rakutuumas, vaid neis mujal rakus asuvates jõujaamades. Mitokondriaalne DNA (mtDNA) vastandub Y-kromosoomile selles mõttes, et seda pärandab lapsele vaid ema. Seemnerakk kannab endas vaid poolt sellest infost, mida on uue inimese tegemiseks vaja – 22 kromosoomi ja X (kui lapsest saab tüdruk) või Y (kui lapsest saab poiss) –, ja siseneb munarakku, kus on samuti 22 kromosoomi ja X-kromosoom, kuid ühtlasi ka ema mtDNA.
Suurem osa (97%) su DNA-st sisaldub 22 autosoomide paaris ja X-kromosoomis ning seda geneetilist infot pärisid sa mõlemalt vanemalt enam-vähem võrdses koguses. Kumbki autosoom on unikaalne kombinatsioon kromosoomipaarist, mille su ema või isa päris oma emalt või isalt. Kui seemnerakk tekkis su isa munandites või munarakk su ema munasarjas,15 segasid kaks paaris olevat kromosoomi seal oma info. Kujuta ette, et võtad kaardipakist välja kõik ärtud ja ristid, sead need järjestikku kahte ritta ja vahetad siis pooled sarnase väärtusega kaardid üksteisega. Tulemuseks on justkui kaks õiges järjekorras täielikku masti, kuid need koosnevad ärtude ja ristide segust. Seda teevad kromosoomid siis, kui loovad sugurakke. Aga kromosoomid ei pea piirduma 13 vahetusvõimalusega (ässast kaheni), vaid neid leidub miljoneid. Igaühes neist 22-st autosoomist on tulemuseks uus kombinatsioon. See protsess ehk „rekombineerimine“ tagab, et sinu geneetiline koostis on unikaalne.
Homo sapiens’i väljaränne Aafrikast. Anatoomiliselt kaasaegsed inimesed said alguse peamiselt Ida-Aafrikast umbes 200 000 aasta eest – kuigi arhailisema Homo sapiens’i 300 000 aasta vanuseid jäänuseid on leitud ka nii kaugelt kui Marokost. Meie esivanemad hakkasid Aafrikast väljuma vähemalt 100 000 aasta eest. Nad kohtasid Euroopas neandertallasi ja edasise teekonna vältel ka muid inimliike ning olid nendega suguühtes, nagu tõestab meie DNA.
Mitokondrite ja Y-kromosoomiga seda aga ei juhtu. Esimesed tulid su emalt, mis tulid tema emalt, ja nii üha edasi su emapoolset suguvõsa pidi ning Y-kromosoomiga on isa poolt sama lugu. Pärilikkusuurijate jaoks on seega tegu huvitavate tööriistadega ning need ongi olnud paljude uuringute teemaks, kuna tegu on kõige väiksemate ja lihtsamate DNA-kogumitega, mille kaudu pärilikkust uurida. Mitokondreid on meie rakkude kihavas sisemuses kokku miljoneid16 ning see suurendab tõenäosust, et mõni neist võib ajahambast puremata jääda ja säilida. Autosoome ja sugukromosoome säilitatakse ühe täiskomplektina vaid meie rakutuumas – raku keskkontoris. Nii et kui mtDNA-d võrrelda rakutuuma DNA-ga, on esimest lausa lademes, miljoneid identseid koopiaid, mida saab analüüsida. Nii mtDNA-st kui Y-kromosoomidest tuleb selles raamatus veel sageli juttu; kuid mitte vaid seetõttu, et need pakuvad palju infot, vaid ka põhjusel, et vahetevahel hinnatakse nende väärtust pärilikkusuuringutes üle.
Neandertallased olid inimesed, kes elasid kõikjal Lääne-Euroopas; nende levila ulatus Hispaania idapoolsest tipust Põhja-Walesi koobasteni ja Kesk-Aasia mägedeni ning lõunas kuni Iisraelini. Vanimad tõeliste neandertallaste luud, mis me oleme leidnud, on 300 000 aastat vanad ning kõige nooremad pärinevad 30 000 aasta tagusest ajast. Inimliigi jaoks on see üsna mõistliku pikkusega eksisteerimisaeg. Homo erectus, varasem püsti kõndinud ahv, levis pärast 1,9 miljonit aastat tagasi alanud Aafrikast väljarändamist üle kogu maailma. Meie pole veel sama kaua püsinud, kui neandertallased suutsid. Arvatakse, et meie, anatoomiliselt kaasaegsed inimesed, arenesime välja peamiselt Ida-Aafrikas umbes 200 000 aastat tagasi ning meie väljaränne Aafrikast algas viimase 100 000 aasta sees. Seda daatumit nihutatakse käsikäes uute leidudega iga paari aasta tagant veidi kaugemale minevikku. Oktoobris 2015 avastati Fuyani koopast Daoxiani piirkonnas Hiinas 47 nüüdisinimese hammast, mis on vähemalt 80 000 aastat vanad, ning võib arvata, et nende hammaste omanike eellastel võis kunagiselt kodumaalt nii kaugele levimine võtta kümneid tuhandeid aastaid.
Traditsioonilise, luude uurimisel põhineva paleoantropoloogia põhjal olid neandertallased juba üle Euroopa levinud, kuigi üsna tillukeste kogukondadena, kui Homo sapiens 60 000 aasta eest sinna jõudis. DNA-tõendite põhjal võib neidki daatumeid nihutama hakata, nagu näeme selle peatüki hilisemas osas.
