tegema kõike, mida ülemus sinult nõuab, proovimata kordagi välja uurida, mis juhtub siis, kui talle ära ütled?
On su õde öelnud: „Kui sa ei tee asja X, ei anna ma sulle iial andeks!” Või ruttad sa sündmustest ette ja näed, kuidas ta saab pahaseks (ja see tekitab sinus süütunde), kuigi ta pole kuidagi väljendanud, et asjale X ei ütlemine on see, mis teie suhtlusele punkti paneb?
Ja siis veel see, millest me juba rääkisime: ennetav, iseenda väljamõeldud süütunne. Kuidas sellega on?
∙ Kui sa ei tea midagi ei-ütlemisega kaasnevatest tagajärgetest, kui palju siis sinu jah-ütlemise impulsist on seotud loogika ning reaalsusega ja kui palju on vaid su irratsionaalse kujutlusvõime tulemus?
Kui ülemus ei ole paika pannud konkreetseid tagajärgi, mis juhtuvad siis, kui talle mitte alluda, kuid oled näinud teda teiste peale karjumas või kuulnud vallandamisega ähvardamas, siis võid loogiliselt järeldada, et ta võib ka sinu peale karjuda või ähvardada sind vallandada. Pead oma võimalusi vaagima sellest lähtuvalt (allpool).
Kuid kui sa ei ole kunagi näinud ülemust enesevalitsust kaotamas ja seda isegi siis, kui Terry sinu kõrvalkuubikust on igasugustele ülesannetele miljoneid kordi ei öelnud, siis mõtle järele, miks SINA tunned kiusatust asjaga X nõustuda. („Miks jah / kuigi ei“? Oi, sellega saame veel lõbutseda!)
Kas sinu meelest on nõustumine lihtsam kui öelda ei? (Sabassörkija.) Või tahad olla parem kui Terry, olles See Inimene, Kes Teeb Kõik Läbi Pisarate Ära? (Ülepingutaja.) Võib-olla peaksid pöörduma tagasi küsimustiku juurde, et oma tegude motiive mõista.
Ning kui me sellest juba räägime – kas su õde on tõesti nii ebaratsionaalne või on asi pigem sinus? Mhmh.
∙ Kui sa tead, mis tagajärjed keeldumisega kaasnevad, mõtle, kas need on HULLEMAD kui see, mis juhtub nõustumisel?
Kas eitava vastuse korral võib keegi sinu peale pahane olla, sinu peale karjuda või sind vallandatakse / sinust öeldakse lahti? Vähemalt üks neist, kui mitte kaks, on paremad kui suur hulk tagajärgi, mis kaasnevad nõustumisega, sõltuvalt sellest, kui hull asi X on ja kui väga sa seda teha ei taha.
Sinu asi on kaaluda plusse ja miinuseidning teha kindlaks, et tegu on tõesti plusside ja miinuste, mitte jaatajate sõnavooluga. Seejärel võta kalkuleeritud risk. Kui nõustumine toob kaasa midagi suuremat toodud ohvrist, on see suurepärane. Kuid „Ma olen lihtsalt loodud üle pingutama!“ ei ole hea põhjus teha ära kõik, mida sinult üldse kunagi palutakse. Usalda mind selles.
Lühidalt: kui sinu vaagimise tulemuseks on see, et sa PEAKSID või kohe kindlasti PEAD asjaga X nõustuma millegi muu saavutamiseks, näiteks pererahu säilitamiseks või ülemuse õnnelikuna hoidmiseks, et sul säiliks töökoht, et saaksid palka ja suudaksid üüri maksta, siis neela see pill alla ja nõustu. Meil kõigil on omad probleemid.
(Päris tõsiselt, ei ole mõtet raisata rohkem aega, energiat ja raha ägisedes selle üle, kui ebaõiglased on elus ette tulevad väikesed vastikud kohustused. Kasuta oma eelarvet millegi tegemiseks, mitte millegi vihkamiseks.)
Kui aga mõtiskled kõigi eelnevate küsimuste üle ja jõuad järeldusele, et „ei“ on mõistlik ja realistlik ning seda on ka risk, mille oled nõus võtma – siis saame edasi liikuda.
Vaata üle järgmisel lehel toodud vooskeem ja kasuta oma vabadust selle juurde hiljem tagasi tulla, nii seda raamatut lugedes, kui ka hetkel, mil istud oma kontorikuubikus ja mõtiskled kolleegi tahtmise üle su heasoovlikkust ära kasutada. Kas sa tõesti pead?
