keskkomitee sekretariaadis abiks).
Jõudnud vastata vaevalt kümnendikule küsimustest, taipas Sarra järsku, et vend on pikast teekonnast arvatavasti näljane ja asus samovari käima panema, kui Jakov Mihhailovitš haaras korraga peast ja oigas:
„Oi ei! Žorž!”
„Žorž? Mis Žorž?”
„Gološtšokin! Jätsin ta alla välisukse juurde ootama ja ütlesin, et lähen vaatan, kas sa oled kodus ja tulen kohe tagasi. Sellest on juba pool tundi möödas. Palun mine kutsu ta sisse. Ta lööb mind kindlasti maha, kui mina lähen. Teda on lihtne ära tunda: pikk, kuivetunud, kikkhabe, kannab musta mütsi. Teiste sõnadega: tavaline Don Quijote.”
Sarra lippas alla ja nägi kohe Gološtšokinit, kes tammus jalalt jalale ja näis olevat üsna segaduses. Sarra tõi ta sisse, pakkus mõlemale teed, aga viis nad siis Tauria paleesse, kus Jelena Dmitrijevna Stassova oli koridori ühe toa ukse ette toonud laua ja selle kohale seadnud suure käsitsi kirjutatud sildi: „VSDT(b)P keskkomitee sekretariaat”.128
Kira Egon-Besser pidi veel päeva või paar ootama. „Ühel õhtul päris märtsi lõpus [kirjutab ta oma mälestustes] helises uksekell. Kui kuulsin esikust tuttavat kõmisevat bassi, jooksin sinna ja nägin Jakov Mihhailovitši. Ta suudles mind mõlemale põsele.”129
***
Revolutsioon oli armastusest lahutamatu. See nõudis saabuva harmoonia nimel ohvreid, aga vajas ka harmooniat – armastuses, kamraadlikkuses ja raamatutest õppimises –, sest see oli soovide täitumise eeltingimus. Enamik revolutsioonijuhte olid noored mehed, kellel revolutsioon seondus naistega, paljud neist olid armusuhetes ja neil seondus mõni konkreetne naine revolutsiooniga. Olla bolševik, tähendas liitumist vennaskonnaga (kuhu kuulus ka õdesid), elada bolševikuna tähendas eelistada mõningaid vendi teistele ja armastada mõnda õde sama palju kui revolutsiooni. „Kellele veel pean tunnistama oma nõrkusi kui mitte sulle, mu kallis?” kirjutab Sverdlov Novgorodtsevale. „Mida põhjalikumalt me analüüsime oma suhteid, seda sügavamaks, ütleksin isegi seda hirmutavamalt sügavaks need suhted saavad.” Revolutsiooniline enesevaatlus toetus „kahe samast emotsioonist ja usust innustatud sugulashinge liidule”. Pärast 1914. aastat näis Sverdlovi lootus tõelise päeva saabumisele olevat seotud lootusega suudelda Kira Egon-Besserit.130
Valerian Ossinski (Jelena Simakova loal)
Sverdlovi viimane kiri sellest tõelisest päevast sai teoks umbes kuu aja pärast. Valerian Ossinski kirjutas samasuguse kirja 1917. aasta veebruari lõpul, kui tema ootused täitusid. Kõrgest soost veterinaararsti peres Valerian Obolenskina sündinuna oli ta Moskva gümnaasiumis vaielnud Keržentseviga, jaganud vangikongi Buhhariniga ja tegutsenud agitaatorina Soos pärast 1905. aasta revolutsiooni. Ta oli tuntud oma pikkuse, püüdlikkuse, radikaalsuse ja omaette hoidmise poolest. Veebruaris 1917, kui ta oli kolmekümneaastane, abiellus ta teise revolutsionääri, Jekaterina Mihhailovna Smirnovaga. Neil oli viieaastane poeg Vadim, keda vanemad kutsusid Dimaks. Ossinski kirjasõber Anna Mihhailnovna Šaternikova oli umbes kahekümne viie aastane, veendunud marksist ja töötas vabatahtlikult meditsiiniõena. Nad olid kohtunud paar kuud varem Jalta haiglas, kus tuberkuloosi põdenud Ossinski oli ravil. Nad armusid, aga ei saanud esialgu jääda kokku. Nad andsid enesele aru, et nende isiklik saatus sõltub inimkonna kui terviku tulevikust. Mõlemad olid kindlad, et see tulevik on lähedal, aga ei teadnud veel, et see on Petrogradis juba kätte jõudnud.131 Ossinski kirjas on proosatõlge Émile Verhaereni luuletuse „Sepp” („Le Forgeron”) viimasest kolmest reast koos üksikasjaliku kommentaariga:
Pööbel, kelle püha viha tõuseb temast endast alati kõrgemale, on määratult innustav jõud ja seda suunab tulijate tahe, mis ehitab oma halastamatute kätega üles täitumatu utoopia maailma. …
Sepp, kelle lootused ei satu eales kahtluste või kartuste teele, näeb enda ees nii selgelt, nagu kõik see olekski juba käes, neid kauneid päevi, mil kõige lihtsamad eetilised normid saavad muretu ja harmoonilise inimeksistentsi aluseks. …
Valgustatuna sellest puhtast usust ja leekidest, mida ta on õhutanud oma ääsis aastaid siinsamas tee ja ülesharitud põldude ääres,
Vasardab kogukas ja võimas sepp vägevate hoopidega – otsekui karastaks ta inimhingede terast – määratuid kannatlikkuse ja vaikuse lehti.
