tsuse maja
Käesolev raamat on ajalooalane teos.
Igasugune sarnasus mistahes välja mõeldud, olgu elavate või surnud tegelastega on täiesti juhuslik.
Originaali tiitel:
Yuri Slezkine
The House of Government
A Saga of the Russian Revolution
Princeton University Press
2017
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Copyright © 2017 by Yuri Slezkine
© Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2020
Kõik fotod on avaldatud Maja kaldapealsel muuseumi loal, kui pole märgitud teisiti
Toimetanud Leino Pahtma
Korrektuuri lugenud Eha Kõrge
Kujundanud Mari Kaljuste
ISBN 978-9985-3-5001-0
e-ISBN 9789985350683
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Vahel oli Valène’il tunne, nagu oleks aeg peatunud, katkenud, tardunud kes teab mille ootusse. Juba mõte sellest pildist, mille ta kavatses maalida ning mille laiali paiskunud tükikesed olid hakanud kummitama ta elu iga sekundit, sisustades ta unenäod ja painates ta mälestusi, juba mõte sellest lahtilõigatud majast, mis paljastab oma mineviku praod ja oleviku varingud, selle suurejooneliste ja labaste, kergemeelsete ja naeruväärsete lugude korratu kuhjumise, tekitas temas mulje mingist grotesksest mausoleumist, millega mälestatakse ta teekaaslasi, kes kõik on kivistunud lõplikesse asenditesse, mõjudes ühtviisi tähtsusetuna oma pühalikkuses või igapäevasuses, otsekui oleks ta samaaegselt soovinud hoiatada ja viivitama sundida kõiki neid pikaldasi või kiireid surmasid, mis korrus-korruselt näisid tahtvat vallutada kogu maja: härra Marcia, proua Moreau, proua de Beaumont, Bartlebooth, Rorschash, preili Crespi, proua Albin, Smautf. Ja tema, muidugi ka ta ise, Valène, maja kõige vanem asukas.
Georges Perec, „Elu, kasutusjuhend”
Tõlkinud Anti Saar
Mefistofeles:
Laip maas – kui vaim peaks tahtma jätta laipa,
siis käes mul verekirjas leping talt.
Nüüd hingenäppajad küll veavad nii meid alt,
et seda kuratki ei taipa.
Johann Wolfgang von Goethe, „Faust”1
SISUKORD
1. Soo 2. Jutlustajad 3. Usk 4. Tõeline päev 5. Viimne võitlus 6. Uus linn 7. Suur pettumus 8. Partei liin 9. Igavene maja 10. Uued elanikud 11. Majanduslikud alused 12. Uudismaa 13. Ideoloogiline sisu 14. Uus elu 15. Vabad päevad 16. Puhkekodud 17. Lähisugulased 18. Maailma naba 19. Eksistentsi pisiasjad 20. Surmamõtted 21. Õnnelik lapsepõlv 22. Uued inimesed 23. Telefon heliseb 24. Süü õigeksvõtt 25. Surmaorg 26. Koputus uksele 27. Head inimesed 28. Kõrgeim karistusmäär 29. Lapsepõlve lõpp 30. Õnn kipub püsima 31. Sõja eelõhtul 32. Tagasitulek 33. Lõpp 34. EPILOOG 35. LISA 36. Märkused
Eessõna
Esimese viisaastaku (1928–1932) käigus pani Nõukogude valitsus aluse uuele sotsialistlikule riigile ja täielikult natsionaliseeritud majandusele. Samal ajal ehitas see ka endale maja. Valitsuse maja asus madalal alal, mille nimi rahvasuus oli Soo ja mis oli teisel pool Moskva jõge otse Kremli vastas. Tegu oli Euroopa suurima elumajaga, millel oli üksteist eri kõrgusega osa ja kolm omavahel ühendatud siseõue, igaühes oma purskkaev.
Maja oli mõeldud ajaloolise kompromissina ja niinimetatud üleminekutüüpi ehitisena. Esindades ühtaegu nii revolutsioonilist avangardi kui ka sotsialistlikku realismi, kombineeruvad siin täpsed ja sirged jooned ning selgeilmeline kujundus massiivse mahu ja piduliku neoklassikalise fassaadiga. Peegeldades mõneti kodanlikku individualismi ja kommunistlikku kollektivismi, oli siin kokku 505 täielikult sisustatud korterit koos ühiskasutuseks mõeldud ruumidega, mille hulgas olid söökla, toiduainetekauplus, polikliinik, lasteaed, juuksurisalong, postkontor, telegraaf, pangakontor, võimla, pesumaja, raamatukogu, tenniseväljak ja veel mitukümmend ruumi muudeks
