vastu muudavad järeldusest loobumise ja kliinilise pildi ümberkujundamise raskemaks.
Selline vildakas mõtlemine muudab arstid hooletuks. Tähelepanuväärsed pole mitte üksnes arstide negatiivsete emotsioonide tagajärjed. Vaatamata sellele, et uuringutulemuste kohaselt tajub enamik patsiente arstide negatiivsust, mõistavad vaid üksikud seda, millist mõju emotsioonid nende ravimisele avaldavad, ja nad ei vaheta seetõttu enamasti arsti. Selle asemel süüdistavad nad iseendid kurtmise ja arsti kannatuse proovilepaneku pärast. Tegelikult peaks patsient teema arstiga viisakalt, kuid avalikult jutuks võtma. „Ma tunnen, et meie suhtlemine ei pruugi olla kõige tulemuslikum,“ võiks patsient öelda. See on arsti jaoks signaaliks suhtlemisprobleemist. Probleemi võib lahendada suhet säilitada sooviva patsiendi otsekohesuse abil. Aga kui ma küsisin teistelt arstidelt, mida nemad teeksid, kui tajuksid – nagu nende endi patsiendid – arsti negatiivset suhtumist, ütlesid nad kõik, et otsiksid endale uue arsti.
1. PEATÜKK
LIHAST JA VEREST INIMESI PUUDUTAVAD OTSUSED
Tõmbasin endale lämbel 1976. aasta juunihommikul tärgeldatud valge kitli selga, pistsin stetoskoobi musta pauna ning kontrollisin peeglisse vaadates kolmandat korda, kas lipsusõlm on korralik. Kõndisin palavusele vaatamata kärmelt mööda Cambridge Streeti Massachusettsi üldhaigla sissepääsu juurde. See oli kaua oodatud hetk, minu internatuuri esimene päev – arsti mängimine oli lõppenud, algamas oli päristöö. Olin koos oma kursusekaaslastega veetnud kaks aastat loengusaalides ja laborites, õppinud õpikutest ja käsiraamatutest anatoomiat, füsioloogiat, farmakoloogiat ja patoloogiat, kasutanud eksperimentide tegemiseks mikroskoope ja Petri tasse. Sellele järgnes kaks aastaid õpinguid patsientide voodite ääres. Meile õpetati, kuidas patsiendi haiguslugu üles ehitada: peamised kaebused, kaasuvad sümptomid, varasem haiguslugu, asjassepuutuvad sotsiaalsed andmed, varasem ja praegune ravi. Seejärel näidati meile, kuidas inimesi läbi vaadata: õpetati kuulama, kas südametöö on normis või kõrvalekalletega; maksa ja põrna palpeerima; kaelalt, kätelt ja jalgadelt pulssi otsima; võrkkestalt närvide kontuuri ja veresoonte paiknemist jälgima. Igal meie sammul hoidsid hoolega silma peal ja hoidsid meie kätt meie mentorid, raviarstid.
Ma olin kõigil neil neljal arstiteaduskonnas veedetud aastal usin ja õpihimuline tudeng, kes järgis veendumust, mille kohaselt tuli kõrva taha panna kõik faktid ja üksikasjad, kuna vastutada oli vaja patsiendi elu eest. Istusin auditooriumites esireas ja olin keskendumisest vaat et katatooniline, suutmata isegi pead pöörata. Sisehaiguste, kirurgia, pediaatria, sünnitusabi ja günekoloogia kliiniliste kursuste ajal olin täpselt niisama keskendunud. Kirjutasin loengute ja hiljem visiitide ajal rohkesti konspekte, olles otsustanud kõike meeles pidada. Igal õhtul kirjutasin oma märkmed ümber kartoteegikaartidele, mis mu kirjutuslaual endale teemade kaupa koha leidsid. Nädalavahetustel üritasin neid pähe õppida. Mu eesmärk oli endale pähe tuupida terve entsüklopeedia, et patsientidega suheldes see raamat oma peas lahti teha ning sealt õige diagnoos ja ravi leida.
Värsked internid kogunesid haigla Bulfinch Buildingu konverentsisaali. Bulfinch on 1823. aastal ehitatud elegantne hallist graniidist hoone, mida ehivad kaheksa joonia stiilis sammast ja põrandast laeni ulatuvad aknad. Selles hoones asub kuulus Ether Dome, amfiteater, milles 1846. aastal näidati esimest korda anesteetilise eetri kasutamist. 1976. aastal asusid Bulfinchis endiselt avatud palatid; koobast meenutavad ruumid mahutasid kaksteist patsienti ja voodid olid eraldatud vaid õhukese kardinaga.
Meid tervitas meditsiinivaldkonna juht Alexander Leaf. Tema kommentaarid olid napid: mees ütles meile, et internidena saab meile osaks au õppida ja teenida. Kuigi mees rääkis peaaegu sosinal, kuulsid kõik tema sõnumit selgelt ja konkreetselt: MGH internatuuriprogramm oli äärmiselt selektiivne ja meilt oodati meditsiinikarjääri ajal suuri asju. Seejärel jagas pearesident laiali internide graafikud.
