tublisti kaugemale jõudnud. Ta oli naljakas mehike ja suur keigar, aga hirmus tark.”
„Hea kriminaaljutt mulle meeldib,” märkis miss Howard. „Aga palju kirjutatakse totrust. Kurjategija paljastatakse viimases peatükis. Kõik on keeletud. Tegeliku kuriteo puhul on kurjategija kohe teada.”
„Lahendamata jäänud kuritegusid on palju,” vaidlesin ma vastu.
„Ma ei mõtle politseid. Mõtlen inimesi, kes on asja sees. Perekonnaliikmeid. Neid ninapidi ei vea. Nemad teavad.”
„Te siis arvate,” ütlesin ma suuresti lõbustatult, „et kui teie oleksite segatud mingisse kuriteosse, ütleme mõrvasse, siis aimaksite mõrvari otsekohe ära?”
„Muidugi aimaksin. Advokaatide jõugule võib-olla tõestada ei suudaks. Aga kindlasti aimaksin. Tunneksin sõrmeotstes, kui see mees mu lähedale tuleks.”
„Võib-olla on see naine,” avaldasin arvamust.
„Võib-olla. Aga mõrv on vägivallategu. Sobib rohkem kokku mehega.”
„Mitte sel juhul, kui tegemist on mürgitamisega.” Missis Cavendishi selge hääl jahmatas mind. „Doktor Bauerstein ütles eile, et haruldasemaid mürke arstid üldiselt ei tunne ja sellepärast ei teki arvutu hulga mürgitusjuhtumite puhul tõenäoliselt üldse mingit kahtlust.”
„Oh, Mary, missugune hirmus jutt!” hüüatas missis Inglethorp. „Mul on tunne, nagu kõnniks keegi mu haual. Ahaa, sealt tuleb Cynthia!”
Üle muru jooksis kergel sammul vabatahtliku abiteenistuse vormirõivastust kandev noor tütarlaps.
„Sa jäid täna hiljaks, Cynthia. See on mister Hastings – miss Murdock.”
Cynthia Murdock oli värskeilmeline, elurõõmust ja elujõust pakatav neiu. Ta viskas oma väikese vormimütsi peast ning ma imetlesin tema lopsakaid lainjaid kuldpruune juukseid ja väikest valget kätt, mille ta teetassi järele sirutas. Tumedate silmade ja kulmudega oleks ta olnud iludus.
Ta seadis enese Johni kõrvale murule istuma ja kui ma talle sändvitšitaldriku ulatasin, vaatas ta naeratades minu poole üles.
„Tulge istuge ka siia rohule. Siin on palju kenam.”
Ma laskusin kuulekalt murule.
„Te töötate Tadminsteris, eks ole, miss Murdock?”
Ta noogutas.
„Oma pattude lunastuseks.”
„Kas teile tehakse siis liiga?” küsisin ma naeratades.
„Proovigu nad ainult!” hüüatas Cynthia väärikalt.
„Mul on üks nõbu, kes töötab meditsiiniõena,” märkisin mina. „Ja tema tunneb vanemõdede ees surmahirmu.”
„Selle üle ma ei imesta. Teate, mister Hastings, vanemõed on võimatud. Lihtsalt võimatud! Te ei kujuta ette! Aga taevas tänatud, mina pole õde, ma töötan haigla apteegis.”
„Kui palju inimesi te ära mürgitate?” küsisin ma muiates.
Cynthia muigas samuti.
„Oh, sadu!” ütles ta.
„Cynthia,” hüüdis missis Inglethorp, „mis sa arvad, kas sa saaksid minu jaoks mõned märkmed kirjutada?”
„Muidugi, tädi Emily.”
Ta hüppas otsekohe püsti ja miski tema käitumises meenutas mulle, et ta oli ülalpeetav ning et oma üldisest lahkusest hoolimata ei lasknud missis Inglethorp tal seda unustada.
Siis pöördus majaperenaine minu poole.
