tal on vaja selliseid mehi nagu Eldner. Juriste, kes venitavad ja painutavad maailma, kus ta nüüd asub. Selgitavad seda.
Selgrootud mehed, kes teda tegelikult ei kõiguta.
„No selge,“ ütleb ta liigutuse saatel, mis paneb Eldneri püsti tõusma. Siiski lisab advokaat veel:
„On üks asi veel, mis on välja ilmunud.“
Vitenka teab, et Eldner ei ütleks midagi sellist, kui see poleks tähtis. Ta viipab käega sellisel viisil, mis mitte ainult ei too Eldnerit tooli juurde tagasi, vaid paneb ta ka köhatama ja lausuma:
„Ma usun, et meil on võib-olla uus juhtlõng.“
„Uus juhtlõng,“ ütleb Vitenka emotsioonitult ja vaatab üle väina, kus üks ristluslaev kaob just silmapiirilt.
„Viimasest on paar kuud möödas,“ jätkab Eldner. „Kuid Borissil polnud kahjuks mingit infot. Ega ta lihtsalt seepärast neliteist aastat tagasi Kamtšatkale ei pagenud.“
„Ma tean,“ ütleb Vitenka külmalt. „Ta jutustas mulle sellest isiklikult. Kuigi üsna ... lünklikult ...“
„Neliteist aastat on see olnud lihtsalt kuulujutt,“ ütleb Eldner. „Kakskümmend miljonit eurot kadunud. Endiselt kehtivates rahatähtedes.“
„Ma tean seda kõike. Räägi asjast.“
„Me arvame, et oleme leidnud uue seose. Otsese seose Stepankaga.“
Vitenka tunneb, kuidas ta võpatab. Ta ei tohiks võpatada. Sellised inimesed nagu Vitenka ei võpata kunagi. Ta võtab end kokku ja ütleb:
„Otsese seose?“
„Loodetavasti,“ noogutab Eldner. „Sellisel juhul oleks kuulujutul tõsi taga, et see oligi teie eelkäija Stepanka, kes raha ära peitis.“
„Ja teatavasti on ta siit ilmast lahkunud,“ ütleb Vitenka taas saavutatud rahuga.
Alvar Eldner lehitseb oma paberites. Nagu ta veel ei teaks, mida täpselt ütlema hakkab.
„Ütle välja,“ ütleb Vitenka.
Eldneri laup tõmbub kortsu ja ta lausub:
„Stepanka on tõepoolest lahkunud, jah. Aga nüüd paistab olevat anomaalia seoses teiste surmajuhtumitega neljateist aasta tagant.“
Väin on ebatavalisel kombel tühi. Ükski paat ei seila vaiksel veepinnal, ei mingit järellainetust. Vitenka vaatab kõrgelt alla vee poole. Just selline pidi siin välja nägema maadevallutuste aegu, kui tugevad ja iseseisvad viikingid maabusid sel inimtühjal saarel ja võtsid maa endale.
Täpselt nagu meie, kui müür langes. Miski ei suutnud meid tagasi hoida. Me otsisime vabadust, seda õiget piiritut vabadust. Meie jaoks ei kehtinud mingid piirangud. Ükski poliitiline ega politseilik võim ei saanud meid kätte. Me oleme tänapäeva viikingid.
Maadevallutuste aeg.
„Anomaalia?“ küsib Vitenka lõpuks.
Eldner noogutab ja lausub:
„Kolm meest Stepanka isiklikust ihukaitserühmast kadusid neliteist aastat tagasi, umbes samal ajal, kui raha kadus. Tundub tõenäoline, et see on asjaga seotud. Neljas istub ... seal all. Tema nimi on Adrian Fokin.“
„Ahah,“ ütleb Vitenka. „Siis eeldan ma, et sa tahaks hea meelega juba lahkuda, Eldner?“
Vitenka jälgib Eldnerit, kuni too jalga laseb. Ta ei tunne muud kui põlgust ihnuskoide vastu, kes on pealiskaudsed ja ei huvitugi süviti minemisest. Arvatavasti selleks, et suuta iseendaga elada, sisendada endale, et oled ainult üks osake, et teed vaid oma tööd ja maksad makse ja saad rahus nautida oma kõrgklassielu.
