seda, pani enda ette laua peale ja noogutas.
„Ma ei luba midagi,“ ütles ta.
Kuu roomas pilve tagant välja ja valgustas väikest lahesoppi. Tuuleiil muutis veepinna säbruliseks ja liikus paadikuuri poole. Kui tuul paadisillani jõudis, tõstis see visiitkaardi laua pealt õhku. Berger püüdis selle käega õhust kinni.
„Osav,“ ütles Deer spontaanselt.
„Ma arvan, et sügis on vist saabunud,“ ütles Berger ja pistis visiitkaardi tasku. Nende pilgud kohtusid. Oli Deeri kord klaase täita.
„Olgu,“ ütles ta ja tõstis oma klaasi. „Võib-olla näeb asi hullem välja, kui see on. Aga räägi Ritaga. See on vaeva väärt.“
„Kas sa tõesti jood veel?“ küsis Berger.
4
Ta vaatas aknast välja. Seal all laius hommikuvalguses jupp Ploggatani tänavat. Ploggatan, Södermalmi linnaosa, Stockholm, Rootsi. Ta oli nagu maakas suurlinna külastamas.
Kuid samas ka minevikku külastamas. Seal, kus kunagi oli olnud tema elu.
Korter tundus iseäralikult võõras, nagu poleks ta kunagi siin elanud. Nagu ükski tuttav poleks seal kunagi elanud.
Unenägu, millest ta oli üles ärganud.
Sam Berger käis koristamata korteris ringi. Ta oleks justkui lahkunud korterist tagasi vaatamata. Ta nägi oma eelnevat elu väljastpoolt, vaatles seda antropoloogi uudishimuliku, kuid objektiivse pilguga.
Siin polnud midagi vaadata. Mitte kui midagi.
Terve suve, aeglaselt edeneva renoveerimise ajal, oli ta maganud paadikuuris magamiskotis. Harilikult õues paadisilla peal. Kus ta täna öösel ja edaspidi magab, pidi usutavasti selguma täna.
Päev, millest ta veel midagi ei teadnud.
Ta seisis köögilaua ääres ja sorteeris kirju. Neid tuli järjest vähem. Ja seal polnud eriti midagi sorteeridagi. Ta tõstis kiirelt aadressiaknaga ümbrikud suurest kuhjast reklaamikuhja. See liigutus iseenesest tundus trööstitu.
Siis tuli lõpuks ka pisut tõelisi kirju. Äriregistrilt. Firma nimega Båthuset Security AB oli registrisse kantud.
Berger vaatas ametlikku automaatvastust ja püüdis aru saada, mida ta tundis. See polnud eriti kerge. Võib-olla seetõttu, et tal polnudki mingeid tundeid.
Siiski leidus meetod midagi tunda, tõeliselt tunda. Selleks pidi minema kaksikute tuppa. Ta läks narivoodi juurde, vaatas, et mõlemad päevatekid oleks ilusti sirgu. Lasi tunded endast läbi. Neelas alla kurbuse, mis siiski polnud enam nii suur nagu varem.
Nad olid taas tema elus.
Sam Berger lahkus pikale hommikusele rännule läbi Stockholmi. See käik pidi teda pimedusest eemal hoidma.
Sügis oli kahtlemata õhus, olgugi et ebamääraselt. Ei mingit tuuleiili, pigem ootel olev tuulevaikus, ootamatud külmapuhangud, mis järgnesid talle põhjapoole läbi Södermalmi linnaosa, läbi vanalinna keskusesse ja lõpuks leidis ta end ühel põiktänaval välisukse ees anonüümses linnaosas. Võib-olla oli see hajulinnaosa, mis käis Norrmalmi nime alla. Ta helistas igal juhul uksekella väikse metallsildi kõrval, mis andis diskreetselt teada, et tegemist on Norrmalmi teraapiakeskusega. Uks põrises ja ta astus sisse. Kõndis trepist üles, ootas, kuni vile kopsudes lakkas, helistas ukse taga. Ka see uks põrises.