Haiglas oli kolm kliinikut, Bulfinch, Baker ja Phillips ning järgneva kaheteistkümne kuu jooksul käisime rotatsiooni korras kõigist läbi. Kõik kliinikud asusid erinevates hoonetes ja peegeldasid ühiselt Ameerika ühiskonna klassistruktuuri. Bulfinchi avatud palatid olid mõeldud inimestele, kel polnud eraarsti; nendeks olid peamiselt North Endi itaallased ning Charlestowni ja Chelsea iirlased. Internid ja residendid hoolitsesid Bulfinchi palatites lamavate haigete eest raevuka uhkusega; need patsiendid kuulusid „omade“ hulka. Baker Building oli mõeldud osaliselt erateenust kasutavatele patsientidele, kes olid palatis kahe- või kolmekesi; need olid ravikindlustusega töölis- ja keskklassi esindajad. Erateenus Phillips House’is, uhkes üheteistkümnekorruselisesl Charlesi jõele vaateid pakkuvas nägusas ehitises keskendus ühekohalistes palatites või sviitides lamavatele haigetele, kel kuulujuttude kohaselt olid kunagi kaasas olnud ka toapoisid või -tüdrukud. Väga rikkaid võtsid Phillips House’is vastu valitud eraarstid, kellest paljude kabinetid asusid Beacon Hilli jalamil ja kes ise olid otsekui Bostoni brahmiinid.
Mina alustasin Bakeri kliinikus. Meie meeskonda kuulusid kaks interni ja üks resident. Pärast kohtumist dr Leafiga läksime kolmekesi oma korrusele ja asusime patsientide andmeid läbi vaatama. Resident jagas meie hoolealused kolmeks rühmaks ja jättis endale kõige raskemad juhtumid.
Meie valved olid üle kahe öö ja minu oma algas samal õhtul. Me olime valves üksi, vastutasime kõigi patsientide ees omal korrusel ja lisaks uute saabujate eest. Kell seitse järgmisel hommikul andsime koosolekul öö jooksul toimunust ülevaate. „Pea siis meeles, ole vapper ja kaitse kindlust,“ ütles resident mulle ja see klišee oli mõeldud vaid poolnaljana. Internid võisid abi paluda üksnes suures hädas. „Kui sul mind tõesti vaja läheb, siis saada sõnum,“ lisas resident, „aga kuna eile olin mina valves, siis täna on mul kavas kodus magada.“
Puudutasin oma vasakut põuetaskut ja tundsin sõrmede all sinna peidetud kartoteegikaartide pakki. Need kaardid, kinnitasin endale, hoiavad mind üksi jäädes vee peal. Kulutasin suurema osa päevast oma patsientide haiguslugude kokkuvõtteid lugedes ja end neile tutvustades. Kramp kõhus andis tasapisi järele. Aga see andis endast taas märku niipea, kui mu kaasintern ja meie järelevaatajast resident oma patsientidest ülevaate andsid, kirjeldades probleeme, millega võisin oma valve ajal kokku puutuda.
Hämaruse saabudes laskus Bakeri kohale vaikus. Olid jäänud veel mõned patsiendid, kellega ma polnud tutvunud. Läksin palatisse nr 632, kontrollisin, kas uksel ja minu nimekirjas olev nimi klapivad, ja koputasin. „Sisse,“ vastas kellegi hääl.
„Tere õhtust, hr Morgan. Mina olen doktor Groopman, teie uus intern.“ Tiitel „doktor Groopman“ kõlas mu kõrvus ikka eel kummalisena, kuid just sellised sõnad olid kirjas nimesildil mu kitli küljes.
William Morgani haiguslugu kirjeldas teda 66-aastase afroameerika mehena, kel on ravimitega raskesti kontrollitav kõrgvererõhktõbi. Ta oli haiglasse saabunud kaks päeva tagasi, kaebuseks valud rindkeres. Mulle meenus mu „meditsiinientsüklopeedia“ kanne, mille kohaselt afroameeriklastel esineb kõrgvererõhktõbe sageli ning selle muudab keerulisemaks südame laienemine koos neerupuudulikkusega. Mehe erakorralise meditsiini osakonnas läbi viidud triaaž ja hilisemad vereanalüüsid koos EKG-ga ei viidanud pärgarterite ummistusest põhjustatud valudele. Hr Morgan surus tugevasti mu kätt ja muigas: „Esimene päev, mis?“
Noogutasin. „Lugesin teie haigusloost, et te olite postiljon,“ tähendasin. „Minu vanaisa töötas samuti postkontoris.“
„Kas ta oli ka postiljon?“
„Ei, sorteeris kirju ja müüs marke.“
William Morgan rääkis mulle, et tema oli sama koha pealt alustanud, kuid „rahutu tüübina“ tundnud, et eelistab tööle siseruumides ka kõige hullema ilmaga väljas liikumist.
„Ma saan aru, mida te silmas peate,“ vastasin, mõeldes, et sel konkreetsel hetkel eelistanuks minagi siseruumis olemisele – üksi, terve korrusetäie
