i Kolk
Otse aia taga
Otse aia taga
© Jüri Kolk, 2014
Kingitud Hobune
Tartu, 2020
Algselt trükisena ilmunud teose
väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.
Kirjastus Jumalikud Ilmutused, 2014.
Kaane kujundanud Einike Soosaar
Toimetanud Triin Marjapuu
Digiteerinud EDRK
ISBN 978-9949-7472-0-7 (e-pub)
BUDDHA PISARAID EI USU
JÄÄVUSE SEADUS
te ei kujuta ettegi kui palju
ma olen sellesse panustanud
keegi ei kujuta isegi mul
endal läks arvepidamine mingil
hetkel täiesti sassi olin äärmiselt
üllatunud kui võrdlesin tegevuspäevikut
sisetundega nimelt ma tõusin
varavalges võimlesin krousisin
ripsmeid ja tegin kuus tuhat käte-
kõverdust karastasin ennast ära
neetud külma veega
lugesin läbi kõik heideggeri
metafüüsilised poeemid ma mõtlen neid
mis jäid tal kirjutamata kõigepealt
lugesin eest tahapoole ja siis kohe
tagant ettepoole te ei kujuta ette milliseid
sügavusi need sisaldavad milliste sügavike
kohal need haigutavad ma noppisin naabrite
aias muru käsitsi lühemaks et nad ei
mataks mu kõige viljakamat mõtlemisaega
müristades et nad näeks et pole vaja
müristada ja ei müristakski kas ma vähe
püüdsin ja otsisin ja ootasin kandsin
kuldrüüd kargasin kõrgelt ja raiusin maha
selle metsa mis ees oli ja kui see kõik
oli tehtud siis istusin vaikselt ja mitte
ühtegi mõtet ei tulnud
ega läinud
üleüldse oli
väga vaikne
TALV
lumi tuiskab
sinu laul
on lauldud
PATT
ma olen teinud väga kohutavaid asju
hirmsaid andestamatuid süütegusid
lasub mu hingel need kogunevad
aina kogunevad tuisk ajab umbe
talvised teed tuisk ajab umbe mu
meeled ajab umbe kevade ja vanasti
nii kargena tundunud sügise kõik
on üks suur valge pasa virvendus
ma alustasin sellest ei saa kahjuks
salata ma vaatasin üle selle aia
kas taat vähe keelas ütles et ei
ole mul asja üle aia vahtida aga
mina ikka vahtisin kui vähegi
võimalik vahtisin vahtisin kuidas
naabri linda kasvab ja mida ta teeb
kui arvab et ma ei vahi vahtisin
kuidas mõisa tallis moonakaid peksti
tegelikult kõik muidugi nägid minu
vaikset kuunäolist vahtimist moonakad
karjusid et ma ikka kuuleks ja kupjad
lõid kiiremini kõrgemalt ja kõvemini
et ma neid nõrgukesteks ei peaks linda
kasvatas endale rinnad tagumiku ja
pikad patsid aga tema on küll väga
iseseisev küllap oleks ta seda minu
vahtimisetagi teinud alles hiljem sain aru
ah mis millestki ei saanud ma aru
siiani olen hädas selle arusaamisega
tükk aega ei saanud aru aga hakkasin
aimama et mina oleksin pidanud hiljem
vahtima et kui ma oleksin vahtinud
hiljem siis oleks ma ehk leidnud hoo
et hüpata üle aia murda pooleks
paar kubjast ja nende piitsad käed on
mul sellised suured aga nüüd on ainult
üks valge pask üks valge pask virvendab
silme ees ma aiman et ma oleks pidanud
juba ammu iseenda
lennutama üle aia nagu kivi aga jäin
juba kord vahtima ja nüüd on raske seda
õiget hetke ära tunda kõik on üks valge
pask kas ma seda juba ütlesin laman maas
ja närin teinekord puukoort puren põlis-
puid läbi koprad vahivad mind imetluse
ja hirmuga koprad vahivad mind imetluse
ja hirmuga ma olen teinud väga kohutavaid
asju hirmsaid andestamatuid süütegusid
lasub mu hingel
UISUTAD LÄBIPAISTVAL JÄÄL
uisutad
oma meeleselguse
õhukesel läbipaistval jääl
pika püüdlikult sujuva sammuga
üha sinnapoole
kus on vähid
eks nad ole kõikjal
suured kui labakindad
õgivad üksteist
õgivad sinu
see jää murdub
KRIMIKIRJANIKU ELU 5
vabandage
kas saaks teiega veidi rääkida
ei ma luban jeesust ei mainita
taevariik ei lõgista-pauguta väravaid
neel tõmblemas igatsusest teie hinge järele
näh rääkisingi sellest juba liiga pikalt
lõpetasin asi pole selles
teate
oh palun andke mulle
veel paarkümmend sekunditki
teate
ma kirjutan kriminaalromaani
seal on muidugi mõrvar
mõtlesin et milline ta välja näeb
detailideni
mitte
