ning kõrvutasime neid sümptomite ilmnemisega – need langesid täielikult kokku. Vanemate kirjutatud lood, mida me internetist lugesime, vastasid üksüheselt meie Jamie omale. Paljud lapsevanemad kirjutasid oma laste paranemisest pärast seda, kui nad olid leidnud õige arsti, kelleks oli tavaliselt autismivastase ühenduse Defeat Autism Now! (ehk DAN!) arst. Meiegi otsustasime minna oma California kodule lähima DAN!-i arsti, Pleasantonis tegutseva dr Lynne Mielke vastuvõtule.
Ameerika lastearstide ühing (The American Academy of Pediatrics, AAP) ei ole kunagi tunnistanud, et lapsed võivad autismist paraneda. 2004. aastal olid DAN!i arstid meditsiinivaldkonnas paaria staatuses ning peavoolumeditsiini kogukonnast välja heidetud. See teadmine muutis meid skeptiliseks. Me läksime küll dr Mielke vastuvõtule, kuid tegutsesime pärast seda ülima ettevaatlikkusega, kartes Jamisoni terviseprobleeme süvendada. Mis siis, kui UCSFi arstidel ja meie lastearstil oli õigus? Mis siis, kui see kõik oligi üks hobuse unenägu?
Dr Mielke ei sobitunud kuidagi peavooluarstide poolt maalitud pildile. Ta oli õppinud Indiana ülikoolis meditsiini ning läbinud UCLAs psühhiaatria residentuuri. Psühhiaatrina töötas ta hetkeni, mil autism pärast vaktsineerimisi tema noorema poja üle võimust võttis. Ta võitles meeleheitlikult poja paranemise eest ning diplomeeritud arstina jõudis ta oma uurimistöö tulemusel DAN!-i liikumiseni, mis oli levimas üle terve riigi. Kui tema poja sümptomid taanduma hakkasid, otsustas ta avada kliiniku ning aidata ka teisi lapsi.
Dr Mielke oli erudeeritud, professionaalne ja abivalmis. Olime esimesest kohtumisest täitsa pahviks löödud. Erinevalt lastearstidest ja UCSFi diagnoosispetsialistidest, kes ignoreerisid täielikult meie küsimusi vaktsiinide ja autismi seose ning uurimistöö käigus leitud ravidieetide kohta, kinnitas dr Mielke kohe meie kahtlusi. „Jah, need on vaktsiinid, mis enamikule lastest saavad viimaseks piisaks karikas,” sõnas ta stoilise rahuga. Missugustele tõenditele ta toetus? Need olid sajad patsiendid, kellel oli samasugune taustalugu nagu Jamisonil. Lisaks meditsiinilised testid, mis toetasid teooriat, et vaktsiinikahjustuse – mitte geneetilise häire – tagajärjel kasvab põlvkond, kelle seas on rohkem autismihaigeid kui kunagi varem.
Veelgi olulisem oli asjaolu, et dr Mielke oli paljude oma patsientide paranemislugude otsene tunnistaja; osa nendest taastus pärast DAN!-i protokolli läbimist täielikult. See San Diegos asuva autismiuuringute instituudi Autism Research Institute protokoll on kombinatsioon eridieedist, toitainetest ja organismi puhastamisest. Dr Mielke soovis Jamisonilt võtta proove, mida teised arstid polnud isegi mitte kaalunud, ja keskendus eelkõige tema soolestiku ravimisele. Miks ei olnud peavooluarstid seda isegi maininud? Igal juhul otsustasime soovitusi kuulda võtta ja tema ravimeetodit proovida. Dr Mielke poja taustalugu oli meie poisi omaga sarnane. Me tegime ainult selliseid muudatusi, mis ei olnud Jamisoni tervisele ohtlikud. Gluteeni ja piimatoodete menüüst välja jätmine ei kujutanud endast mingit riski. Kahe nädala jooksul, mil me dr Mielke vastuvõttudel käisime, kadus tänu õigele dieedile ja toidulisanditele (tursamaksaõli ja probiootikumid) Jamisoni kõhu paistetus ning poiss ei viskunud enam kõhule surve avaldamiseks üle mööbliesemete. Silmside hakkas taastuma ja tumedad rõngad tema silmade ümber taandusid. Ta hakkas pikkamööda uuesti tajuma ümbritsevat maailma.
Enesekindlate ja lootusrikaste lapsevanematena õppisime tundma autismi biomeditsiinilist ravi. See tähendab, et ravitakse autistlikul lapsel esinevaid sümptomeid, näiteks unehäireid, ärritunud soolestikku, toiduallergiaid või korduvaid kõrvapõletikke. Istusime külg külje kõrval oma arvutite taga ja uurisime Lisaga kõike, mis võiks aidata meie Jamisoni päästa. Meie noorem poeg oli saanud kaheaastaseks ja lootus tema paranemisele ei olnud meis veel täielikult kustunud. Tal läks järjest paremini. Võiks ju arvata, et Jamisoni tervise paranemine tekitas meis ekstaasi ning teatud mõttes see nii oligi, kuid meid vallanud tunded olid palju keerulisemad. Nägime, kuidas kõik dr Mielke ennustused täide läksid ja Jamisoni tervis paranes. Korraga hakkas kaduma usk sellesse maailma, mida me arvasime end tundvat. Kuidas said autismiekspertide arvamused üksteisele nii vasturääkivad olla? Kuidas sai UCSFi arstidel olla täiesti ükskõik, et kõigest 30 miili kaugusel tegutsev arst aitas lastel autismist taastuda? Miks need arstid omavahel ei suhelnud, ei jaganud ideid, kogemusi, informatsiooni?