Neandertallaste anatoomia tõestab siiski, et nad olid sissetungijatest märgatavalt erinevad. Ajumaht on paleoantropoloogias üks olulisi mõõdikuid ning neandertallaste oma oli meie omast suurem; meessoost nüüdisinimesel on aju suuruseks mahu poolest keskmiselt 1,4 liitrit, naiste aju on veidi väiksem. Neandertallaste ajumaht jääb 1,2 ja 1,7 liitri vahele. Ajumahtu ei saa küll otseselt samastada vaimsete võimetega, kuid inimahvide puhul üldiselt on nii, et suurem aju annab märku suuremast arukusest.
Neandertallased olid meist lühemad ja jässakamad, tugevad ja laia rinnaga, laiema nina ja etteulatuvamate kulmudega. Ilmselt just nende füüsiliste iseärasuste tõttu on neil üsna kehv reputatsioon. Rahvasuus samastatakse neid loomalike koopainimestega, mörisevate juhmarditega, ning „neandertallane“ on saanud madalalaubaliste julmurite ja pättide sünonüümiks. Kui 19. sajandil arutleti, kuidas neid varajasi leide klassifitseerida, siis suur saksa bioloog Ernst Haeckel pakkus välja, et ühele sellisele eksemplarile võiks anda nimeks Homo stupidus.
Miski ei viita siiski sellele, et neandertallased olid rumalad või kuigi erinevad tollastest Homo sapiens’idest. Nad küttisid, nülgisid ja küpsetasid suuri saakloomi. Mõned viimasest 100 000 aastast pärit tõendid viitavad sellele, et nad oskasid õmmelda, valmistasid riideid ja ehteid ning tööriistad olid neil juba enne anatoomiliselt kaasaegsete inimeste saabumist, mis tähendab, et neandertallased omandasid need oskused iseseisvalt, mitte ei õppinud uustulnukatelt. Hiljuti on uurijad välja pakkunud, et käsimaalingud Nerja koopas, mis asub Hispaanias Vahemere kivisel rannikul, olid nende, mitte meie tehtud. Mõni väidab, et Iraagist Shanidarist ja Lõuna-Prantsusmaalt17 muistsetest haudadest leitud õietolm pärineb lilledest, mis jäeti sinna matuserituaalide käigus, kuigi see on vaieldav.
Kuna leide pole palju, siis on juba ammu vaieldud sellegi üle, milline evolutsiooniline seos valitseb Homo neanderthalensis’e ja Homo sapiens’i vahel. Aastate kestel on välja pakutud nii mõndagi, sealhulgas seda, et neandertallased olid meie aja eurooplaste otsesed eellased. Kuid on ka väidetud, et nad kujutasid endast evolutsioonipuu hoopis erinevat haru ning nende järglasi pole säilinud. Meie viimane ühine eellane elas arvatavasti 600 000 aastat tagasi.
Kui Svante Pääbo asus uurima Neandertallase 1 õlavarreluud, oli see esimene samm vastusele lähemale. Lahtisaetud luust eraldati 0,4 grammi – mis võrdub näpuotsatäie soolaga – materjali, millest saadi kätte mtDNA fragmente. See oli 1997. aasta seisuga vanim tuvastatud DNA. Esimene uuring keskenduski eelkõige selle võimalikkuse tõestamisele ja ühtlasi tagamisele, et see on päriselt DNA ja mitte saaste. „Juura-ajastu park“ („Jurassic Park“) ja selle kehvemad järjed olid 1990ndatel kassarekordeid purustanud ning mõte sellest, et ammusurnud liikide DNA-d on võimalik kätte saada, oli saanud kultuurilise teadvuse osaks. Tegelikkus oli mõistagi keerukam kui filmides nähtu. Iidne DNA koosnes ülilühikestest fragmentidest, mis olid kõik kõvasti kahjustada saanud, seega oli tegu justkui raamatu taastamisega vaid mõne leheküljeräbala põhjal. Kuigi need luud olid vaid 40 000 aastat vanad, mitte 65 miljonit nagu „Juura-ajastu pargis“ ellu äratatud dinosaurustel18, olid need juba väga kehvas seisukorras. Tõsiasi, et Pääbo oma meeskonnaga sealt üldse midagi kätte sai, andis märku Inimese Genoomi Projektist tuule tiibadesse saanud geneetikute oskustest. Astuti tilluke samm selle poole, et minevikku õnnestuks lahti mõtestada ja rekonstrueerida täiesti uuel viisil.
Kähku sai selgeks, et neandertallase luust eraldatud DNA erineb selgelt nüüdisinimese mtDNA-st. Analüüsitud DNA-fragmentide järjestus oli piisavalt erinev, et üsna kindlalt saaks väita, et nende genoomi see osa oli nüüdisinimeseni viinud liinidest eraldunud juba ammu enne kõigi nüüdisinimeste ühise eellase sündi. DNA muundub aja jooksul üsna ettearvataval moel
See protsess toimus siis, kui su ema polnud veel sündinud. Munarakk, millest tekkisid sina, sündis su ema munasarjas siis, kui tema oli oma ema sees. Su DNA-le pandi alus sinu vanaemas.
Mõnes rakutüübis võib ühes rakus olla tuhandeid või rohkemgi mitokondreid, aga keskmiselt on neid inimrakus sada. Ühes mitokondris on umbes 5 mtDNA molekuli.
La Chapelle-aux-Saintsist 1908. aastal leitud luude tõttu tekkis stereotüüp küürus seljaga ja topakast koopainimesest. Kuid Eric Trinkausi 1980ndatel tehtud põhjalikum analüüs tõestas, et tegu oli 40aastase mehega, kes oli küüru jäänud osteartroosi tõttu, ning kaugeltki kõik neandertallased polnud säärase kehahoiakuga.
Tegelikult olid peaaegu kõik loomad selles filmis kriidiajastu omad, kuid pealkiri „Cretaceous Park“ oleks ilmselt raskem hääldada.
