näen teid koos kahe või kolme sõbraga ümber ülikooli jooksmas,“ ütles mees. „Mina olen samuti jooksja – või vähemalt olin.“
Rühm noori arste käis peaaegu igal õhtul Westwoodi küngastel jooksmas. Higland Avenue tõus, haiglast kuni ülikoolilinnakuni, oli eriti järsk. „Küllap olin mina see, kes õhku ahmis,“ arvasin. „Ehk sellepärast ma teile meelde jäingi.“
Bradi naeratus oli napp.
„Me anname endast parima, et te taas joosta saaksite,“ lubasin. „Keemiaravi on raske, ma ei hakka ilustama, kuid võib palju abiks olla.“
Brad oli umbes kuus nädalat varem hakanud tajuma valu vasakus põlves. Esialgu pani ta selle lihtsalt ees ootava maratoniga seotud intensiivse treeningugraafiku arvele. Aga valu ei taandunud ka valuvaigisteid ja põletikuvastaseid ravimeid võttes. Mees pöördus spordiarsti juurde, kes jala üle vaatas ning soovitas venitusharjutusi ja jooksmise ajal põlvetoe kasutamist. Brad täitis kohusetundlikult soovitusi, kuid valu muutus hullemaks ja jalg kangemaks. Arst lasi teha röntgeni. Ta ütles Bradile, et see näitab mingit kasvajalaadset moodustist põlve kohal, reieluu otsa ümber. Tema sõnul ei kuulunud see probleem tema valdkonda ja soovitas Bradil spetsialisti poole pöörduda. Arst ei suutnud nähtu tõsidust eufemismidega ilustada.
Kasvaja Bradi jalas osutus osteosarkoomiks, luuvähiks. UCLA kirurgilise onkoloogia osakond, üks parimaid riigis, oli seda tüüpi vähivormide jaoks välja töötanud eksperimentaalprogrammi. Varem oleks Bradi probleemiga inimestel jalg amputeeritud, kuid nüüdseks välja töötatud keemiaraviks kasutatav ravim adriamütsiin kahandas sageli kasvajaid. Onkoloogid nimetasid seda jõhvikapunase värvitooni ja äärmise toksilisuse tõttu „punaseks surmaks“. See mitte üksnes ei põhjustanud tõsist iiveldust, oksendamist, villide teket suu limaskestale ja ei viinud verenäitajaid alla, vaid võis korduval kasutamisel kahjustada südamelihast ja kaasa tuua südamepuudulikkuse. Patsientidel tuli silma hoolega peal hoida, kuna südamekahjustuse korral ei olnud mingit head võimalust selle töövõime taastamiseks. UCLA katseline strateegia nägi ette patsientide ravimist adriamütsiini mitme doosiga, lootuses, et kasvaja kahaneb selle kirurgiliseks eemaldamiseks ilma amputatsioonita piisavalt väikeseks.
Me alustasime raviga samal pärastlõunal. Vaatamata oksendamisvastasele ravimile veetis Brad mitu tundi ohjeldamatult öökides. Nädala jooksul langes ta vere valgeliblede arv ohtlikult madalale. Kuna immuunsüsteemi kaitsevõime käis alla, ohustasid Bradi infektsioonid. Nende vältimiseks paigutasime ta isolatsiooni; teda tohtisid külastada üksnes maski, kitlit ja kindaid kandvad inimesed. Mehe dieeti muudeti, et välistada kokkupuudet toortoidus sisalduvate bakteritega.
„Ei vasta vist teie maitsele,“ tähendasin kandikule jäetud puutumata toitu silmitsedes.
„Mu suu on valus,“ sosistas Brad. Ta suu sisepinda katsid mitu keemiaravist põhjustatud haavandit. „Ja isegi kui ma suudaks närida, näeb see ikkagi võrdlemisi maitsetu välja.“
Me andsime Bradile valude vaigistamiseks spetsiaalset tuimestava toimega suuvett, kuid ilmselgelt polnud sellest eriti abi. Nõustusin, et toit näeb tõepoolest vilets välja.
„Mis teile maitseks? Praetud neerud?“
Brad vaatas mulle mõistvalt otsa.
„Miski ei tõsta tuju paremini kui Joyce.“
Olin mehele meie tutvumisel rääkinud, et lugesin esmakursuslasena ühel seminaril „Ulyssest“. Õppejõud selgitas meile Iiri ajaloo, ennekõike Parnelli ja Lihavõttemässuga seonduvat: peened vihjed katoliiklikule liturgiale ja rohkesti muid viiteid, mis oleks meist muidu mööda läinud. Leopold Bloom, üks raamatu tegelastest, armastab praetud neerusid.