Mõttest, et dr Mielke ning sajad teised DAN!-i arstid võisid eksida, oli isegi raskem taluda teadmist, et tegelikult on neil õigus. Kas vaktsiinid olid põhilised katalüsaatorid autismiepideemia käivitamisel? Kas me tõesti ise tegime seda? Tehtud kahju tegelikud mõõtmed on hoomamatud. See teema kerkis üles korduvalt. Kohtasime väga intelligentseid lapsevanemaid, arste ja teadlasi, kes kinnitasid, et nii see on. Tundus, nagu eksisteeriks kaks erinevat reaalsust. Peavoolumeedia on maalinud meile pildi, kus sõgedad ja meeleheitel lapsevanemad otsivad, kelle poole näpuga näidata ning keda oma lapse probleemides süüdistada. See aga pole ei õige ega aus ning veelgi vähem aitab see meie lapsi. 15 aasta jooksul olen kogenud üllatust ja hämmingut väidete üle, mida prominentsed teadlased, arstid, poliitikud ja lapsevanemad on öelnud vaktsiinide ja autismi vahelise seose kohta. Inimeste arv, kes tõde teavad, on Jamisoni diagnoosimisest saadik tohutult kasvanud. Paljud pidid nende teadmiste puudumise pärast valusat hinda maksma ja oma lapse vaktsineerimisjärgset regressiooni pealt vaatama. Paljud neist kõrgelt haritud ja intelligentsetest inimestest on mulle öelnud: „Ma ei oleks seda kunagi uskunud, kui see poleks minuga juhtunud.”
Tagasi vaadates mõistan, et olin jätnud unarusse oma kohustuse vaktsiine korralikult uurida. Me ei mõtle vaktsineerimisele kui meditsiinilisele protseduurile, aga seda see paraku on. Enne oma laste vaktsineerimist ei teinud ma vähimatki pingutust selleks, et vaktsiinide kohta midagi eelnevalt uurida. Mind ju vaktsineeriti lapsena ja ma mäletan oma mõtteid: „Mina olen vaktsineeritud ja minuga on kõik korras.” Uskusin ametnikke ja usaldasin „asjatundjaid”, kes pasundasid nagu ühest suust, et kõik vaktsiinid on ohutud ja efektiivsed.
Mul polnud aimugi, et 1986. aastal oli USA kongress vabastanud vaktsiinitootjad vastutusest vaktsiinikahjustuste eest. Ma ei teadnud, et tänaseks on Ameerika Ühendriikide vaktsineerimiskava pikkus võrreldes 80ndate keskpaigaga kolmekordistunud või et USA valitsus on vaktsiinikahjustuste eest välja maksnud 3,6 miljardit dollarit. Ma ei teadnud sedagi, et teistes arenenud riikides süstitakse palju vähem vaktsiine ning seal on ka kordades vähem autismi. Alles hiljem õppisin, et B-hepatiidi vaktsiin, mida veel hiljuti manustati imikutele esimesel elupäeval, annab kaitse vaid neljaks aastaks. Või et autismi, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), astma ja allergiate esinemissageduse hüppeline tõus toimus üheaegselt vaktsineerimiskava täiendamisega. Ma ei võinud teada, et bioloogilised uuringud kinnitavad vaktsiini võimalikku kahjulikku mõju imiku ajule – seda infot ei olnud veel avaldatud. Ja loomulikult polnud ma lugenud ka rohkeid teaduslikke uuringuid sellest, kuidas vaktsiinid võivad esile kutsuda autoimmuunreaktsioone ja neuroloogilisi kahjustusi.
Kõige kurvem on aga see, et jäin uskuma narratiive, mis rõhusid emotsioonidele ning autoriteetide usaldamise vajalikkusele. Näiteks karjaimmuunsus: kes tahaks olla see vastutustundetu lapsevanem, kes seab ohtu kõik ümbritsevad inimesed? Vaktsineerimine on tähtis mitte ainult sinu lapsele, vaid tervele kogukonnale, eriti selle kõige haavatavamale osale, eks ole? Noh, ausalt öeldes ei saa seda keegi kindlalt väita, kuna me pole kunagi jõudnud ligilähedalegi karjaimmuunsuse saavutamisele vaktsineerimise kaudu. Mitte kunagi! Nüüdseks juba pensionile läinud neuroloog dr Russell Blaylock selgitab asja nii:
Vaktsineerimisest tulenev karjaimmuunsus on müüt, mida on üpris lihtne kummutada. Meditsiinikoolis õpetati meile, et kõik lapsepõlves saadud vaktsiinid kaitsevad sind eluaeg. Selline mõtteviis valitses üle 70 aasta. Alles mõni aeg tagasi avastati, et enamik vaktsiinidest kaotab oma efektiivsuse 2– 10 aasta jooksul pärast manustamist. See aga tähendab, et vähemalt poolel kogu beebibuumi populatsioonist puudub kaitse nende haiguste vastu, mille vastu neid lapsepõlves vaktsineeriti. Kokkuvõttes võib öelda, et vähemalt 50% või rohkemgi kogu populatsioonist käis aastakümneid ringi täiesti kaitsetuna.2
Tänapäeval on teadlased jõudnud konsensusele, et vaktsiinid kaotavad oma toime nelja kuni kümne
Dr. Russell Blaylock, “The Deadly Impossibility of Herd Immunity through Vaccination,”
