Keisri uued rõivad. Hans Christian Andersen

      ©Skymarket OÜ

      Elas kord keiser, kellele meeldis nii väga uusi riideid osta, et ta kulutas nende peale kogu kuningriigi raha. Oma sõjaväe üle vaatamisest, teatris käimisest ja tõllasõidust hoolis ta ainult siis, kui sai kelkida uute rõivastega. Päeva iga tunni jaoks oli tal erinev mantel ja selle asemel, et öelda Kuningas on nõupidamisel, räägiti siin maal alati hoopis, et Keiser on oma riietusruumis.

      Iga päev külastas linna palju võõrast rahvast ja ühel päeval oli saabujate hulgas kaks petist. Nad kuulutasid, et on kangakudujad ja oskavad valmistada kõige uhkema kanga, mida ette võib kujutada. Nende kootud riide värvid ja mustrid olevat ebatavaliselt peened. Valminud kudumi tegi eriliseks veel see, et sellest õmmeldud rõivad muutusid nähtamatuks neile, kes ei sobinud oma ametisse või olid tõeliselt rumalad.

      „Need riided on minule täpselt õiged!“ oli uhke keiser kindel.

      „Panen need selga ja saan kohe teada, millised ametimehed minu impeeriumis oma kohale ei kõlba. Ja nii eristan targad rumalatest. Jah, lasen kohe endale seda riiet kududa!“ Valitseja maksis kahele petisele suure hulga raha ja need alustasid tööd.

      Päevavargad panid üles kaks komplekti kangastelgi ja tegid näo, et koovad hoolega. Tegelikult ei olnud telgedel midagi. Nad nõudsid kõige kallimat siidi ja puhtaimat lõnga, mille endale kotti pistsid.

      „Tahaksin näha, kuidas kangrutel kudumine edeneb,“ mõtiskles keiser pisukese ärevustundega, meenutades, et oma ametisse ebasobivad inimesed ei ole võimelised uhket riiet nägema.

      „Saadan kangrute juurde oma vana ustava ministri,“ otsustas keiser. „Tema saab mulle kindlasti rääkida, milline kangas välja näeb, sest ta on mõistlik mees ja keegi ei tee oma tööd temast paremini.“