Lumekuninganna. Hans Christian Andersen

      ©Skymarket OÜ

      ISBN 978-9916-614-42-6 (epub)

      1. Lugu peeglist ja selle kildudest

      Kuula nüüd! Algamas on lugu. Selle lõpus tead sa palju rohkem kui praegu.

      Elas kord kohutav paharet, kõige kurjem pahalane kogu maailmas – oma halbade mõtete ja tegude pärast sai ta endale nimeks Kurat. Ühel päeval oli sellel saatanal väga hea tuju, sest ta oli just valmis saanud peegli, millel oli imelik võime – kõik hea ja kaunis, mis sellest peegeldus, kahanes peaaegu mitte millekski ning kõik tähtsusetu ja kole muutus silmatorkavaks ja veelgi koledamaks.

      Selles peeglis muutusid kõige kaunimad maastikud sama ilmetuks nagu keedetud spinat ning võluvamategi inimeste näod paistsid jõledad ja nende kehad moondunud.

      „See on nii naljakas!“ hüüdis kurat verdtarretava lõbususega. Kui kellegi peas tekkis hea ja vaga mõte, paistis see peeglis nagu lihalik irve. Põrgupoiss naeris valjusti oma leiutise geniaalsuse üle.

      Kõik, kes paharetikoolis käisid – jah, tal oli oma kool – rääkisid, et ime on sündinud. Nad kinnitasid, et nüüd on võimalik näha, kuidas maailm ja inimesed päriselt välja näevad. Nad tuiskasid peegliga üle kogu maa, kuni ei olnud enam ühtki inimest ega paika, mida peegel moonutanud poleks.

      Siis tahtsid nad lennata taevasse, et pilgata ingleid ja Issandat. Mida kõrgemale nad peegliga lendasid, seda laiemalt see irvitas. Nad suutsid selle siledast pinnast vaevu kinni hoida.

      Pahalased lendasid aina kõrgemale, taevale ja inglitele lähemale. Irvitav peegel värises nii tugevalt, et libises neil käest ja kukkus maapinnale, kus purunes sadadeks miljarditeks kildudeks.

      Katkisena põhjustas see aga veelgi rohkem probleeme, sest mõned tükid olid väiksemad kui liivaterad ja lendasid maa peale laiali. Kui need sattusid inimestele silma, jäidki need sinna. Klaasikillud moonutasid kõike, mida õnnetuke edaspidi nägi, ja selle tulemusena märkasid nad vaid asjade halba külge, sest igal teraval osal oli sama võime, mis oli olnud kogu peeglil.

      Mõnele inimesele läks klaasikild südamesse, mis oli väga kohutav, sest see muutis nende südame jääks. Mõned tükid olid nii suured, et neid kasutati aknaklaasidena, millest läbi ei tasunud oma sõpru vaadata.

      Teistest tükkidest tehti prille ning kurje asju juhtus, kui inimesed need ette panid, et selgelt näha ja õiglust jalule seada.

      See lõbustas põrgulist niivõrd, et ta naeris, kuni küljed valutasid.

      Need peened klaasikillud lendlevad siiani mõnel pool õhus ja kohe kuuled, mis edasi juhtus.

      2. Väike poiss ja väike tüdruk

      Suures linnas paiknesid majad ja elasid inimesed nii lähestikku, et vähesed leidsid ruumi väikesele aiale ning enamik inimesi pidi leppima lillepotiga. Aga kaks last, kes elasid linnas, pidasid aeda, mis oli veidi suurem kui lilleampel. Nad ei olnud õde ja vend, kuid armastasid teineteist sellegipoolest sama palju. Nende vanemad elasid kahe naabermaja pööningul. Seal, kus katused kohtusid ja vihmaveerenn jooksis kahe maja vahelt alla, olid nende väikesed aknad üksteise vastas. Tuli astuda vaid üle vihmaveerenni, et minna ühe akna juurest teiseni.

      Sinna alla olid vanemad seadnud suured kastid, kus kasvatasid köögivilju. Mõlemas kastis oli ka üks hoogsalt sirguv roosipõõsas. Kasvukastid olid paigutatud vihmaveerenni alla nii, et nad ulatusid peaaegu ühest aknast teiseni ja moodustasid kaks lilleseina. Hernevarred rippusid üle kastiäärte ja roosipõõsad kasvatasid pikki harusid, mis ääristasid aknaid ja sirutasid end teineteise poole. See oli nagu väike võidukas roheluse ja lillede pillerkaar. Kastid olid väga kõrgel ja lapsed teadsid, et nad ei tohi nende otsas ronida, kuid tihtipeale lubati neil võtta oma väikesed taburetid ja istuda katusel rooside all, kus nad mängides lõbusalt aega veetsid.

      Talv aga tegi sellistele mängudele lõpu. Alatasa külmusid aknad täielikult jäässe. Lapsed kuumutasid vaskmünte pliidil ja surusid need siis vastu härmas klaasi. Nii valmisid parimad piiluaugud – täiuslikult ümmargused – ja nende tagant vaatas vastu sõbralikult särav silm, üks iga akna kohta. Need olid poiss ja tüdruk, kes läbi akna üksteist piilusid. Poisi nimi oli Kaj ja tüdruku nimi Gerda. Suvel lahutas neid teineteisest vaid üks samm, talvel pidid nad aga kohtumiseks ronima ühe maja trepist alla ja siis uuesti teise maja trepist üles. Väljas keerlesid lumehelbed.

      „Vaata, kuidas valged mesilased sumisevad,“ ütles vanaema.

      „Kas neil on mesilasema ka?“ küsis väike poiss, sest ta teadis, et päris mesilastel on mesilasema.

      „Jah, on,“ vastas vanaema. „Ta lendab parve keskel. Ta on neist kõige suurem ja ei suuda kunagi vaikselt maha langeda, vaid lendab tagasi tumedatesse pilvedesse. Talvisel ööl lendab ta läbi tänavate ja vaatab akendest sisse. Siis jäätuvad aknad imelikul moel, nagu nad oleks kaetud lilledega.“

      „Jaa, seda oleme me näinud!“ hüüdsid mõlemad lapsed ja teadsid, et vanaema jutt on tõde.

      „Kas Lumekuninganna saab ka siia tulla?“ küsis väike tüdruk.

      „Las ta tuleb!“ hüüdis poiss. „Ma pakun talle ahju kõrval istet ja sulatan ta üles.“

      Vanaema paitas poisi pead ja rääkis neile veel lugusid.

      Sel õhtul, kui Kaj oli kodus ja valmistus magama minema, ronis ta akna all olevale toolile ja vaatas läbi väikese piiluaugu. Üksikud lumehelbed langesid ja neist suurim maandus ühe lillekasti äärel. Helbeke kasvas aina suuremaks ja suuremaks, kuni see muutus naiseks, kes oli riietatud kaunisse valgesse kleiti, mis tundus olevat tehtud miljonitest tähekujulistest lumehelvestest. Ta oli kaunis ja graatsiline, kuid helkis nagu jää. Ta oli elus ja ta silmad särasid nagu kaks eredat tähte, kuid neis ei olnud rahu. Ta näitas peaga akna suunas ja viipas käega. Väike poiss kartis naist ja kui ta toolilt alla hüppas, tundus talle, et suur lind lendas aknast mööda.