style="font-size:15px;"> …….Looja!
Sina meid käteta, jaluta
ellu ei saatnud ja mõtlesid muule ka –
miks sa ei teinud, et rõõmsalt, valuta
võiksime suudelda,
suudelda, suudelda?!
Mina uskusin sinu väe ääretust.
Sina, puupea, kõlbad vaid
puuslikujussiks.
Ja nüüd, vaata, ma tõmban säärikust
pussi!
Kõss, kehkadiveid!
Pedaalige nimbust rehvjat,
katke tiivaga silmakastanid!
Sõge viirukimauk! Sinu lõhki rehman
ühe hooga siit Alaskani!
Taevariigi üle saab küll nalja heita, aga – nagu ka Johannese ilmutusraamatus – viimased ja lõplikud tapatalgud toimuvad ikkagi maal. Näljased ronivad soost välja ja täissöönud – Voronski „ilased, luksuvad ja huuli lakkuvad” lihaturu lihunikud – riputatakse veriste lihakehadena konksu otsa. La Gioconda eest makstakse kätte.
Rooduge, roosatud! Korraldame trallikese –
argipäevad pühapäeviks
verega võõpame!
Mõistku maailm, nuga sapsu sees,
keda hõõruda tahtis jahuks ta!
Maailm, mis tilgub rasva
nagu paksuke,
kelle pealend Rotschild rahuldand!
Et ergaks lahingu põrgumales
ka lipud nagu igal peo moodi peol,
hei, laternapostid, kõrgemale
vinnake nülitud poodnikureod!
Sõimasin,
räsisin pussiga,
needsin ja
viimases vihas
hambad lõin säärde.
Õhtu punase marseljeesina
tõmmeldes varises laotuse äärde.138
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
