ja tsiviilelanike registreerimise vastu sellega, et rändasid tolstoilaste (ja oma mõttekaaslaste kveekerite) abiga välja Kanadasse; baptistid, kes püüdsid jõuliselt ja edukalt hankida poolehoidjaid kõikide uskude vaimulike hulgast; sotsialistid-revolutsionäärid, kelle arvates oli vene talumees nii üleüldise emantsipatsiooni saavutamise peamine tööriist kui ka suurim sellest kasusaaja; sotsiaaldemokraadid (sealhulgas bolševikud, menševikud ja kirju seltskond lühiajalisi rühmitisi nagu bogostroiteli), kes uskusid linna töölisklassi kõikelunastavasse jõusse; anarhistid, kes lootsid, et vabad üksikisikud loovad sunnivõimust vaba maailma; dekadendid, kellel oli „ühtaegu ängistav ja erutav tunne, et nad on omasugustest viimased”; ja sümbolistid, kes lähenesid „igale asjale ja nähtusele”, sealhulgas ka iseenda elule „selle ülima olemuse vaatenurgast, ehk tulevikumaailma seisukohalt” (nagu on öelnud selle kohta Vladimir Solovjov).23
Soos ja selle ümbruskonnas olid kõik sümbolistid. Eriti suurt mõju avaldas kümneaastasele Nikolai Buhharinile tema lemmik Johannese ilmutusraamat: „Selle pühalik ja segane meeleolu, kosmilised kataklüsmid, peainglite pasunad, surnute elluäratamine, saatan, viimnepäev, Paabeli hoor, maagilised imeravimid.” Lugenud läbi Solovjovi „Loo Antikristusest”, tundis ta „külmavärinaid selga mööda allapoole jooksvat” ja ruttas ema juurde küsima, kas temagi on hoor. Tambovi vaimuliku poeg Aleksandr Voronski, kes elas Ülejõe-Moskva armulaualeiba valmistava pagaritöökoja teisel korrusel ja õpetas kiriku värava lähedal keldris tegutsevatele nahaparkijatele marksismi, „kordas aina” värsse, mis talle olid meelde jäänud juba noorpõlves ja mis räägivad „jagamatu südame” jumalikust võimest ning omamoodi „inspireerivast vihast”, mis sünnitab „võimsaid, raevukaid ja koletuid kiidulaule kättemaksule ja karistusele”: „Nad röövivad sinu vara ja võtavad endale sinu kauba, nad lõhuvad maha sinu müürid ja hävitavad sinu ilusad majad ning viskavad sinu kivid, puud ja maa merre. Ma teen lõpu sinu lärmakatele lauludele ja sinu harfi helisid pole enam kuulda.”24
Nikolai Fjodorov, kes töötas Rumjantsevi muuseumis raamatukoguhoidjana, pakkus välja praktilise kava, kuidas surnuid ellu äratada ja kehtestada „täieliku ja täiusliku hõimluse” võim; Semjon Kanattšikov, kes käis Rumjantsevi muuseumis „pilte vaatamas”, sai teada, et varsti „saab kõik töörahva ühisomandiks”; Aleksandr Skrjabin (Rahmaninovi kursusekaaslane Moskva konservatooriumis) asus looma kunstiteost, mis teeb lõpu nii igasugusele elule kui ka igasugusele kunstile; ja Rahmaninov ise valis oma esimese sümfoonia (mille kirjutas ja kandis ette ajal, kui ta töötas õpetajana Maria tütarlaste koolis) aluseks „Dies irae”, 13. sajandist pärit ladinakeelse kirikulaulu, mis räägib viimsepäeva kohtust. César Cui arvatavasti ei aimanudki, kuivõrd õigus tal on, kui alustas Rahmaninovi teose esmaettekande arvustust sõnadega: „Kui põrgus peaks olema konservatoorium ja kui üks selle andekatest üliõpilastest saaks ülesande kirjutada programmiline sümfoonia seitsme Egiptuse nuhtluse teemal …”25
Konservatoorium (mis asus lühikese jalgsiteekonna kaugusel Sofia kaldapealselt üle suure kivisilla ja mööda Rumjantsevi muuseumist) polnud Moskva ainus hukule määratud institutsioon ning sümfoonia ähvardavate nuhtluste teemal polnud Rahmaninovi ainus ettevõtmine. Samal ajal kui ta töötas esimese sümfoonia (opus 13) ja Maria kooli õpilastele mõeldud kuue koorilaulu (opus 15) kallal, kirjutas ta ka laulu (opus 14, nr 11), millest peagi sai „ühiskondliku ärkamise sümbol” ja populaarne ülistuslaul lootusele ja lunastusele. Laulu sõnade autor – laul on kirjutatud umbes aastal 1829 – on üks sümbolistide lemmikpoeete Fjodor Tjuttšev.26
Veel väljul valendamas lund
kuid kevadkohisevad veed
ju katkestamas kaldail und
helkvoogeis kuulutavad need…
need kuulutavad igalt poolt:
„On kevad teel, on kevad teel!
