muuta. Ma polnud linu ta kehalt eemaldanud. See võis osutuda saatuslikuks veaks.
Tegin oma viimased ülesanded ära ja kiirustasin kohe pärast vabanemist intensiivraviosakonda. Bradi nägu kattis hapnikumask ja ta ajas silmad teretuseks pärani. Lisaks soolalahusele anti talle vererõhu hoidmiseks südame kokkutõmbeid tugevdavaid ja veresoonte toonust parandavaid ravimeid. Ta süda pidas vaatamata adriamütsiinile vastu. Mehe vereliistakute arv oli langenud, nagu seda septilise šoki korral tihti ette tuleb, ja talle kanti neid üle. Intensiivravi tohtrid olid Bradi vanemaid olukorra tõsidusest juba teavitanud. Nägin neid longuspäi palati ukse juures istumas. Kaalusin alguses mööda astumise võimalust, kuna nad polnud mind märganud, kuid sundisin end nende juurde astuma ja paari julgustavat sõna lausuma. Nad tänasid mind oma poja eest hoolitsemise eest.
Pärast rahutut ööd jõudsin järgmisel hommikul vara tööle, enne residente, et oma patsientide andmed üle vaadata. Visiit venis seekord tund aega pikemaks, kuna ma kontrollisin iga oma rühma pakutud infokübeme korduvalt üle. Nägin, kuidas nad aina rahutumaks muutusid, kuid mina pidin oma tasakaalu tagasi saama ja teisiti ma seda saavutada ei osanud.
Brad Miller jäi ellu. Tema valgeliblede arv tõusis aegamööda ja nakkus taandus. Kui ta intensiivravist välja sai, ütlesin talle, et oleksin pidanud ta põhjalikumalt läbi vaatama, kuid ei selgitanud, miks ma seda teinud polnud. Kompuutertomograafiauuringu tulemused näitasid, et sarkoom on piisavalt kahanenud ja seda saab ilma jalga amputeerimata eemaldada. Kuid koos kasvajaga tuli eemaldada suur osa reielihasest. Operatsiooni järel osutus jooksmine liiga raskeks. Mõnikord näen Bra-di ülikoolilinnakus rattaga sõitmas ja tänan mõttes selle eest taevast.
Üks kliinilise meditsiini kõige kuulsamatest väidetest on pärit Harvardi meditsiinikooli õppejõu dr Francis Weld Peabody 1925. aastal peetud loengust: „Patsientidest hoolimise saladus seisneb patsientidest hoolimises“. See vastab kahtlemata tõele, kuid sellega ei arvestata nii palju, nagu võiks. Peabody soovitas arstidel silmad lahti hoida selle suhtes, milliseks koolitus nad muudab. Me õpime vajadusest tingitult alla suruma oma emotsioone, tõrjuma loomulikku reaktsiooni paljude nähtavate jubeduste ja kohutavate asjade suhtes, mida me tegema peame.
Mõelge sellele, mis juhtub erakorralise meditsiini osakonnas, kui me püüame päästa auto alla jäänud või tules põletada saanud inimese elu. Kui arst mõtleb liiga palju enda ees olevale inimesele, ei suuda ta kinnastatud käsi veritsevasse kõhukoopasse torgata või hingamistoru söestunud ihust mööda juhtida. Isegi lihtsamates olukordades – kaugele levinud siiretega rinnavähki põdevale noorele naisele keemiaravi andes või siis neerupuudulikkusega pimedale suhkurtõvehaigele dialüüsikanüüli käsivarde torgates – peame end kaasnevast piinast distantseerima, et see meie tööd takistama ei hakkaks. Aga tunnete suhtes immuunseks muutumine, nagu Peabody mõista andis, pisendab arsti kui ravitseja rolli ning taandab ta oma ameti üheainsa mõõtme järgijaks, taktikuks. Kui me oma emotsioone sügavuti tunnetame, riskime eemale põrkumise või kokkuvarisemise ohuga. Aga emotsioone välja lülitades ei suuda me enam patsiendist hoolida. Niisiis seisame silmitsi paradoksiga: tunded ei lase meil patsiendi hinge suhtes pimedaks muutuda, kuid samas võime pimedaks muutuda tema vaevade põhjuse suhtes.
Pöördusin selle paradoksi küsimuses dr Karen Delgado poole. Delgado on tunnustatud endokrinoloogia- ja metabolismispetsialist suures linnas asuvas õppehaiglas, kus keskendutakse hormonaal- ja ainevahetushäiretega – diabeet, viljatus ja hüpotüreoidism – patsientide ravile. Minu arvates on ta eeskujulik arst, äärmiselt hästi kursis meditsiiniteadustega ning samas patsientide suhtes kaastundlik, empaatiline ja suuremeelne. Kui ma küsisin Delgado käest, kas ta on kunagi teinud omistamisviga, tuletas ta meelde patsienti, kellega ta puutus kokku praktikandina 1970. aastatel. Öösel toodi haigla erakorralise meditsiini osakonda noor mees. Politsei oli ta leidnud kohaliku kunstimuuseumi trepil magamas. Mehe habe oli ajamata, riided väga räpased ning ta polnud sugugi koostööaldis ega tahtnud ärgata ja triaažiõe küsimustele selgeid vastuseid anda. Dr Delgado oli tol ööl hõivatud teiste patsientidega, niisiis põrnitses ta meest ja otsustas, et too võib jääda koridori kanderaamile, pidades teda järjekordseks kodutuks hipiks, kes hommikul süüa saab ja seejärel tänavatele tagasi pöördub. Mõned tunnid hiljem tundis naine, kuidas õde teda varrukast sikutas. „Ma tahaksin väga, et te läheksite ja selle mehe läbi vaataksite,“ palus õde. Delgado ei tahtnud seda teha, kuid oli õppinud erakorralise meditsiini osakonna õdesid usaldama, kui nood arvasid, et patsiendil on midagi tõsist viga.
