tuttavad seda heaks ei kiida. Alena nimetab Staropramenit põlglikult euroõlleks, mis olevat nii iseloomutu, et voolab kõigil kõrist alla. Ta soovitab proovida käsitööõlut, aga olen Kalamaja elanikuna imelikest IPAdest hoiduma õppinud. Tšehhid kui õllerahvas pole mingi liialdatud müüt – õlut joovad isegi töölõunal ka kõige peenemad daamid.
Ally on maailmavaatelt konservatiiv ja hääletas Brexiti poolt. „Issand! Nõme,“ kiljatab eestlasest tuttav sellest kuuldes. „Hea, et sa teda mulle ei tutvustanud – ma kindlasti ütleksin talle midagi krõbedat.“
Võimalik, et see ainult tundub nii, aga minu muljete kohaselt on Tšehhimaal loomulik, et inimestel võivad olla erinevad poliitilised vaated, mis võetakse seltskonnas teadmiseks, ja keegi ei mölise ega vaidle. Erimeelsustest hoolimata istutakse koos õlle taga ega tehta sellest numbrit. Lõpuks on see ainult poliitika, mille üle võib küll väidelda, kuigi vast kellelgi pole veel kinnitatud andmeid, et üksainuski poliitikahuviline oleks maailma ajaloos sihukeste sõneluste tulemusel meelt muutnud.
Tšehhidele ei meeldi riiakus, nad armastavad sooja pehmet huumorit ja head lastetuba. Eestis on mul tunne, et kui räägin konservatiivide hulka kuuluva inimesega teda sõimamata, olen liberaalsete sõprade arvates sõlminud liidu saatana endaga. Prahas seevastu ei tea iial, kes su uutest tuttavatest võib olla peaminister Andrej Babiši pooldaja või vastane, ning pole välistatud, et nad satuvad ühte lauda.
„Mina ei saa sellisest sallimatusest aru,“ ütleb Alena, kui ühes teises restoranis kooki sööme. „Miks peab poliitika pärast inimesi automaatselt halvustama või alavääristama? Näiteks neid, kes olid kunagi kommunistid – ka minu vanavanemad olid. Ja mis siis? Ma ei pea neid halvaks ega mõista nende valikut hukka. Ju olid neil oma põhjused.“
Kui Prahas lõpuks ka terakese tööd teen ehk kohtun oma uurimisobjekti Vladimír Macura poja, pojanaise ja lesega, teevad nad mulle selgeks, et poliitiliselt on nad täielikult lõhenenud pere. „Ema hääletab Babiši poolt, aga meile ei meeldi see tüüp üldse,“ sedastab kirjandusõpetajast poeg. „Ja mina lajatan neile vastu, et nad kaotavad ka tulevastel valimistel nagunii, sest on vähemuses,“ nähvab lesk. „See ei ole meile mingi tabu. Me teeme selle üle kogu aeg nalja,“ tõttavad nad mu ehmunud ilmet märgates üksteise võidu selgitama.
Ally jutustab oma uuest üürikorterist: „Omanik on väga mõistlik mees! Kuigi mul on talumatult aeglane internet, ei hakka ma vist väga palju õiendama.“
Mõistlik omanik olevat Prahas haruldane nähtus, head korterit on raske leida ja veel raskem on tabada hea korter ja mõistlik omanik ühe soojaga. Välismaalaste Facebooki grupis käib lõpmata halamine, kuidas kellelgi olevat taas tagatisrahaga nahk üle kõrvade tõmmatud või keegi mõne tüütu olmeprobleemiga hätta jäetud. Tavaliselt on põhjuseks keelebarjäär. Lepingud sõlmitakse omaniku ehk tšehhi keeles ja välismaalased ei saa kõigist nüanssidest aru. Probleemide tekkides ei suudeta suhelda, kuni kärsitus ärrituseni viib.
Ally on mind vanalinnas elamise eest hoiatanud, aga mu korter on asukohta arvestades väga vaikne. Nädalavahetustel kostab õrnalt naabruses asuva ööklubi tümpsutamine ja mõnikord harva kuulen tänavalt purjakil noorte hõikeid. Kõige rohkem tekitavad lärmi igal ennelõunal saabuvad koristajad, kes teiste külaliskorterite uksed lahti löövad ja valju lobisemise saatel tolmu imema kukuvad. Võõrkeelne jutuvada mind ei häiri, vaid sumbub kiiresti tähelepandamatuks helitaustaks nagu metsakohin või ookeanimühin.
Hommikul ärkan enne seitset, et vanalinna inimtühjana näha. Ma ei pääse lifti juurde – trepimademele on end sättinud mees ja naine, arvatavasti paar, kes magab õndsa und. Köhatan ja pobisen midagi tervituslaadset, kuni mees virgub ja ka naise ärkvele müksib. Nad tõusevad kuulekalt ja lasevad mul mööduda.
