kas imelastena või pärijatena, kellel on ülesanne teha teoks täitmata jäänud missioon ja kes tunnevad end võõrana nende hulgas, keda nad ise nimetavad rahvarämpsuks. Enamasti olid nad kõik pärit intelligentsi hulgast.
Vilno bolševik Aron Solts oli arvamusel, et tema „vastuseisu olemasolevatele võimudele” allikas oli tema juudi päritolu, mida ta seostas õigusliku ebavõrdsuse, „suhtelise intellektualismi” ja sümpaatiaga revolutsionääridest terroristide vastu. Nikolai Buhharin väitis, et tema isa, kes oli kooliõpetaja ja mõnda aega maksuinspektor, ei uskunud jumalat, „talle meeldis öelda aeg-ajalt midagi radikaalset”, ja ta palunud sageli Nikolaid, kes oli õppinud lugema nelja-aastasena, lugeda perekonnasõpradele luuletusi. Buhharini sõber ja Soos agitaatorina tegutsenud Valerian Obolenski (kelle ülesanne talvel 1907–1908 oli kirjutada Gustav Listi töölistele lendlehti) isa oli „radikaalsete veendumuste ja kõrge kultuuritasemega” loomaarst, kes õpetas oma lastele prantsuse ja saksa keelt ning innustas neid lugema Belinski ja Dobroljubovi („rääkimata suurtest ilukirjanduse meistritest”) teoseid. Teine varakult bolševismi pöördunu, Aleksei Stankevitš põhjendab oma ärkamist tundega, „et ema ja isa olid palju parema haridusega, intelligentsemad ja palju ausamad kui neid ümbritsev miljöö”. (Provintsielu idiootsuse tõttu kaldus tema Kostromas ja Kolgrivis õpetajana töötanud isa jooma.) „Kõik see tekitas meie nooruslikus mõtteviisis üha sügavamaid ja sügavamaid kahtlusi ja segadust.”30
Olla tõeline intelligent tähendas käituda usklikule omase veendumusega ilmikuna, esitada lõuna- või õhtusöögilauas „vastikuid küsimusi”, langeda põhimõtteliselt aina sügavamate ja sügavamate kahtluste ning segaduste küüsi ja tunda end oma keskkonnast parema hariduse, suurema intelligentsi ja suurema aususe tõttu nii äravalitu kui ka äraneetuna. Kas intelligentsi hulka kuuluv inimene võib leida ka vastuseid vastikutele küsimustele ja kuuluda samas ikka veel intelligentsi hulka, oli veel vastuseta küsimus. Lenin vastas sellele eitavalt (ja ei pidanud ennast intelligentsi hulka kuuluvaks). Antiradikaalse manifesti „Teeviit” autorid olid arvamusel, et järele pole enam jäänud ühtki doktriinidest puutumata jäänud intelligentsi esindajat (ennast pidasid nad erandiks). Enamasti kasutati seda terminit märkimaks nii segaduses kui ka enesekindlat inimest – vähemalt seni, kuni nad pidasid end ümbritsevast miljööst paremini harituks, intelligentsemaks ja ausamaks. Nende osakaal, kes olid kahtlustest jagu saanud, aina kasvas. Enamik uskus lähenevat revolutsiooni, ikka rohkem ja rohkem neist teadis, et sellele revolutsioonile järgneb sotsialistlik kord.
Aron Solts
Nikolai Buhharin
Valerian Obolenski (Ossinski) (Jelena Simakova loal)
Sotsialiste oli kaht liiki: marksistid ja natsionalistid. Või teisisõnu, oli lai valik definitsioone määratlemaks kollektiivset märterlust alates menševike seisukohast, et loota tuleb sotsioloogilises mõttes tõeliste proletaarlaste eneseteostusele; bolševike arvamusest, et vene töölised ja talupojad võivad alustada revolutsiooni suvaliselt, nii-öelda erandkorras; populistide uskumusest, et tänu Vene ühiskonna ainulaadsele kogukondlikule ülesehitusele kõlbab vene talupoeg universaalse lunastaja rolli; Bundi poolehoidjate veendumusest, et juutide olemusele sobib just marksistlik kosmopolitism; ja lõpetades armeenia dašnakkide, sotsialistidest sionistide ja poola rahvuslaste kompromissitu hõimukeskse kiliasmini. Isegi äärmuste puhul polnud üht teisest lihtne eristada: marksistid rääkisid nn pärusproletaarlastest kui oma kultuuri ja genealoogiaga eraldi kastist, kõige radikaalsemaid vene natsionaliste teati kui sotsialiste-revolutsionääre (esseerid), mitte aga vene rahvuslastena, ja kõige radikaalsemad mittevene natsionalistid rääkisid oma rahvastest kui maailma algupärastest proletaarlastest. Kõik kasutasid piibellikku sõnapruuki, rääkides oma rahvast kui väljavalitust ja selle kannatustest inimkonna nimel.
