Kuidas arstid mõtlevad. Jerome Groopman

      SISSEJUHATUS

      Anne Dodge ei mäleta enam, mitme arsti juures ta on viimase kolmekümne aasta jooksul käinud. Ta oletab, et neid võis olla umbes kolmkümmend. Nüüd, kaks päeva pärast 2004. aasta jõulupühi, üllatavalt pehmel talvehommikul, oli naine teel Bostonisse, järjekordse arsti juurde. Tema peamine raviarst oli sellele vastu sõdinud, väites, et Anne’i probleemid on sedavõrd pikaajalised ja selgelt välja kujunenud, et see konsultatsioon on täiesti tarbetu. Naise kavaler seevastu oli seda jonnakalt nõudnud. Anne kinnitas endale, et arsti juures käimine rahustab tema elukaaslase maha ja ta on juba keskpäevaks kodus tagasi.

      Anne on kolmekümnendates eluaastates, kartulikoorekarva juuste ja leebete siniste silmadega naine. Tema lapsepõlv möödus Massachusettsi väikelinnas kolme õe seltsis. Mitte ükski neist ei põe tema omaga sarnanevat haigust. Kahekümnendatesse eluaastatesse jõudes avastas naine, et tal on söömisega probleeme. Tal tekkis iga söögikorra järel tunne, otsekui haaraks kellegi käsi ta mao ümbert kinni ja väänaks seda. Iiveldustunne ja valu olid nii ägedad, et ajasid teda aeg-ajalt oksele. Perearst vaatas naise läbi ja väitis, et temaga on kõik korras. Ta kirjutas naisele antatsiide1. Aga sümptomid ei kadunud kuskile. Anne kaotas söögiisu ja pidi end sööma sundima; seejärel hakkas tal halb ning ta pidi vargsi tualettruumi tõmbuma, et seal oksendada. Tema perearst arvas teadvat, mis naisel viga on, kuid tahtis diagnoosis kindel olla ning andis talle saatekirja psühhiaatri juurde, kus diagnoos pandud sai: anorexia nervosa koos buliimiaga, toitumishäire, millele on iseloomulik oksendamine ja toidu vältimine. Ravita jäämise korral tähendanuks see naise surnuksnälgimist.

      Anne oli aastate jooksul ja enne praeguse arsti – toitumishäiretega patsientidele keskendunud naise – leidmist kokku puutunud paljude esmatasandi abi pakkuvate arstidega. Ühtlasi oli Anne käinud mitme endokrinoloogiaspetsialisti, ortopeedi, hematoloogi, nakkushaiguste spetsialisti ja mõistagi psühholoogide ja psühhiaatrite juures. Teda oli ravitud nelja erineva antidepressandiga ja lisaks käis ta kord nädalas vestlusteraapias. Naise igapäevast kaloritarbimist jälgisid kullipilgul toitumisspetsialistid.

      Aga Anne’i tervis halvenes sellele vaatamata ja viimased kaksteist kuud olid olnud kõige viletsamad ta elus. Naise punavereliblede ja vereliistakute arv oli langenud ohtlikult madalale tasemele. Luuüdist võetud biopsia näitas, et selles oli väga vähe arenevaid rakke. Kaks hematoloogi, kellega Anne oli konsulteerinud, panid vereprobleemid toitainetepuuduse arvele. Lisaks oli Anne’il tõsine osteoporoos. Ühe endokrinoloogi sõnul meenutasid naise luud D-vitamiini- ja kaltsiumipuuduse tõttu kaheksakümneaastase naise omi. Ortopeed diagnoosis ta jalapöidades mikromõrad. Ühtlasi oli märke selle kohta, et ta immuunsüsteem on üles ütlemas; naine oli põdenud mitut infektsiooni, sealhulgas meningiiti. 2004. aastal paigutati naine neljal korral vaimse tervisega tegelevasse asutusse, lootuses, et ta järelevalve all kaalus juurde võtab.

      Naise füüsise taastamiseks oli ta arst soovitanud tal tarbida päevas kolm tuhat kalorit, ennekõike lihtsalt seeduvate süsivesikute – teraviljatoodete ja pasta – näol. Aga mida enam Anne sõi, seda halvemini ta end tundis. Teda mitte üksnes ei piinanud tugev iiveldus ja soov oksendada, vaid viimasel ajal olid muudele sümptomitele lisandunud ka kõhukrambid ja -lahtisus. Arsti sõnul oli tal tekkinud soole ärritussündroom, haiguslik seisund, mida seostatakse psühholoogilise stressiga. Detsembrikuus kaalus Anne kolmkümmend seitse kilo. Kuigi ta sundis end oma sõnul päevas kolm tuhat kalorit tarbima, nägid nii naise perearst kui ka psühhiaater järjekindlas kaalu kahanemises märki sellest, et Anne ei räägi neile tõtt.

      Sel päeval oli Anne teel gastroenteroloogi, dr Myron Falchuki juurde, Falchuk oli naise haigusloo juba kätte saanud ja tolle perearst oli talle öelnud, et Anne’i soole ärritussündroom on järjekordne märk naise vaimse tervise allakäigu kohta. Falchuk luges perearsti sõnadest välja vihje, et tema ülesanne on tutvuda Anne’i kõhuga, mida mitmed arstid olid juba korduvalt torkinud ja uuringud, ning patsiendile kinnitada, et soole ärritussündroom, olgugi ebameeldiv ja häiriv, vajab perearsti poolt juba paika pandud ravi koos sobiva dieedi ja rahustitega.

      Aga just seda Falchuk ei teinud. Selle asemel hakkas ta küsimusi esitama, kuulas ja jälgis ning nägi seejärel Anne’i juhtumit hoopis teistsuguses valguses. Ja tänu sellele päästis ta naise elu, kuna tema haiguse kõige olulisem aspekt oli juba viisteist aastat jäänud kõigile märkamata.