hommikul einestas missis Inglethorp voodis, sest tundis väsimust, kuid kella 12.30 paiku ilmus ta kõige reipamas meeleolus välja ning viis Lawrence’i ja minu kaasa lantšile, kuhu ta oli kutsutud.
„Missis Rolleston saatis mulle nii võluva kutse. Ta on leedi Tadminsteri õde, teate küll. Rollestonid tulid Inglismaale koos WilliamVallutajaga – see on üks meie vanimaid perekondi.”
Mary palus end vabandada, sest tal pidi olema kokkusaamine doktor Bauersteiniga.
Lantš oli meeldiv ja kui me koduteele asusime, tegi Lawrence ettepaneku, et me sõidaksime läbi Tadminsteri, mis oli meie teelt kõigest viie miili võrra kõrval, ja külastaksime Cynthiat. Missis Inglethorp vastas, et see on suurepärane idee, aga tal on mõned kirjad kirjutada ning seepärast paneb ta meid seal maha ja me võime koos Cynthiaga ponikaarikus koju sõita.
Haigla portjee hoidis meid oma kahtlustava pilgu all, kuni Cynthia tuli ja vastutuse meie eest enese peale võttis. Oma pikas valges kitlis nägi ta välja väga jahe ja veetlev. Ta viis meid oma pühapaika ja tutvustas meid oma töökaaslasele, aukartust äratavale daamile, keda ta ise rõõmsameelselt Nibsiks kutsus.
„Kui palju pudeleid!” hüüatasin ma, lastes pilgul väikeses ruumis ringi uidata. „Kas te tõepoolest teate, mis neis kõigis sees on?”
„Öelge midagi originaalset,” oigas Cynthia. „Igaüks, kes siia tuleb, ütleb seda. Meil on tõsine kavatsus panna välja auhind esimesele inimesele, kes ei ütle: „Kui palju pudeleid!” Ja ma tean, et järgmiseks te küsite: „Mitu inimest te olete ära mürgitanud?””
Naerdes tunnistasin ma enese süüdi.
„Kui te ainult teaksite, kui hukutavalt kerge on inimesele eksikombel mürki anda, siis te selle arvel nalja ei teeks. Tulge, joome teed. Meil on seal kapis igasuguseid salatagavarasid. Ei, Lawrence – see on mürgikapp. Seal suures kapis – jah, seal.”
Me jõime väga reipalt teed ja aitasime pärast Cynthial nõusid pesta. Viimane teelusikas oli just ära pandud, kui uksele koputati. Cynthia ja Nibsi näole tardus järsku range ja eemaletõrjuv ilme.
„Sisse,” ütles Cynthia terava professionaalse hääletooniga.
Ilmus noor ja võrdlemisi hirmunud näoga meditsiiniõde, käes pudel, mille ta sirutas Nibsi poole, kes osutas käeviipega Cynthiale ja lisas mõnevõrra salapärase märkuse:
„Mind tegelikult täna siin ei ole.”
Cynthia võttis pudeli ja silmitses seda kohtuniku rangusega.
„See oleks tulnud täna hommikul siia saata.”
„Vanemõel on väga kahju. Ta unustas.”
„Vanemõde peaks lugema meie ukse välisküljel olevaid eeskirju.”
Nagu ma järeldasin väikese meditsiiniõe näoilmest, polnud vähimalgi määral tõenäoline, et tal oleks jätkunud vaprust selle sõnumi edasiandmiseks kardetud vanemõele.
„Nüüd ei saa see enne homset valmis,” lõpetas Cynthia.
„Kas kuidagi poleks võimalik seda täna õhtul kätte saada?”
„Hea küll,” ütles Cynthia armuliselt, „meil on väga palju tegemist, aga kui meil aega jääb, siis teeme selle ära.”
Väike meditsiiniõde kadus ning Cynthia võttis otsekohe riiulilt purgi, täitis pudeli ja asetas selle ukse taga seisvale lauale.
Ma naersin.
„Distsipliin peab olema?”
„Täpselt. Tulge meie väikesele palkonile. Sealt on näha kõik haigla hooned.”
Ma järgnesin Cynthiale ja ta sõbratarile ning nad tutvustasid mulle üksikuid hooneid. Lawrence jäi meist maha, kuid mõne hetke pärast hüüdis Cynthia talle üle õla, et ta meie juurde tuleks. Siis heitis ta pilgu kellale.
„Enam pole midagi teha, Nibs?”
„Ei.”
„Hea küll. Siis võime ukse lukku keerata ja ära minna.”
Lawrence’it olin ma tol pärastlõunal näinud hoopis uues valguses. Johniga võrreldes oli ta mees, keda oli hämmastavalt raske tundma õppida. Ebatavaliselt häbeliku ja enesessetõmbununa oli ta peaaegu igas suhtes oma venna vastand. Ometi oli temas teatavat sarmi ja ma kujutlesin, et see, kes temaga tõeliselt hästi tuttav oli, võis tema vastu tunda sügavat kiindumust. Mulle oli alati paistnud, et tema käitumine Cynthia suhtes oli mõnevõrra sunnitud ja et Cynthia omakorda suhtus temasse umbusklikult, kuid tol pärastlõunal olid nad mõlemad küllaltki lõbusad ning lobisesid koos nagu kaks last.
Kui me läbi alevi sõitsime, meenus mulle, et mul oli tarvis mõningaid postmarke, ja seepärast peatusime postkontori ees.
Postkontorist väljudes põrkasin kokku väikest kasvu mehega, kes sinna parajasti just sisse tahtis astuda. Ma tõmbusin kõrvale ja vabandasin, kuid äkki haaras see mees mind valju hüüatusega oma embusse ja suudles mind soojalt.
„Mon ami Hastings!” hüüdis ta. „See on tõepoolest mon ami Hastings!”
„Poirot!” hüüatasin mina.
Ma pöördusin ponikaariku poole.
„See on minu jaoks väga meeldiv kohtumine, miss Cynthia. See on mu vana sõber monsieur Poirot, keda ma pole juba aastaid näinud!”
„Oh, monsieur Poirot’d me tunneme,” ütles Cynthia lõbusalt. „Aga mul polnud aimugi, et ta on teie sõber.”
„Jah, tõepoolest,” ütles Poirot tõsiselt, „ma tunnen mademoiselle Cynthiat. Tänu heatahtliku missis Inglethorpi ligimesearmastusele olen ma siin.” Ja vastuseks mu küsivale pilgule: „Jah, mu sõber, ta võõrustab lahkesti seitset minu riigi kodanikku, kes kahjuks olid sunnitud oma kodumaalt põgenema. Meie, belglased, mäletame teda alati tänutundega.”
Poirot oli ebatavalise välimusega väike mees. Ta oli vaevalt rohkem kui viis jalga ja neli tolli pikk, kuid käitus üliväärikalt. Tal oli täpselt munakujuline pea ja ta hoidis seda alati veidi ühele küljele kallutatult. Tema vuntsid olid väga jäigad ja sõjaväelaslikud. Tema rõivaste korralikkus oli peaaegu uskumatu; ma arvan, et tolmukübe oleks talle tekitanud rohkem piina kui kuulihaav. Ja ometi oli see veider keigarlik mehike, kes, nagu ma kahetsusega nägin, nüüd tugevasti lonkas, omal ajal olnud üks Belgia politsei kuulsaimaid ametnikke. Tema detektiivivaist oli olnud harukordne ning tema triumfide hulka oli kuulunud mõnede tolle aja kõige mõistatuslikumate juhtumite lahendamine.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить
