas mõni isa oli sooritanud kuriteo ainult selleks, et oma lapse pilastajal vanglas kael kahekorra keerata. Räägitakse, et laager-tüüpi vanglates oli see ka õnnestunud. Praeguses vanglas tundus see ainult unistus. Need inimesed ei kohtuks kunagi, nagu tema ei kohtu Heinoga.
Ivan sisenes oma sektsiooni. Aeg oli õhtune, kuid kambrite sulgemiseni oli veel mõni tund aega. Ivan otsustas närvide rahustuseks natuke sporti teha. Siin pidi igaks juhuks vormi säilitama, sest sul ei olnud oma poksijaid või turvamehi. Siin sai ka suhteid loodud ja enamik teadsid väga hästi, kes Ivan on. Tal oli vahendeid jüngrite leidmiseks, kuid need olid suhteliselt piiratud. Eriti veel pärast Tsõgani tõmblemist.
Ivan hakkas lihaseid soojendama. Ta ei olnud verinoor, et minna kohe kangi või hantlitega koledasti rassima. Tegelikult siin vanglas hantleid ja kange ei olnud. Olid kangid lõua tõmbamiseks ja jalgade hoidmiseks kõhulihaste treeninguks. Lisaks neile kaks armetut trenažööri, millega ei olnud võimalik kõiki lihasgruppe treenida. Spordinurgas harjutas juba paar vangi. Ivan alustas pärast vibutusi, venitusi ja kätekõverduste tegemist. Järgmiseks harjutuseks oli istesse tõus. Tema kõrvale võttis koha sisse juba enne trenni teinud Kopli diiler Ramsan.
Ramsan oli nupukas kaukaaslane. Oli ta osseet, tšetšeen või ingušš, ei olnudki oluline. Tihtipeale nad valetasid oma rahvuse kohta või ei teadnud isegi, mis rahvusest nad täpselt on. Igatahes oli ta piisavalt osav ja edukas olnud, kuni kukkus oma kebabi-putka kaudu narkotsi müües vahele. Keegi konkurent oli ilmselt kitse pannud ja nad viisid otse pollaritele kebabid koos koka ja kanepiga. Ta sai paar aastat, sest kogused, millega ta vahele lendas, ei olnud üle mõistuse suured. Nad olid olnud Ivani ja Iskanderi kliendid.
„Djadja Vanja, mul on üks jutt,“ teatas kaukaaslane vaikselt, ennast harjutuseks valmis seades.
„Räägi, Ramsan,“ vastas Ivan lakooniliselt.
„Keegi ihub sinu peale hammast. Hoia silmad lahti,“ teavitas Ramsan Ivani.
„Kas saad täpsemalt seletada?“ küsis Ivan kõhulihaste harjutust alustades.
„Töötsoonis tuli üks vana tuttav küsima, kas istun sinuga ühes sektsioonis ja kas käid tihti ülekuulamistel,“ selgitas Ramsan ka harjutust alustades.
Mõlemad mehed võtsid kõhulihaste treeningu tõsiselt käsile. Pärast tugevat sooritust laskusid mõlemad selili lihaseid lõdvestama.
„Kes?“ küsis Ivan lühidalt.
„Keegi teie klientidest ja teie katuse alt. Nime jätan esialgu enda teada,“ vastas Ramsan.
„Oli tal veel midagi?“ küsis Ivan rahulikult lihaseid edasi lõdvestades.
„Jah. Küsiti, kas olen nõus teile sõnumit edastama.“
„Sa nagu juba üht-teist edastasid,“ mainis endiselt lihaseid lõdvestav Ivan.
„Küsija mõtles tõsist sõnumit, kui aeg on käes,“ vastas Ramsan.
„Olid