Ise tead.
Nonii tibuke, nüüd kui oled oma kitsaskohtadele näpu peale pannud, on aeg asuda tööle mõtteviisi muutmisega.
Kas mäletad veel mu sõnu selle kohta, et tuleb lõpetada mõtlemine ei-st kui millestki, mille ütlemine on liiga raske? Näitan sulle, kuidas mina muutisn seda narratiivi enda peas ning kuidas ei-ütlemine kujunes PALJU lihtsamaks kui järeleandmine ja nõustumine.
Sariabistajad ja sabassörkijad: see on teile.
Lihtsam on keelduda
Nagu sa võib-olla juba varasemast välja noppisid, olin ma kord nõus korraldama eelkatsikupidu hoolimata faktist, et ma ei suuda beebidesse empaatiaga suhtuda. Tegin seda, kuna mu rase sõbranna palus ja ma ei suutnud kohe reageerida millegagi, mis poleks tema tundeid riivanud või lasknud mul paista vastiku lastevihkajast mõrrana, keda ma tõtt-öeldes ju olen.
Selle asemel libises „jah” üle mu huulte, lootsin parimat ja asusin planeerima. Tulevase ema nõusolekul otsustasime, et poisslapsele sobiks ka viskiga grilliõhtu mingil mõistlikumal õhtusel ajal. (Karsked lõunased teepeod ei ole samuti minu teema.)
Möödus paar nädalat. Sõbranna oli üha rohkem ja rohkem rase. Kasseerisin sisse teeneid, ostsin kaunistusi ja panin paika külaliste nimekirja ning menüü. Ja siis – oh üllatust! – teatas üks teine sõbranna, et soovib ise pidu korraldada, olles õndsas teadmatuses sellest, et üks on juba poolenisti korraldatud. Ning minu sõbranna, kes ehk alistus omaenda võimetusele öelda ei, kartes riivata sõbra tundeid, ütles hoopis midagi sellist: „Aga loomulikult! Ehk teete seda Sarah’ga koos?“
Ja nii lendasidki kõik mu plaanid vastu taevast. Mugava oma kodu kaunistamise asemel pidin kõik dekoratsioonid kellegi teise juurde vedama ning õhtupoolsest täiskasvanute koosviibimisest sai keskpäevane mähkmete kaunistamine umbes sama kähku, kui kulub nabanööri läbilõikamiseks. (Mul õnnestus küll laiali jagada ruudulised toidukarbid siniste M&Ms kommide ning viskišokolaadidega, mis olid juba tellitud, kuid vaid seetõttu, et nende kõigi konsumeerimine üksi enne pidu oleks olnud ebaviisakas.)
Kas sellest sai üks nunnu pisike fiesta? Aga loomulikult! Kuid millises paralleelreaalsuses oli selle koos korraldamine minu jaoks lihtsam, kui oleks olnud noogutada, naeratada ja öelda: „Pean tunnistama, et ma ei ole selle jaoks õige inimene“, et seejärel oma eluga edasi minna?
Vastus on: ei mingis. Mitte üheski reaalsuses ei oleks see nii.
Tõtt-öeldes pean tagasi vaadates nentima, et tulevane emme ilmselt viskas õhku ähmase soovi ega tulnud selle pealegi, et ma jaatavalt vastan. Ta tundis mind paremini. Soovin, et ka ma ise oleksin end nii hästi tundnud.
Igatahes sain oma õppetunni.
Seistes nüüd vastamisi millegagi, mida ma ei taha teha, kuid millele on ka raske ei öelda, manan ma silme ette selle 2010. aasta beebiootuspeo, millest on saanud omalaadne talisman. Mõtlen järele. Meenutan, kuidas asjad minu jaoks läksid ning see aitab seesmiselt jõuda nõustumiselt „Mmm, okei, eks ma saan hakkama, see ei saa ju nii hull olla, küll ma midagi välja mõtlen“ tõdemuseni „Oi ei, see pask tuleb nüüd küll kohe eos ära lõpetada.“
Kujutan ette, et eks sinulgi on sarnaseid kogemusi? Ehk isegi mitu, aga pole mõtet üle pingutada. Vali üks ja pane siia kirja:
__________
__________
Mis see sulle maksma läks (füüsiliselt, emotsionaalselt ja/või rahaliselt)?