„Tänan,“ lausun, sest midagi öelda tundub justkui paslik, kui juba oled võhivõõrad unest üles ajanud.
Lifti aknapilust jõuan näha, et nad heidavad uuesti magama. Kodutus on Praha häbiplekk nagu vast peaaegu igas suurlinnas, aga sellega tegeledes ollakse üsna leidlikud. Näiteks värbab üks eksperimenteeriv ettevõte kodutuid giidideks. Kui soovid kogeda Prahat, mäherdust tavalised giidid sulle ei näita, saad nende kodulehelt tuuri tellida. Võta näiteks ühe jalaga endine narkodiiler ja kupeldaja Peter, keda iseloomustatakse kui head ja rahulikku inimest. Robertit tutvustab koduleht raudtee-entusiastina, kes teab peast kõigi rongide graafikuid. Kodutud giidid näitavad eksootiliste elamuste otsijatele Tšehhimaa pealinna narkourkaid ja kohti, kus nad ööbinud on – sillaalused, tunnelid, hüljatud pargisopid, koopad.
Jalutan vanalinnas kaua, tahtmata kostilisi uuesti üles ajada. Koiduaegne Staré Město on tõesti tühi ja see tekitab kummastava dimensiooninihke. Pooled kohad on järsku äratundmatud. Týni kiriku ees pikeerivad vihinal tuvid. Neid on seal tohutult palju nagu Hitchcocki õudusfilmis. Kuulsa astronoomilise kella ees ei tungle tavapärast turistide parve. Ma ei saa seda siiski uhkes üksinduses imetleda – üks fotograaf on oma kolmjala juba paika sättinud ja muudkui pildistab. Hiljem õpetab Alena mulle salajasi teid, kuidas turistihorde vältida. Vanalinnas on palju käike, passaaže ja väikesi tänavakesi, kust läbi pugeda.
Kui tagasi jõuan, kodutud alles magavad. Ma ei hakka neid äratama, vaid ronin neist ettevaatlikult üle.
Kodutuid ma oma majas rohkem ei kohta, aga tihti möödun koridoris raamatuga istuvast heledapäisest poisikesest, kes oma paksude prillide pärast Harry Potterit meenutab. Ju ootab kedagi, oletan. Kui paari tunni pärast jälle välja lähen, on väike Potter ikka platsis ja valgustab raamatulehekülgi tillukese taskulambiga. Väikesele inimesele lihtsalt meeldib suure kortermaja koridoris trepil istudes lugeda.
Loen rõõmuga Alena meili, kus ta annab teada, et kanadalane pole ikka veel saabunud. Uudistes välgatavad teated Hiinas levivast koroonaviirusest. Ma ei pööra neile suuremat tähelepanu, ehkki aeg-ajalt tabab mind eelaimus, et kuna sel talvel on paljude asjadega nii kenasti vedanud, peab kusagilt tasakaalustuseks üks hirmus pauk tulema.
KURJA VÄLJAKUTSUMINE
Hüljatud hullumajakalmistu Praha äärelinnas Bohnices olevat Euroopa hirmsaim koht. Tšehhimaa pealinn juba oskab end reklaamida – ei mingeid lilli, heinamaad ja päikesepaistet, vaid kõhedus, tumedus ja surma hingeõhk su kuklas. Inimestele meeldivad sünged lood ja Praha pole nendega kitsi.
Lausega „Nii nad tapsid meie Ferdinandi“ algab kultusteos, millest esimest korda Praha kohta lugesin – Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“. Eks teinud minagi selle vea, et esimest korda Prahasse tulles pidasin seda Švejki-linnaks ja arvasin, et leian ohtralt just temaga seotud kohti ja suveniire.
Omal käel võib usin lugeja endale vabalt Hašeki-tuuri teha, kui on suvatsenud raamatut lugedes tegevuspaiku meelde jätta. Alustada soovitan kirjaniku kodulinnaosast Žižkovist, mis on ka Hašekist hoolimata avastamisväärne piirkond. Provokatiivse kunstniku David Černý beebidega teletorn ja mu „Hullule hobusele“ nime andnud hiidhobuse-peletisega memoriaal Vítkovi künkal on Žižkovi tuntuimad vaatamisväärsused.
Vítkovile soovitan igal juhul ronida, kuigi see jääb sissetallatud turistiradadest veidi eemale – paremat Praha panoraami ei ole ma veel nägema juhtunud. Kusagil teletorni ja hobusemäe vahel konutab keset väljakut veel üks ebatavalise moega, kuigi sada korda väiksem hobune – Hašeki monument.
Maotutes ja hingetutes Švejki-pubides kesise toidu eest rasket raha maksta ma ei soovita. Tšehhidele läheb Hašek küllap rohkem korda kui
