teine võib ihaldatud tüki enne teda ära napsata, ta lõriseb näljaselt ja ajab küünarnukid laiali. Tõuka teda kogemata sel hetkel, puuduta teda juhuslikult ja ta on valmis sind sealsamas maha lööma. Olen näinud inimesi klaasistunud silmade ja värisevate kätega seismas lihaleti ees ja õgimas lihakäntsakaid samasuguse pilguga nagu mõni mees vahib alasti naist. Arvate, et ma liialdan? Minge ja vaadake ise, aga vaadake hoolega.104
Väikekodanlane oli juba ammusest ajast täielik vastand sõnale „intelligent” ja provintsi-Venemaa oli tema loomupärane keskkond. Okurovi linn oli Gorki variant, Rasterjajevi tänav Gleb Uspenski ja Mirgorod Gogoli käsitlus pastoraalsest eluviisist. Sotsialistid tegid väikekodanlasest kodanlase ja mõistsid ta marksistliku paratamatuse ja isikliku rahulduse toel surma. Sotsialistid kartsid väikekodanlase võimet kasvatada endale uus pea ja meelitada oma leeri uusi ohvreid. Kõige levinum metafoor väikekodanlusele oli „soo”, mis jättis küll kindla jalgealuse mulje, aga tegelikult neelas endasse nii kodud, inimhinged ja isegi bolševike lugemisringid. Voronski võrdles oma kodulinna Tambovit selle sooga, kus talle meeldis väikese poisina käia. „Sünge ja surnud pealispinna all soo kihises, vulises, kõdunes ja mulksus, eritades igasuguseid lõhnu; pealegi kihas see müriaadidest kihulastest, pehmetest ümaratest konnakullestest, vesiämblikest ja konnadest ning siin kahisesid pilliroog ja kõrkjad. Kaugemal, kui läksid üle madalate rohuküngaste soo sügavusse, haigutasid mülkad. Iga õige tee kaotanud vasikas, lehm või hobune kadus siia jäljetult.”105
Kui esseerid uskusid, et revolutsioon ei luba sool neelata kogu Venemaa maapiirkondi, siis marksistid pidasid seda vältimatuks ja tervitasid seda kui hädavajalikku sissejuhatust ning kiitsid heaks Engelsi hoiatuse ilastele õgarditele: „Teil lubatakse lühikest aega valitseda. Teil lubatakse dikteerida oma seadusi, peesitada teie endi loodud ausära paistel, korraldada bankette kuninglikes saalides ja võtta kauneid printsesse endale naiseks – aga ärge unustage, et „timukas seisab lävel!”” Bolševike ja menševike erimeelsused puudutasid küsimust, kes see timukas peaks olema: menševikud eelistasid proletariaati, bolševikud (kellest osa tunnistas Heinet nende prohvetlike sõnade autorina) nõudsid juhtivat rolli endale.106
Voronski alter ego Valentin oli tõeline bolševik.
Ühel peagi saabuval päeval puhub kolmas ingel oma pasunat. Ja siis me näitame kõikidele nendele, kes ihkavad nautida elu rasva, sõnnikut ja soppa ning natuke seadustatud vägivalda, mida maailma lõpp tähendab. Me näitame neile, mis on kategooriliste imperatiivide ja tsiviilametite hind. Meenutame neile nende väikesi albumeid inimestest, kes on üles poodud, ja nende väikesi raamatukogusid nendest inimestest. Me ei unusta midagi: süütute laste pisaraid, kõrvaltänavail ja keldrites raisku läinud noorust, hävitatud andeid, emade leina, Sonetška Marmeladovat, väikest Iljad ega kõiki neid, kes poodi üles just siis, kui päike saatis maale oma esimesed süütud kiired.107
Valentin oli teadlikult ja trotslikult dostojevskilane. Ainult vähesed vene sotsialistid oleks mõistnud kõiki tema vihjeid või kiitnud heaks tema eneses kahtleva sisevaatlusega segunenud prohvetliku vaimustuse, aga enamik neist jagas tema visiooni. Revolutsionäärid pidid jääma peale lihtsalt tänu oma viha jõule. See puhastas hinge ja paisus nagu üleujutus tegelikus elus. „See kihutab mööda uue riigi tänavaid, ujutab oma tee üle inimverega ning jätab endast maha surma, oiged ja needused. See pühib mööda argadest ja tühistest, haarab kaasa vaprad, julged ja tugevad.” See oli nõrkade peamine relv ja tulevase pääsemise garantii. „Inimene peab pöörduma tagasi oma kaotatud paradiisi ja ta pöördub sinna tagasi – mitte enam looduse orja või mõtisklejana, vaid kui selle vaba isand, valitseja ja looja.”108
