andi
Veinijuht. 13. osa. Gruusia
Urvo Ugandi
Veinijuht – Gruusia
Menu Meedia OÜ
Toimetaja Katrin Streiman
Kaanekujundus Einike Soosaar
Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud.
Digitaliseeditud Eesti Digiraamatute Keskus 2020
e-ISBN 9789949686016
Gruusia
Viinamarjaaedu ‒ u 50 000 ha.
72% veiniaedadest asub Kahheetia piirkonnas. 95% veiniaedadest asub väiksemal põllul kui hektar, 5600 veiniaeda on suuremad kui hektar ja vaid 700 veiniaeda on suuremad kui kolm hektarit.
Maailmas 23. veinitootja: u 115 miljonit liitrit veini aastas.
Marjasordid. Gruusias kasvatatakse umbes 400 pärismaist vähetuntud marjasorti, 40‒50 neist on veinivalmistamisel laiemalt kasutusel. Rahvusvahelised marjasordid jõudsid Gruusiasse 19. sajandi lõpus, kui Gruusia päritolu aadlik, Venemaa keisririigi ohvitser, poeet ja riigimees Alexander Chavchavadze (kelle isa oli Gruusia diplomaat Venemaa keisririigis), hakkas kohalikule kultuurieliidile propageerima Euroopa tavasid ja arhitektuuri. Chavchavadze ehitas Tsinandali piirkonda Itaalia stiilis palee ning kutsus Prantsusmaalt veinimeistri Merle Antonio Massano, kes istutas Gruusiasse esimesed rahvusvahelised marjasordid: Aligoté, Chasselas, Gamay, Chardonnay, Pinot Gris, Pinot Noir, Sémillon, Riesling ja Cabernet Sauvignon. Viimasest tehakse Kahheetias Teliani-nimelist veini. Antonio Massano juurutas Gruusias veel nn euroopalikku veinivalmistamise tehnoloogiat, kääritades veini betoon- või tammevaadis ega kasutanud traditsioonilisi kvevrisid.
Tumedatest marjasortidest kasvatatakse enim sorti Saperavi, mis on mujal maailmas väga vähe levinud ja erandlik teinturier sort – punase viljalihaga mari, mis tähendab, et sellest ei saa teha valget veini, sest marjadest pressitav mahl on punane. Lisaks on veel tuntumad tumedad sordid Aldasturi, Keduretuli, Ojaleshi, Mujuretuli, Usakhelauri, Chkhaveri, Alexandrouli, Danakharuli ja Meskhuri.
Heledatest sortidest on populaarseim Rkatsiteli, mis on vanim ja enim kasvatatud hele marjasort Gruusias. Järgnevad teised pärismaised sordid: Mtsvane, Tsolikauri, Khikhvi, Chinuri, Gorula, Tsitska, Sakimela, Melikuda, Oisi ja Kisi (Mtsvane ja Rkatsiteli ristand).
Seadusandlus ja piirkonnad
1999. aastal võttis Gruusia põllumajandusministeerium veinipiirkonnad ja tootmise tõsisema tähelepanu alla ja tähistas oma tuntumad veinid kaitstud päritolunimetustega, sest Gruusia nimedega veine tehti üsna hoogsalt ka Hispaanias. Veiniseadusandlus jõustus 2011. aastal ja jagas Gruusia üheksaks suuremaks piirkonnaks: Kahheetia, Guria, Samegrelo, Meskheti, Kartli, Adjara, Imereti, Ratša, Letšhumi ja Alam-Svaneti ning nendes paiknevateks 20 „külaveiniks“ ehk kaitstud geograafilise päritolu (KPN) nimetusega veiniks. Gruusia põllumajandusministeerium lubab kasvatada järgmisi viinamarjasorte, kontrollides nende istutustihedust ja saagikust: Tsinandali, Teliani, Napareuli, Vazisubani, Mukuzani, Akhasheni, Gurjaani, Kardenakhi, Tibaani, Kindzmarauli, Manavi, Khvanchkara, Tvishi, Kvareli, Atenuri, Sviri, Kotekhi, Kakheti, Khashmi Saperavi ja Bolnisi. Kakheti on nii KPN vein kui ka üldise suurema veinipiirkonna kohalik nimetus (eestikeelse nimekujuga Kahheetia) ehk sama nagu Beaune Burgundias või Chianti Itaalias.
Tõendid varaseima asustuse kohta praeguse Gruusia aladel pärinevad 1,8 miljoni aasta tagant, millele viitavad riigi kaguosas väljakaevamistelt leitud Homo erectus’e ehk „püstise inimese“ luud. Tegu on vanimate leitud inimtegevuse jälgedega Euroopas.