„John näitab teile teie tuba. Õhtusöök on pool kaheksa. Hilisest lõunasöögist oleme juba mõnda aega loobunud. Seda on teinud ka leedi Tadminster, meie parlamendiliikme abikaasa – kadunud lord Abbotsbury tütar. Ta on minuga ühel meelel, et me peame kokkuhoiu alal eeskuju näitama. Meil on siin täiesti sõjaaegne majapidamine; mitte midagi ei lasta raisku minna – isegi kõik vanapaberitükikesed hoitakse alles ja saadetakse kottides ära.”
Ma avaldasin tunnustust ja John viis mu majja, kus me läksime üles laiast trepist, mis pooles kõrguses hargnes paremale ja vasakule, hoone eri tiibadesse. Minu tuba oli vasakus tiivas, toast avanes vaade parki.
John jättis mu üksi ja mõni minut hiljem nägin ma aknast, kuidas ta Cynthia Murdockil käe alt kinni hoides aeglaselt üle muru läks. Ma kuulsin missis Inglethorpi kannatamatut hüüdu „Cynthia!” ning tütarlaps võpatas ja jooksis majja tagasi. Samal silmapilgul astus ühe puu varjust välja keegi mees, kes pikkamööda kõndis samas suunas. Ta paistis olevat umbes nelikümmend aastat vana ja väga tõmmu ning tal oli siledaks raseeritud melanhoolne nägu. Näis, et ta oli mingi tugeva emotsiooni mõju all. Möödudes vaatas ta minu akna poole ja ma tundsin ta ära, ehkki ta oli meie viimasest kohtumisest möödunud viieteistkümne aasta jooksul palju muutunud. See oli Johni noorem vend Lawrence Cavendish. Ma mõtlesin huviga, mis võis olla tema näole toonud niisuguse iseäraliku ilme.
Siis heitsin ma ta peast ja pöördusin tagasi omaenese asjade üle mõtisklemise juurde.
Õhtu möödus küllaltki õdusalt ja öösel nägin ma unes Mary Cavendishi, seda mõistatuslikku naist.
Järgmine hommik koitis särava ja päikesepaistelisena ning ma olin täis ootust, et mu külasolek kujuneb ülimalt meeldivaks.
Missis Cavendishi ei näinud ma enne lantšiaega; siis pakkus ta end mulle jalutuskaaslaseks, me veetsime metsades uidates kütkestava pärastlõuna ja jõudsime kella viie paiku majja tagasi.
Kui me sisenesime suurde halli, kutsus John meid käeviipega suitsetamistuppa. Tema näost nägin ma otsekohe, et oli juhtunud midagi häirivat. Me järgnesime talle ja ta sulges meie järel ukse.
„Tead, Mary, põrgulik supp on kokku keedetud. Eviel oli Alfred Inglethorpiga tüli ja ta läheb ära.”
„Evie? Ära?”
John noogutas süngelt.
„Jah; vaata, ta läks mampsi juurde ja … Oh – siin on Evie ise.”
Miss Howard astus uksest sisse. Tema huuled olid karmilt kokku surutud ja tal oli käes väike kohver. Näis, et ta oli erutatud ja otsusekindel ning tundis ennast mõningal määral kaitseseisukorras olevat.
„Igal juhul,” pahvatas ta, „ütlesin ma välja, mida mõtlesin!”
„Mu kallis Evelyn,” hüüatas missis Cavendish, „see ei saa tõsi olla!”
Miss Howard noogutas kibedalt.
„On küll tõsi! Kardan, et ütlesin Emilyle asju, mida ta niipea ei unusta ega andesta. Ja poleks paha, kui need natukene mõjuksid. Aga tõenäoliselt oli see nagu hane selga vesi. Ma ütlesin otse: „Sa oled vana naine, Emily, ja pole suuremat lolli kui vana loll. See mees on sinust kakskümmend aastat noorem ja ära peta ennast selles suhtes, miks ta sinuga abiellus. Raha pärast! Ära siis seda talle liiga palju anna. Farmer Raikesil on väga ilus noor naine. Küsi oma Alfredilt, kui palju aega ta seal veedab.” Emily oli väga pahane. Loomulikult! Ma jätkasin: „Ma hoiatan sind, meeldib see sulle