Ossinski väitel on see luuletus „revolutsiooni psühholoogia” prohvetlik kirjeldus. Lõik pööbli jõust kinnitab, et „elu üks suuremaid naudinguid” seisneb liitumises kollektiivse inimloomusega selle pühas vihas. Utoopia täitumatus viitab ühtaegu nii piiritutele inimlikele püüdlustele kui ka „pööbli halastamatutele kätele”. Ja mis on vabastamine kui mitte „kõige lihtsamate eetiliste normide” täitmine? „Tuhandeid aastaid on eri moraalilugejad (Sokrates, Kristus, Buddha jne) jutlustanud niinimetatud headust”, aga nende ettekirjutused on omavahel vastuolus ja puudulikud, sest nende aluseks on antagonistlike ühiskondade elu. See oli „metsalise moraal, orja moraal või kerjuse moraal, mitte aga mõistuspärase, vaba ja arenenud ühiskonna moraal ning seega sugugi mitte lihtne ega tähtsaim”. Tõelised väärtused sõltuvad revolutsioonist. „Ainult täitumatu utoopia maailmas võivad lihtsaimadki eetilised normid osutuda täidetavaks ning saada vabaks eranditest ja vasturääkivustest.”
Sama lugu on armastusega, mis on sotsiaalsetest vastuoludest vabastatud ühiskonna liikumapanev jõud. Praegu mõjutavad seda piiratud väljendusvõimalustega ja „vihaga (ehkki omamoodi püha vihaga) segatud” isiklikud huvid. „Mingil hetkel paljastab see häbi tundmata ja seda ilustamata kogu oma südame põhjast tuleva helluse ja ligimesearmastuse, ega hakka sealjuures helistama suuremeelsuse ja inimarmastuse kella.” See mõte tundub utoopiline, sest kõlab „eeterlikuna, „valgustatuna”, ka pisut banaalsenagi”, aga muidugi pole see utoopiline, sest kõik, mida see tähendab, on tõdemus, et inimesed saavad „elada ja töötada rõõmuga ning intensiivselt”. „Siis jõuab kätte „omamoodi „ilus aeg, kui igasugust muret on kerge taluda” … tõeliselt terve ühiskonna aeg, kus ei kõnnita ringi, pea pilvedes”. (Lause sõnadega „kerge taluda” on Knut Hamsuni romaanist „Victoria”, kui üliõpilaste lemmikväljend jumaliku armastuse eluandva jõu kohta.)
See „puhas usk” (lucide croyance) pole üksnes usk, „vaid samuti kindel veendumus ja selgeltnägemine”. „Niisuguse särava, kiirgava ja leegitseva veendumusega pilgus viibutab see hiigelsuur, massiivne, raske ja kohmakas sepp … oma vasarat.” Kirja lõpus väidab Ossinski, et tema „mõnigi kord lihtsustatud, ebatäpne ja kaugeltki mitte alati rütmiline” tõlge on palju originaalilähedasem kui Valeri Brjussovi sujuv ja riimistatud variant. „Ei saa seppa järele ahvida, peab olema tema ise – tema … dont l’éspoir ne dévie vers les doutes ni les affres – jamais [tema, kelle lootus ei kaldu kunagi kahtlustesse või kartustesse].” Rõhutamaks öeldut, võtab Ossinski äkitselt teise tooni ja lisab: „Ütle mulle, A. M., kas see sepp – énorme et gourd – mitte ei meenuta sulle juhuslikult kedagi?”132
***
Aga Venemaa kõige pikem, suurem, otsekohesem ja valjuhäälsem sepp oli luuletaja Vladimir Majakovski. Jaanuaris 1914 saabus „nägus ja kahekümne kahe aastane” Majakovski Odessasse ringi rändava futuristide trupi koosseisus, kuhu kuulusid ka David Burljuk ja Vassili Kamenski. „Kõik kolm,” kirjutab ajaleht, „kannavad torukübarat, kollast pluusi ja mantlit, mille reväärile on kinnitatud rõikalehed.” Külaskäigu esimesel õhtul kaldapealsel koos jalutades märkas Kamenski „täiesti