„Tema veresuhkur oli pööraselt kõrge,“ meenutas Delgado. Noor mees oli diabeetilisse koomasse langemas. Ta oli nõrkuse ja letargia tõttu kunstimuuseumi juurde magama jäänud, kuna ei jaksanud tagasi oma korterisse minna. Selgus, et ta polnud hulgus, vaid tudeng ja suutmatus politseile ja triaažiõele selgelt vastata kajastasid ainevahetuses kontrolli alt väljunud suhkurtõve korral toimuvaid muudatusi.
„Arstiameti juures on kõige raskem see,“ ütles Delgado, „et me õpime vigadest, elusate inimeste peal tehtud vigadest.“ Sellest kogemusest kainestatuna manas ta noormehe pildi vaimusilma ette iga kord, kui kutsuti erakorralise meditsiini osakonda mõnd sakris ja koostööst keelduvat inimest läbi vaatama. Aga, jätkas Delgado, see on vaid üks kogemus, seotud ühe stereotüübiga. „On võimatu koostada kataloogi kõigist stereotüüpidest, mida tuleks oma peas kaasas kanda,“ tunnistas naine, „või pidevalt endale teadvustada, et me lahterdame inimesi enda ees stereotüüpselt. Aga samas ei taha me iga stereotüübi puhul õppimiseks vajalikke vigu teha.“ Delgado usub, et pigem peaksid patsiendid ja nende lähedased teadma, et arst lähtub oma töös mustrite äratundmisest ning arusaadavalt ehitab oma otsused üles stereotüüpidele. Seda teades aitavad nad tal omistamisvigade tegemist vältida.
Küsisin, kas selline asi on tõepoolest võimalik.
„Muidugi, tavainimesel ei ole seda lihtne teha,“ tunnistas Delgado, „kuna patsiendid ja nende perekonnad seavad arstide mõtteviisi eriti suure vastumeelsusega kahtluse alla, kuna selline käitumine võib vihjata, et arsti suhtumine on kantud isiklikust eelarvamusest või hoiakust.“ Sellele vaatamata leiab Delgado, et tavalised inimesed võiksid siiski diplomaatiliselt juhtida arsti tähelepanu liigsele stereotüüpidesse laskumisele, kuna ka üks tema enda patsient seda tema puhul tegi.
Ellen Barnett pöördus hiljuti dr Delgado poole seoses mitmete häirivate sümptomitega. Paljudel Delgado poole pöördujatel esineb sümptomeid, millest on raske sotti saada – näiteks madal energiatase või ootamatu kaalutõus – ja nad oletavad, et selle taga on hormonaalsed või ainevahetuslikku laadi häired. Enamasti see siiski nii pole. Ellen Barnett oli juba konsulteerinud viie arstiga ja tundis, et kõik viis olid teda tõrjunud. „Mul on hood, mida ma ise nimetan plahvatusteks, ma lähen üleni kuumaks ja üle mu naha otsekui roomaks keegi. Ma pean silmas tõelist roomamist, otsekui oleks tegu sipelgatega, ja mõnikord kaasnevad sellega jubedad peavalud,“ ütles naine Delgadole. „Tõsiselt, mu kehas otsekui plahvataks pomm. Ma tean, et mul on menopaus ja kõik viis arsti väitsid mulle, et just see ongi mu probleemi põhjus. Ja kaks tükki nimetasid mind segaseks. Kui aus olla, siis eks ma ole ka natuke sassis,“ ütles Barnett hapult naeratades. „Jajah, ma olen menopausis naine, kel käivad kumahood. Aga minu meelest on see midagi muud, ma ei tunne üksnes kuumahoogusid.“
Naist kuulates taipas Delgado, kui lihtne oleks teha omistamisviga, pidada patsienti pidevalt kaeblevaks melodramaatiliseks menopausis naiseks, kes kirjeldab iseend igati täpselt põrununa. Niisiis lakkas ta Ellen Barnetti nägemist stereotüüpselt ning eeldas minutiks, et patsient räägib talle midagi olulist, midagi tähendusrikast, et need „plahvatused“ erinevad tõepoolest tavalistest menopausiga kaasnevatest kuumahoogudest ja hormonaalsest tasakaalutusest tingitud migreenist.
„Vaatasin ta väga põhjalikult läbi,“ tunnistas Delgado, „ja selgus, et ta oli tõepoolest menopausis; jah, tõepoolest ta oli kummaline inimene paljude kiiksudega, kuid see, mille me ta uriinist leidsime, polnud kuidagi menopausi või kiiksudega seotud. Tema katehhoolamiinitase oli taevastes kõrgustes, kompuutertomograafiuuring