Enamik neist, kes jagasid Valentini nägemust, koondusid rühmitustesse veendumuse ja vabatahtlikkuse alusel. Keegi ei olnud täielik „objektivist” (menševikud valmistusid vältimatult saabuvaks ametiühinguid organiseerides) ja keegi ei olnud täielikult vaba „ajaloolisest paratamatusest”. Nad tundsid üksteist, kuna olid lähedastes suhetes (samade lugemisringide endiste liikmetena ja „poliitilistena” vanglas ning asumisel veedetud ajast), ning süüdistasid üksteist rutiinselt asjade teadlikult vääras seletamises. Nad rääkisid endast kui parteist, aga ei lubanud seda teha teistel poliitilistel organisatsioonidel. Lenin nimetas bolševikke „uut tüüpi parteiks”. Valentin heitis selle termini täielikult kõrvale. „Mis partei meie ka oleme?” esitas ta küsimuse. „Parteid on need, mis on läänes ja Ameerikas. Mitte ükski neist, kaasa arvatud sotsialistid, ei lähe kaugemale seaduspärasest võitlusest reformide nimel. Meie aga oleme armee, mehed tule ja mõõgaga, sõdalased ja hävitajad.”109
Parteisid kirjeldatakse harilikult ühendustena, mis taotlevad antud ühiskonnas võimu (või Max Weberi määratluse kohaselt „püüavad kindlustada oma juhtidele organisatsioonisisest võimu, et saavutada ideaale või tagada materiaalsed eelised oma aktiivsetele liikmetele”). Mitte ükski 20. sajandi alguse sotsialistlikust rühmitisest Venemaal ei olnud huvitatud võimust Vene riigis või ühiskonnas, ükskõik kuidas seda ka tõlgendati. Nende eesmärk oli oodata ja hoolitseda – suuremal või vähemal määral – selle eest, et senise ühiskonna asendamist nn vabaduse riigiga mõistetaks kui elu ilma poliitikata. Tegu oli uskumusel rajanevate rühmitistega, mis olid korrumpeerunud maailmaga teravas opositsioonis, valmis teenima „hüljatuid ja tagakiusatuid” ning kuhu kuulusid vabatahtlikud, kes olid isiklikult jõudnud äratundmisele ja kes kõik tunnetasid selgesti, et nad on väljavalitud ning erilised, lähtuvad karmidest eetika- ja kõikide võrdsuse põhimõtetest. Enamiku määratluste kohaselt olid need sektid.110
Tavalise määratluse kohaselt on sektid opositsioonis kirikuga (mida kirjeldatakse kui bürokraatlikku, spetsialiseerunud, maailmas tunnustatud, kõiki hõlmavat ja eliiti soosivat organisatsiooni, mille liikmeks enamasti sünnitakse) või ühiskonnaga, kust nad püüavad kas põgeneda või seda õõnestada. Tunnusjoonte loetelu (vabatahtlikkus, ainulaadsus, egalitaarsus) asendatakse mõnigi kord näitajatega, mis väljendavad pingeid suhetes ümbritseva maailmaga, alates mõnesajast tagakiusatud põgenikust ühelt poolt kuni välja kujunenud institutsioonideni teiselt poolt. Kõik teaduslikud definitsioonid iseloomustavad sekte kui religioosseid rühmitisi, aga kuna määratlus, kas rühmitis on religioosne, sõltub usu olemusest, mitte selle suhete pingelisusest ühiskonnaga, ei ole see sektide või parteide eristamise seisukohalt oluline. 20. sajandi alguse Venemaa kolme peamist sotsialistlikku rühmitist võib julgelt nimetada sektiks, sest mitte ükski kasutatav definitsioon ei lähtu õpetussisulistest kriteeriumidest (kui mitte võtta arvesse neid rühmitise liikmeid, keda võib mingeid konkreetseid õigeks peetud seisukohti silmas pidades lugeda ketseriteks) ja ka seetõttu, et kõik kolm ei tunnistanud üksmeelselt maailma, ja nende struktuuri peamiselt iseloomustavad jooned eitasid kategooriliselt seda maailma (ja nii peetigi neid tavaliselt sektideks).111
Olla niisuguse rühmitise liige andis inimesele kindla eesmärgi-, mõjuvõimu- ja kuuluvustunde (iseäranis kehtis see bolševike kohta, kes paistsid teiste sotsialistide hulgas silma kui ainsad, kes on kindlalt koondunud ühe karismaatilise liidri ümber). Enamikust traditsioonilistest arusaamadest öeldi küll radikaalselt lahti, olevik toodi tuleviku nimel kogu aeg ohvriks ja rahavahetajad heideti vägivaldselt üle parda, aga kõik see saavutati – nagu kõik kangelaslikud teod – ikka uute ja uute kahtluste hinnaga. Mis siis, kui kõrvale heidetud traditsioonilised arusaamad on siiski tõesed? Mis siis, kui tulevik saabub liiga hilja, ilma et olevikku oleks üldse olnudki? Mis siis, kui väikekodanlased olid kõigest inimesed? Mis siis, kui kõik vanglas ja asumisel elatud aastad olid kulutatud asjatult? „Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?” Iiobi kimbatusega kaasneb n-ö sünnipärane kohustus alluda jõududele, mida peetakse kõikvõimsaks ja heasoovlikuks. („Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub? Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu enda suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.”) Iseäranis terav oli see nende puhul, kes rõhutasid eneseharimist ja enesetäiustamist sama palju kui omakasupüüdmatust. Oma mina, mille kallal on suure
