Otse aia taga. Jüri Kolk

      vaata tüdruk ma olen juba

      vana mees füüsiliselt ja

      vaimselt muidugi värske

      ja tuline aga tead – elu-

      kogemus surub mu meele-

      kohtadele pigistab rinnus

      ma ju tean kuidas see kõik

      läheks ja ehkki ma väga

      tahan siis ometi tüdruk kuula

      mind ometi pean ma ennast

      keelama hakkan vaikselt

      väsima kõigist neist kangelastest

      meestest kelle mõõk on alati

      kõige pikem ja kes on kõik minu

      pojad ja oma tütardest kelle

      tõttu põletatakse linnu maha

      ja musttuhat hinge vajub

      hauapimedusse ja karjub

      ja ajab verist eepost suust

      välja ma olen hakanud mõtlema

      üha rohkem tavalistele inimestele

      et neilgi on ju vist teatud elu-

      õigus ja kui ma ütlen tavalised

      siis ma pean silmas näiteks vuntsidega

      estebani kellele meeldib ronida

      puude otsa turnida katustel ja

      lugeda sealt täiskuule luuletusi

      ja kui ma ütlen tavalistele

      inimestele siis ma mõtlen näiteks

      lopsakale barbile kelle pihast

      mina küll ümbert võtma ei ulatu

      aga millise hooga ta polkat tantsib

      mehed isegi kangelased on ta käes

      kui takukoonlad ja kui ta naerab siis

      kukuvad akendelt klaasid eest

      sellistele tavalistele inimestele

      mõtlen ma ei tõesti ma poleks pidanud

      sulle lähenema vana harjumus

      kogu see noorena püsiva keha

      rokenroll on alatasa matnud mind

      ta alla rusuks on raugenud rind

      aga mitte enam siiamaani ma ütlen

      ja mitte enam sinu selja taga on

      su lõhnav säng aga minu selja taga

      on uks võimalike tulevike hämarasse

      aeda ja nüüd ma siis pöörangi ringi

      ja marsin otseteed tulevikku ja

      ära karda ma ei vaata enam tagasi

      kõik need tavalised inimesed – nad

      võivad nüüd tulla välja

      võivad olla nii eriskummalised kui