välja ja pistis punuma. Perun kihutas talle järele, lastes vankrilt välgunooli. Veles moondas end karuses kasukas meheks, muutus siis lehmaks ja seejärel hobuseks. Aga iga kord tundis Perun ta ära, lastes täpselt oma hõõguvaid nooli.
Lõpuks peitis Veles end puu alla, aga Perun lõi selle pilbasteks. Proovis siis Allilma valitseja varjuda kivi alla, aga piksejumal lõi selle puruks.
Siis viskus Veles vette, peitis end põhja kerratõmbunud maona.
„Vaat seal istugi!“ ütles Perun.
Siis lõhkus ta välgunoolega koopa värava ning päästis oma abikaasa Letnitsa ja pilvekarjad taevasse.
Kaks päeva sadas sooja vihma. Jõi siis küllaga niiskust Lada ja küllus jõudis maa peale tagasi.
KETRAJA MORANA
Kõigist helge Iria jumalannadest elas ainult Morana, ratsanikust jumala Radegasti naine, kahes maailmas: pool aastat taeva valitseja kuningriigis ja teine pool aastat sünge Velesi valdustes. Tädikestelt-kaitsehaldjatelt õppis ta ennustusi ja Dirtsejalt nõidust. Lisaks sellele oli ta nagu hiidnaine Sineglazkagi karm sõdalane.
Aga tihtipeale, kui valitses öö ja kõik olid magama heitnud, istus Morana voki taha. Häda sellele, kes julges jumalannat sel ajal häirida! Morana käe alt tulid valged ja mustad pilved, külm kaste ja tihe udu.
Kohe, kui vokk vaikis, paranes ilm ja hakkas paistma ere päike.
Morana ei nõudnud surelikelt rikkalikke ohvriande. Talle piisas sellest, kui vihaseks saades võis inimestele kohutavaid nägemusi saata. Mis siis võis taevase ketraja vihale ajada? Moranale ei meeldinud need, kes töötavad reedeti.
Kord istus üks neiu keelatud päeval ketrama. Ta ei märganudki, kui jäi istuma kaugelt üle südaöö. Äkki avanes uks ja majja astus võõras, väga pikk sinises kleidis naine.
„Kas ketrad?“ küsis ta.
„Ketran,“ vastas neiu hirmust värisedes.
Tigedalt muiates võttis naine põuest nelikümmend värtnat.
„Ketra neid värtnaid koidikuni, kuni ma käin teistes majades,“ käskis külaline.
Ja läks siis ära.
Neiu taipas, et tema juures oli käinud jumalanna Morana ise. Kuid teatavasti silmad kardavad, käed aga teevad. Haarates niiditoki, hakkas neiu seda kiiruga värtnale kerima. Ja kui oli kerinud täis kõik nelikümmend värtnat, tõusis voki tagant.
Siis tuli Morana tagasi. Vaadates tehtud tööd, torises ta:
„Tulid kiiresti toime, muidu ei oleks sa enam kunagi kedranud. Vaata, mis sinuga oleks juhtunud!“
Nende sõnadega haaras Morana värtnad ja murdis need katki.
LEHMAKARJUS MORANA
Tea Vladimir, Kiievi valitseja, et Moranal oli ka maine eluase. Räägitakse, et see asus künka tipus, mille alla palju aastaid hiljem maeti Sloven, Skifi järeltulija. Hiljem kerkis sinna Novgorod.
Künka tippu kattis pilvemüts. Isegi tuuled, Stribogi lapselapsed, ei suutnud seda laiali puhuda.
Igal viiendal ööl lendas Morana künkale, et kududa veekangast.
Pärast suundus ta Mutnaja jõe lähte juurde. Moisko järve kaldal, saarel, sõid karjamaal punased härjad ja mustad tarvad. Seda teades, kutsus lihtrahvas Moranat Lehmakarjuseks. Räägiti, et jumalannat külastas tihtipeale Veles, võttes selleks kala või tundmatu koletise kuju.