Ta tõuseb ja vaatab üle väina. Terav hilissuvine valgus paistab tulevalt igalt poolt, läbi elegantse ühekordse maja kõikide panoraamakende. Valgus ujutab ta üle, kui ta raamaturiiuli poole suundub. Ta ei saa kunagi ilma naeruturtsatuseta vajutada raamatuselgi kindlas järjekorras riiuli sisse. Tema enda väike kulunud nali kõrgklassi kultuurikihi üle.
Raamaturiiul libiseb elegantselt kõrvale ja paljastab terasukse. Vitenka vaatab iiriseskannerisse ja trükib sisse pika koodi. Liftiuks liugleb lahti.
Ta astub sisse, sõidab alla, kõvasti allapoole. Kõrvad lähevad alati lukku.
Lift laskub põrgusse.
Seda oli ta oma võltsist raamaturiiulist õppinud.
Liftiuks avaneb. Kaks tugevalt relvastatud turvameest noogutavad talle pimeduses. Vitenka võtab väikse puldi välja. Järgmine suur terasuks liugleb hääletult lahti.
Kaugemast ruuminurgast paistab vaevu alasti mees rippumas. Paljad jalad hädavaevu põrandat puudutamas, käed kinni seotud mingisuguste riistvõimlemisrõngaste külge, mis ripuvad laest alla. Silmad peaaegu sama suured nagu tema suhu surutud suutropp.
Vitenka tõmbab tooli ligemale ja istub kummuti kõrvale mehe ette. Ta ütleb:
„Sa tead, milles asi on, Adrian. Neliteist aastat tagasi kadus terve laadung, kakskümmend miljonit eurot. Ma ei jäta enne, kui ma tean, kuhu see kadus.“
Mees jõllitab teda. Higi tilgub. Ta vehkleb ja rabeleb nii palju kui võimalik. Aga see pole eriti võimalik.
Vitenka tõmbab aeglaselt kaelast veripunase lipsu, voldib selle täpselt keskkohast kokku ja asetab selle hoolikalt sirgu kummuti peale. Siis tõmbab ta ühe sahtli lahti ja võtab välja suure laiateralise mõõga. See meenutab viikingimõõka.
Ta paneb mõõga täpselt kokku volditud lipsu kõrvale. Need on täpselt ühepikkused.
„Ma luban sulle ühe privileegi, Adrian,“ ütleb ta. „Tahad sa teada, mis privileeg see on?“
Mees jõllitab metsiku pilguga. Lõpuks noogutab. Lootus vilgatab tema pilgus.
Vitenka naeratab ja lausub:
„Sa saad ise valida, millises järjekorras sa oma kehaosadest ilma jääd. Kas see pole minust mitte kena?“
Kui Vitenka püsti tõuseb ja mõõga haarab, pole tema pulss mitte ühegi löögi võrra tõusnud.
3
Naise GPS ei leidnud aadressi õigesti üles ja ta ei tahtnud selles valvsas ridaelamurajoonis ringi ekselda.
Naabrivalve.
Lõpuks otsustas ta lihtsalt seisma jääda, leida mõne eraldatud parkimisplatsi, et mitte tähelepanu äratada. Augustihämarus laskus sel ajal, kui ta autot parkis ja kustutas sinised vilkurid. Et mitte rõhutada seda kiiskavat sõna „Politsei”, mis kirjas külgedel ja kapoti peal.
Ta oli sunnitud valima, kas sõita rongiga koju ja võtta isiklik auto või laenata tööautot. Esimene variant oleks umbes tund aega kauem võtnud. Ja tal olid ju lapsed kodus.
Mobiili GPS oli üllataval kombel täpsem kui see, mis