Me teatetoojad tema poolt
me saabusime tema eel.
On kevad teel, on kevad teel!
Pea saabub maikuu paitav soe
mil ringmäng punapõsine
läeb käima suure rõõmu toel.”27
Kevadine üleujutus Soos (1908)
Kevadine üleujutus Soos
12. mail 1904 sai politsei kätte kirja, mille keegi J oli saatnud Nižni Novgorodist S. P. Mironõtševale, kes elas naisõpilaste ühiselamus Sofia kaldapealsel. Viidates ühtaegu nii Rahmaninovi laulule kui ka Nikolai Dobroljubovi esseele 1860. aastast „Millal see päev siis viimaks saabub?”, keelitab kirja autor selle saajat mitte laskma meeleheitel endast võitu saada: „Võib ju vahel anda järele ebakindluse, masenduse ja kahtluste ajale. Aga on kindel, et isegi praegu suudab saabuv uus aeg anda meie aja parimatele inimestele energiat ja usku. Lõppude lõpuks saabub tõeline päev. See tuleb – valjuhäälne ja tormakas ning pühib minema kõik, kes on nõrgad, jõuetud ja vanad. … Koit, mis heidab oma imelise, nõidusliku ja selge valguse kõigele ja kõigile, on juba lähedal.”28
Ei ole selge, kas kirja lugenud politseiametnik oli teadlik, et see J oli Jakov Sverdlov, üheksateistkümneaastane gümnaasiumi pooleli jätnud apteekri õpipoiss ja tulevane elukutseline revolutsionäär.
2. Jutlustajad
Enamik Suure Päeva kuulutajaid on kas kristlased või sotsialistid. Suurem osa kristlasi peab juttu Kristuse teisest tulemisest siiski selle lõputu edasilükkamise metafooriks, aga aina suurenev vähemus, nende hulgas ka mõningad dekadentidest intellektuaalid ja kiiresti kasvav evangeelsete protestantide kogukond, ootab viimset kohtupäeva kätte jõudvat juba nende eluajal. Seda uskumust jagasid ka need, kes seostasid Paabelit kapitalismiga ja ootasid, et vägivaldsele revolutsioonile järgneb sotsiaalse õigluse ajastu.
Kahel eelnimetatud rühmal on palju ühist. Mõni inimene usub, et revolutsiooniline sotsialism on üks kristluse vorme, teine jälle arvab, et kristlus on üks revolutsioonilise sotsialismi vorme. Sergei Bulgakov ja Nikolai Berdjajev soovitasid ühendada poliitilise apokalüptitsismi kristlusega, Anatoli Lunatšarski ja Maksim Gorki pidasid marksismi maailma päästvaks religiooniks, Vladimir Bontš-Brujevitš viitas baptistidele ja enesepiitsutajatele kui bolševistliku propaganda loomulikele sihtmärkidele, ning bolševikust propagandist (ja vaimuliku poeg) Aleksandr Voronski väitis end olevat kohanud revolutsionäärist terroristi, kes nägi evangeeliumis teejuhti „tsaarivõimu vägivaldseks kukutamiseks”.29
Tavaliselt pidasid need kaks poolt teineteist siiski vastanditeks. Kristlased kaldusid käsitlema sotsialiste ateistide või antikristustena, sotsialistid aga kippusid nendega nõustuma (kuna pidasid kristlasi tagurlikeks või silmakirjalikeks). Sotsialistide standardsetes autobiograafiates oli religioonist vabanemine hädavajalik eeltingimus vaimsele ärkamisele. Üks tähtis erinevus seisnes selles, et enamik kristliku apokalüpsise jutlustajaid olid töölised või talupojad, suurem osa tööliste ja talurahva revolutsiooni teoreetikuid olid aga üliõpilased või niinimetatud igavesed üliõpilased.