Kord kõndis Perun maa peal, mängides oma piksenuiaga. Äkki jäi talle silma jämedatest pajuvitstest karjaaed. Selle taga aga luhtadel söövad punased härjad ja mustad tarvad.
Perun tahtis iga hinna eest paar looma endaga taevasse kaasa viia. Kogugu nad siis rasva pilvekarjamaadel koos Letnitsa pilvelehmade ja -lammastega.
Mõeldud – tehtud.
Jõudnud tagasi, hakkas Morana oma härgi ja tarvaid üle lugema ja leidis, et kaks kõige rühikamat ja ilusamat looma on puudu.
Pannud tulele katla nõiarohtudega, hakkas ta sellesse nagu peeglisse pingsalt vaatama, kuni märkas Peruni …
Jumalanna süda sai täis. Leides varga jäljed, lõikas ta need koos mätastega välja ning viskas tulle sõnadega:
„Nii nagu süttisid puud palava leegiga, süttigu Peruni süda armastuse kirest!“
Samal ajal kaotas piksejumal rahu. Ei imekauni Letnitsa embused ega võitlusharjutused vendade Ladoni ja Radegastiga suutnud teda enam helges Irias hoida. Otsekui nähtamatu jõud kiskus Peruni Mutnaja jõe lähtele.
Ja siis, suutmata oma soovile rohkem vastu panna, tormas Perun järvesaarele.
Morana lukustas parajasti karjaaeda, kui piksejumal tema ette ilmus. Apla pilguga hakkas ta õgima jumalanna sihvakat keha.
Oma ümaraid õlgu salakavalalt pööritades, ütles Morana:
„Kui tahad, et ma sinuga asemele heidaksin, too mulle Allilmast veskikivid. Neid hoitakse kaheteistkümne ukse taga Mustas veskis, mis seisab Velesi ja Nija elumaja taga.“
Perun jäi mõttesse.
„Aga kuidas ma veskikivide juurde pääsen?“
„Selle pärast ära muretse. Või oled unustanud, et ma valdan nõiakunsti?“
Jumalanna ulatas piksejumalale kimbu väikseid punaseid õisi.
„See on tee-lahti-rohi, mille abiga suudad avada mis tahes uksed!“
Teadmata, et Morana oli otsustanud ta hukutada, suundus Perun Allilma. Ta sõitis nii kiiresti, et ratsanikest vaimude malev mustade kaarnatega jäi kaugele maha.
Kohe, kui Perun oli jõudnud Velesi ja Nija eluasemeni, süttisid selle taral pealuude silmakoopad.
Kuskilt ilmusid välja käed, haarasid kutsumata külalise kinni ja heitsid sügavasse kaevu. Piksejumal aga ei kohkunud. Moondudes kukeks, hüüdis ta:
„Nokk, joo vett!“
Vaevalt oli Perun jõudnud kaevust välja lennata, kui käed ta jälle kinni võtsid ja tulle viskasid. Ka siin ilmutas piksejumal nutikust ja kustutas leegi veega.
Siis kostis igalt poolt hobuste kappamist ja tiivalööke. Ratsanikest vaimude ja mustade kaarnate malev tormas kätele kalle ja ajas need minema.
Kui Perun läks Musta veski juurde ja uksi puudutas, avanesid need iseenesest.
Võttis siis Perun veskikivid ja läks tagasi ega kuulnud, kuidas tema järel uksed ise sulgusid. Vaimude-ratsanike ja mustade kaarnate malev jäi sisse. Rabeles, käratses ja lõhkus. Uksi murdis kes hammaste, kes nokkade ja küüntega.
Perun seisis ja ootas, kuid läks siis üksi Morana juurde tagasi. Jõudis kohale, aga seal peremehetses õues Veles. Morana lõi Peruni vitsaga, muutes ta kuldsete sarvede ja hõbedaste sõrgadega tarvaks.
Samal ajal oli Letnitsa kuulnud Klimbalt, öiste hirmude ja kohutavate