Kaukaasiat peetakse ka Euroopa viinapuu Vitis vinifera sünnipaigaks, mis kasvas seal metsiku liigina (Vitis sylvestris) ja Gruusiat üheks vanimaks veiniriigiks maailmas. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et veini on Gruusia aladel tehtud juba enam kui 8000 aastat. Gruusia veinist laulis juba esimesel aastatuhandel antiikaja tuntuim laulik Homeros. Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutab, et kohalikud hõimud, kes elasid Gruusia aladel, teavad, kuidas kasvatada viinapuid ja teha veini suurtes savist anumates (esimene kirjeldus kvevrist). Ajaarvamise alguses liideti alad Rooma impeeriumiga ja kroonikud kirjutavad, et viinapuud andsid saaki juba teisel aastal ning viinamarju oli nii palju, et neid ei jõutud põldudelt ära korjata. Armeenia ja Gruusia on vanimad riigid, kus ametlikuks usundiks on ristiusk, seda juba 4. sajandist.
Esimesel aastatuhandel pärast Rooma impeeriumi lagunemist räsisid riiki ususõjad, piirkonna vallutasid pärslased, pärast pärslasi saabusid araablased. Neist suudeti vabaneda 10. sajandil ja esimese Gruusia riigi moodustas kuningas Davith IV. Riigi õitseng kestis enam kui 200 aastat ning lõppes mongolite sissetungiga 13. sajandil. Timur tungis lausa kaheksa korda Gruusiasse ja riigi rahvastik ning majandus said sel ajal rängalt kannatada. 15. sajandil muutus Gruusia Osmanite riigi osaks ja pärast mitmeid Vene-Türgi sõdu sai 19. sajandil Gruusiast Vene tsaaririigi osa. Pärast tsaarivõimu kukutamist Venemaal moodustati Gruusia rahvakogu ja koostati iseseisvusdeklaratsioon, mis kuulutati välja 1918. aastal. Iseseisvus kestis vaid kolm aastat, 1921. aastal tungis Punaarmee Gruusiasse ja kehtestati nõukogude võim. Alles 1991. aastal taastati Gruusia Demokraatlik Vabariik. 2008. aastal tungis Venemaa uuesti Gruusiasse, et vallutada kunagised Gruusia alad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia.
Vaatamata selle väikese riigi kirjule ja sõdadest räsitud ajaloole pole veinitootmine seal kunagi raugenud. Tänu suurele ja janusele põhjapoolsele naabrile Venemaale on Gruusia veinitööstus elanud üle mitmeid tõuse ja langusi, liikumisi kvaliteedilt kvantiteedile ja tagasi. Praegusel ajal taastub Gruusia veinimajandus pärast 2008. aasta konflikti Venemaaga, mis peatas veinide impordi. Kuna lõviosa Gruusia veinidest eksporditi Venemaale, oli see muudatus veinitööstusele suur löök. Teisalt aga pööras see tootmise kvantiteedilt kvaliteedile ning sundis Gruusiat otsima uusi turge, mis on üldjoontes ka õnnestunud.
Gruusia paikneb Kaukasuse mäeahelike vahel ja seetõttu on kliima piirkonniti üsna erinev, aga samas stabiilne. Suved on päikeselised ja talved jäävabad ning pehmed. Läänepoolset osa mõjutab Must meri, nii on ilm subtroopiliselt niiske ja soe, see aga viinamarjakasvatusele hästi ei mõju. Lääne-Gruusia on seevastu kontinentaalsema kliimaga ja sobib viinamarjade kasvatamiseks hästi, sest põhjapoolne Suur-Kaukasus ja lõunapoolne Väike-Kaukasus kaitsevad tugevate kontinentaalsete mõjude eest. Niiskust annavad Kaspia merre suubuv Kura jõgi koos oma lisajõgedega, millest veinimaailmas on kuulsaim Alazani (Aserbaidžaanis Qanıx) jõgi.
Gruusia veinimõisted
Kvevri – suur savist põletatud kuni 3000-liitrine veinimahuti, mis kaevatakse tihti maasse, et temperatuur veini käärimisel ja säilitamisel oleks stabiilsem ning jahedam (14‒15 °C). Tihti paigaldati kvevri otse põranda alla. Kvevrides tehakse nii valgeid kui ka punaseid veine. Moodsate orange-veinide tegemisel on kasutatud sama tehnoloogiat nagu on Gruusias valgete kvevri veinide puhul – vein kääritatakse ja laagerdatakse koos kestade ning kobararootsudega ja seetõttu on vein maskuliinsem, täidlasem, maitselt mõrkjam ning tumedama oranžika tooniga.
Kvevrid on olnud kasutusel juba aastatuhandeid ja nendest on kujunenud Gruusia veini sümbol. Arheoloogistel väljakaevamistel on neid leitud veel Iraani, Armeenia ja Türgi aladelt.
Satsnakheli – marjade purustamise ja pressimise vann, kust juhitakse mahl kvevrisse.
Marani – veinikelder.
Tamada – õhtusöögi juht, toostivanem,