Feliks Kon
Üks vanimaid bolševikke Feliks Kon kasvas üles Varssavis juudi soost poola rahvuslaste perekonnas. „Patriotism oli religiooni aseaine,” kirjutab ta oma mälestustes. „Viimasest oli järele jäänud ainult formaalne, rituaalne osa.” Ükskord paasapühade ajal, kui tema vanaisa „istus laua otsas ja oli eespalvetaja”, jõudis välismaalt maapaost tagasi onu, kes oli seal varjanud end „moskoviitide eest”: „Palvetamine unustati. Kõik alates lastest ja lõpetades vanaisaga istusid ja kuulasid onu lugusid suure huviga. „Selle asemel et rääkida juutide põgenemisest Egiptusest,” ütles onu vanaisale, „räägime parem Poolast kui märtrist.” Vanaisa oli meelsasti nõus.”
Seitsmeteistkümneaastasena kuulis Kon Moskva revolutsiooniliste terroristide vägitegudest ja ei rääkinud enam Poola märterlusest. Väljarändamine Egiptusest esindas nüüdsest peale üleüldist vabastamist.
See tähendas usu, kultuse vahetamist. … Vana, kivistunud usk oli asendunud millegi elava ja eredaga. … Olin valmis astuma võitlusse kogu valelikkust, silmakirjalikkust ja alandusi tähendava võltsi maailmaga, murederohke ja orjaliku maailmaga. … Mulle oli päevselge, et pean minema teiste 17- ja 18-aastaste indu täis noorte meeste juurde ning jagama nendega oma usku ja oma tõde, et ühendada jõud ja „õppida veelgi rohkem” – seda vajadust adusin ka mina ise üksnes ähmaselt – ning siis jätame meie kõik koos kaugele maha „kahjurõõmutsejad, tühja jutu rääkijad ja veriste kätega timukad”, et „kõigile selles surmale määratud leeris” kätte näidata neid rõhuva orjuse põhjused, avada nende silmad siinsamas nende kõrval olevale jõule, äratada see jõud ja siis … siis … siis … saab teha suuri tegusid: orjapidajate ja valelike maailm vajub unustusse ning maa kohal jääb särama ere vabadusepäike.31
Arvukad meelemuutused koos mitmesuguste rahvuslikku ja kosmopoliitilist laadi valikutega olid eriti iseloomulikud Vene keisririigi läänepoolsetele äärealadele. Üks teine innukas noor mees, Karl Sobelson jõudis Heinrich Heine ja „Naatan Targa” (kelles ta nägi tüüpilist Galiitsia juuti) kultuse juurest poola patriotismini „koos selle katoliikliku kestaga” (sel ajal sai tema nimeks Radek) ja sotsialismini, „milles nähti püüdlust Poola iseseisvuse poole”, ning lõpuks mitmesugustesse rahvuslikesse iseärasustesse maskeeritud radikaalse marksismini. Impeeriumi keskusele lähemal piirdus vaimne ärkamine enamasti ümbritseva maailma viletsuse üldise tõdemisega, kusjuures täpsemad erisused seoses viimastel päevadel toimunuga said selgeks alles hiljem, pärast kainemat järelemõtlemist.32
Mõndagi jõukamat sotsialisti mäletati kergesti mõjutatava või mässumeelse lapsena, kes tunnetas teravalt ebaõiglust ning „tundis piinlikkust ja häbi” enda teenimatult saadud privileegide pärast. Jelena Stassova – tuntud arhitekti lapselaps ja veel rohkem tuntud advokaadi tütar ning tuntud kunstikriitiku vennatütar – tundis end üha rohkem võlglasena inimeste ees, „kes tegid võimalikuks, et meie, intelligendid, võisime elada nii, nagu me elasime”.33
Karl Radek
Enamik aga, nagu näiteks Feliks Kon, muutsid loetu mõjul igaveseks meelt ja isegi Stassova süütunne „oli vähemalt osaliselt ammutatud raamatutest”. Ohvitseri poeg ja kadetikorpuse õppur Sergei Mitskevitš elas pimeduses kuni neljateistkümneseks saamiseni: „Lugesin Turgenevi „Uudismaad” ja minu silmad avanesid: sain aru, et revolutsionäärid ei ole need kurjad inimesed, nagu neid kujutasid meie ametivõimud,