Ta sattus lageda heleda puhta ooteruumi vastuvõtulaua juurde, näitas dokumenti, sai kabinetinumbri ja liikus läbi uskumatult pika koridori, mis vihjas sellele, kui suur oli teraapianõudlus pealinnas.
Ta koputas uksele, summutatud naisehääl ütles:
„Astuge sisse.“
Ta astus sisse, vaatas diivani peal istuvat naist, kes tegi suurde raamatusse märkmeid. Viiekümnendates, hallikasblond poisipea, prillid, mis püsisid lauba peal, ja jalas teksapüksid, kuid üldmulje jäi siiski range. Kuid esimese asjana köitis teda pilk, mis oli sõbralik ent läbitungiv.
Naine tõusis püsti ja läks tema juurde. Nad teretasid. Naine ütles:
„Minu nimi on Rita Ohlén.“
„Sam Berger,“ ütles mees. „Tore, et sai nii kiiresti aja.“
„Tundus, nagu oleks asjaga kiire,“ ütles Rita Ohlén ja istus käega tugitooli poole viibates teisele poole pisikest klaaslauda. Berger võttis istet. Ta pilk peatus salvrätikarbil, mis seisis keset lauda, valmis sujuvaks kasutamiseks.
„Ma olen niisiis psühhoterapeut ja psühholoog siin Norrmalmi teraapiakeskuses,“ ütles Ohlén. „Mul on pikaajaline kogemus nii kuriteoohvrite, ennekõike seksuaalkuritegude ohvrite, kui ka läbipõlenud politseinikega. Ja ma aiman, et sina oled pigem läbipõlenud politseinik. Mis alal sa töötad?“
„Ma töötan turvaalal,“ ütles Berger.
Naine vaatas talle otsa, paistis temalt midagi veel ootavat. Berger ei öelnud rohkem midagi. Naine noogutas ja kirjutas midagi oma märkmikku.
„Niisiis,“ ütles psühholoog julgustava naeratusega. „Ma tahan rõhutada, et ma töötan pigem ebatraditsiooniliste meetoditega, näiteks minu kliendid kirjutavad mulle ja filmivad ning vaatavad videoid iseendast, kui nad mulle vastavad. Kas see tundub sinu jaoks liiga ebaharilik?“
„Mul pole aimugi, kuidas harilik meetod peaks välja nägema,“ ütles Berger ja kehitas õlgu.
Rita Ohlén naeratas ja ütles:
„Võtan seda kui nõusolekut. Miks sa siin oled, Sam?“
Berger tundis, kuidas ka tema naeratas. See juhtus iseenesest. Ta mõtles, kuidas see naeratus välja paistis.
„Jah,“ ütles ta. „Kui ma teaks, kust alustada ...“
„Ütle ühe sõnaga, ilma pikemalt mõtlemata. Üksainus sõna.“
„Kaotus,“ kuulis Berger end ütlevat.
Rita Ohlén noogutas mõnda aega. Siis ütles:
„Vahet pole, kust sa alustad, Sam. Me jõuame õigesse kohta.“
Ja ta alustas. Ta mitte ainult ei alustanud, ta loobus kõigist takistustest ja enam ei rääkinud tema ise, see oli miski tema sees, mis lihtsalt tahtis välja pääseda. Aeg-ajalt naeratas Ohlén julgustavalt või vaatas talle huvitatud pilgul otsa, abistas mõnikord märksõnaga, mis aitas Bergeri õigele teele tagasi, tegi üksikuid märkmeid. Mõnel üksikul korral lõid tema silmad särama, justkui oleks ta leidnud sügava kaevu kaane. Aeg jooksis. See tundus mõõtmatu.
Aeg jõudis talle järele alles siis, kui Rita Ohlén küsiva intonatsiooniga tema lauset kordas:
„Pöörleva maailma pidepunkt?“
Berger noogutas, võttis salvrätiku, pigistas selle üliväikseks kokku ja ütles:
„Ma mõtlesin niimoodi Marcusest