Brad oli osakonnas mu lemmikpatsient. Igal hommikul residentide ja tudengitega visiiti tehes tegin tema sümptomitest kokkuvõtte, vaatasin ta raviarstide tähelepanekud ja laborianalüüside tulemused üle. Seejärel jäin veidi pikemaks tema juurde, püüdsin ta tuju tõsta ja mõtteid piinarikkalt ravilt kõrvale juhtida.
Protokoll nägi kolmanda adriamütsiinikuuri järel ette kompuutertomograafiuuringut. Kui kasvaja oli piisavalt kahanenud, järgnes operatsioon. Kui mitte või kui kasvaja oli keemiaravile vaatamata kasvanud, ei olnud lisaks amputatsioonile mingeid erilisi valikuid. Ja isegi pärast amputatsiooni saatis patsiente pidev oht, kuna vähk võib siirded kopsudesse või teistesse elunditesse ajada.
Kolm keemiaravikuuri avaldasid Bradile ränka mõju. Mees muutus tuimaks ning teda oli raske vestlusse kaasata. Siis, ühel hommikul, tekkis tal kerge palavik. Residendid ütlesid mulle hommikuse visiidi ajal, et vere ja uriiniproovid olid juba võetud ning tema füüsiline läbivaatus oli „näitudeta“ ehk teisisõnu, nad ei leidnud midagi, mis otseselt nakkusele viitaks. Keemiaravi saavatel inimestel tekib sageli kerge palavik, eriti valgeliblede arvu kahanemise järel; kui palaviku põhjust ei ole võimalik tuvastada, peab arst otsustades, kas antibiootikume kasutada või mitte, lähtuma oma sisetundest.
„Niisiis tunnete te end tavalisest veelgi enam otsas olevat?“ küsisin Bradi käest.
Ta noogutas. Vaatasin tema sümptomid taas üle, et nakkuse allikat leida: oli tal peavalu, nägemisraskuseid, survet ninakoobastes, kurguvalu, hingamisprobleeme? Kõik vastused olid eitavad. Kas köha oli rögane? Taas eitav vastus. Valu alakõhus, kõhulahtisus, valu urineerimisel? Ei midagi sellist.
Brad ütles, et ta ei jaksa end ise istuli ajada, niisiis toetas resident teda ühest ja tudeng teisest õlast ning nad upitasid ta koos istuma. Bradil oli pikamaajooksja pikk ja kõhn keha. Adriamütsiini annuste määramisel lähtutakse keha pindalast, mitte kaalust, niisiis sai Brad oma suurt kehapindala arvestades suuri annuseid. Mehe alles jäänud tumedad juuksesalgud olid higist pulstis ja ta nägu tuhakarva hall.
Uurisin ta silmi, nina ja kurku ega leidnud midagi märkimisväärset, kui välja arvata väikesed haavandid põskede sisekülgedel; ravi kõrvaltoime. Brad nägi sügavalt hingamiseks kõvasti vaeva, kui ta kopse kuulasin – need olid puhtad – ja ka südamelöögid olid tugevad, neist ei kostnud südamepuudulikkusele viitavat galopeerimist. Alakõht oli pehme ja põiepiirkond polnud valulik.
„Tänaseks piisab,“ ütlesin. Brad nägi nii vilets välja, et tundus mõistlik tal puhata lasta. Ta noogutas tänulikult.
Sattusin sama päeva teisel poolel hematoloogialaborisse, et leukeemiat põdeva patsiendi luuüdianalüüside tulemustele pilk peale visata, kui mu peiler tööle hakkas. „Brad Milleri vererõhk on ohtlikult madal,“ ütles resident, kui ma talle helistasin. „Tema palavik on tõusnud 40 kraadini ja me viime ta üle intensiivravisse.“
„Kas põhjus on teada?“ küsisin.
„Paistab, et tal on vasakul tuharal abstsess,“ vastas resident.
Patsiente, kelle valgeliblede tase on madal ja kelle keha ei suuda bakteritega võidelda, tabavad sageli bakteriaalsed infektsioonid kohtades, mis pidevalt saastuvad, näiteks tuharatevahelisel alal.
Jäin vait ja lasin oma peast veel kord läbi Bradi hommikuse läbivaatuse. Abstsess oli kindlasti juba sel ajal olemas olnud. „Tänaseks piisab,“ olin ma öelnud. Aga tegelikult ei piisanud. Ma polnud palunud tal end kõhuli keerata, et saaksin tuharad ja päraku ümbruse üle vaadata.
„Võtsime kultuurid ja alustasime laiatoimeliste antibiootikumide andmist,“ ütles resident. „Intensiivravi omad võtavad nüüd üle.“
„Väga hea. Hästi tehtud.“ Telefonitoru ära pannes kirusin ennast edasi. Suur viga. Väga lohakas töö.
Mu süda valutas Bradi pärast ja see
