metsades,“ turtsatas Hetty.
Harry tundis end järjest kõhedamalt. „Jah, aga sina oskad sääraseid asju alati palju paremini ja minul on vaja siin olukord kontrolli all hoida.“
„Harry, mul on niigi tegemist küll.“
„Millega siis?“
„Eks ikka selle ja teisega.“
„Mis selle ja teisega?“
„Kuule, Harry, sa kas lähed räägid kohe praegu lapse vanematega või lähen mina ja räägin sinu kohta siin ja seal seda ja teist.“
Mees kattus higiga. „Ma kutsun nad korraks tahapoole.“
„Jah, sa kutsud nad korraks tahapoole ja räägid neile, et oleme last juba igalt poolt otsinud, aga meil pole vähimatki aimu, kuhu nende pojakene võis jääda. Või oli see jeesuslaps tüdruk? Igatahes on ta kadunud.“
„Kõigi kuuldes ütlen neile?“
„Ei, muidugi mitte, vii nad minu kabinetti.“
„Ja kus last viimati nähti?“
„Koridoris tualettruumide juures. Seal oli hea rahulik ja lapsevanker oli kõige vähem jalus. Minu meelest ütlesid sa ise Geertile, et vankrit peaks niikaua seal hoidma. Mina helistan nüüd vahepeal politseisse.“ Ning ta kadus kardinate vahele.
Harry rajas endale läbi inimsumma teed silmatorkamatu abielupaari poole, kes oli neid saali keskelt kogu aeg pinevalt jälginud. Naine oli teinud asjatu katse natuke pidulikum välja näha: pruun kleit prossiga, selle all argipäevakingad ja selle kohal jumetu pea sirgete juustega. Mees nägi välja, nagu oleks ta otse töölt tulnud, ilmselt mõne ametiasutuse kontorist.
Nende näost võis juba kaugelt eemalt välja lugeda halba eelaimust.
„Aa, härra ja proua, ee ... kas te, ee ... tuleksite korraks tahapoole?“ Harry püüdis näida võimalikult kindel ja rahulik, kuid ta hääl murdus suurest ärevusest.
„Mis toimub? Ega Sabinega midagi juhtunud pole? Kas lapsega on midagi juhtunud?“ Ema silmis oli paanika.
Isa köhatas kurgu puhtaks. „Seal tagapool on ikka kõik hästi?“
„Jajaa, muidugi, jah, lihtsalt üks asi vaja lahendada. Kas tuleksite palun kaasa?“ Haldusjuht ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Ta otsis meeleheitlikult viisi, kuidas puhtalt välja tulla, kuid ei näinud väljapääsu. Ta sammus abielupaari ees uuesti läbi tõukleva ja tungleva rahvasumma lava küljel asuva trepi juurde, astus vaevaliselt viis astet üles ja juhatas näost valgeks läinud lapsevanemad mööda kolmest abiks olevast emast, kes kardina taga omavahel elavalt vestlesid. Ema ja isa möödudes nende vestlus katkes.
7
Kakskümmend minutit varem – Printsess Margrieti kool
Evert väntas valju krigina saatel läbi märja linna. Hakkas juba hämarduma ja tänaval oli palju rahvast. Ta võttis kurvi paremale, tahtis jälle kiiret sõitu teha, kuulis oma ketikaitse juures tuhmi raksatust – ja vajutas oma jala ootamatult tühjusse. Ta kaldus paremale, põrkas vastu äärekivi, õllepurk veeres tänavale ja palju ei puudunud, et ta oleks kõnniteele sirakile maandunud. „Kurat, seda veel vaja, et kett maha tuleb.“
„Vaata ikka ette, vanamees,“ ütles üks paks blond daam, kes kandis liiga kitsaid retuuse.
„Ära pane pahaks, praepeekon,“ lausus Evert sõbralikul toonil. See ajas naise segadusse. Ta polnud kindel, kas oli õigesti kuulnud, kõhkles natuke, näitas kindluse mõttes keskmist sõrme ja astus edasi.
Evert vaatas oma ratast. Ajast ja arust ketikaitse, kinni roostetanud ja sodi täis. Kusagil selle taga oli hammasrattalt maha tulnud kett. Vastupidiselt oma sisetundele võinuks ta proovida ketikaitse maha saada, keti uuesti paika panna ja siis plastjupid enam-vähem õigesse kohta lükata. Võimalus, et see õnnestub, oli väike. Ja kui ka õnnestuks, siis pole välistatud, et paar tänavat edasi algaks kõik otsast peale. Käed õlised, riided õlised, ainult kiru ja vannu – ning lõpuks peab ikkagi jala edasi astuma. Parem oleks selle päevaga harjuda ja lasta asjadel minna nii, nagu nad lähevad. Ta pani ratta ühe koolimaja aia äärde lukku.
Kõigele krooniks tundis ta, et peab kohe vetsu saama. Evert vaatas paaniliselt enda ümber ringi. Kooliõu oli rattaid täis, kuid muidu nagu välja surnud. Kindlasti toimus sees mingi üritus. Välisuks seisis kutsuvalt lahti – ja koolides on ju tualett. Ta sisenes koolimaja tühja fuajeesse. Eemalt kostis häältesuminat. Ta avas hea õnne peale ühe ukse. See viis väikesesse koridori, kus oli neli ust, millest kolmel WC-märk. Ta hingas kergendatult ja sööstis esimesest uksest sisse, rebis jope seljast ning lasi sellel enda ette põrandale kukkuda. Külmast kangete sõrmedega oli raske püksilukku lahti saada. Aeg surus peale. „Kohe teen püksid täis,“ pomises ta.
Tükk riiet oli luku vahele kinni jäänud ja lukk kiilus keskelt kinni. Paaniliselt kiskus ta jõuga püksid alla ja potsatas viimasel hetkel sügava kergendusohkega väikesele lastepotile. „Oh sa poiss, küll ikka mõjub hästi, kui vahel millestki lahti saad,“ pomises ta paar sekundit hiljem. Kuid rõõm ei kestnud kaua. „Isssver-susssver, mu jope!“ Pott oli nii väike, et ta õieti sinna peale ei mahtunud. Oma ärevuses oli ta enda ees maas oleva jope läbimärjaks soristanud. „Oh õudust, see veel puudus. Kas need jamad täna üldse ei lõpegi?“ Vaikselt vandudes vaatas ta, kas kusagil leidub käterätte või midagi, millega saaks oma jope natuke kuivemaks pühkida.
Ta ehmus, kui kuulis koridoriust avanemas.
Evert taipas äkitselt, et kabiini ukse alt on võimalik sisemusse näha. Ta korjas kiiresti oma märja jope üles ja tõstis potil istudes jalad põrandast nii kõrgele, kui sai. Kümne sekundi pärast olid jalad tinarasked, kahekümne sekundi pärast teadis ta, et ei pea enam kolme sekunditki vastu, ja kahekümne kahe sekundi pärast kuulis ta ust sulgumas. Kergendustundega laskis ta oma kõhnad valged jalad põrandale.
Kuid mida nüüd jopega teha? Ettevaatlikult piilus ta vetsukabiini ukse vahelt välja. Tema suu vajus ammuli: seal seisis lapsevanker, vankris magas beebi ja üle vankri käepideme rippus pikk kreemikas toonis vihmajope.
8
Kell 16.40 – Printsess Margrieti kool
Harry van Staveren, haldusjuht suure algustähega, astus näost tuhkhalliks muutunud vanemate ees direktori kabinetti. Ta sulges hoolikalt ukse.
„Võtke palun istet, kas sooviksite äkki tassikest kohvi?“
„Ei, ma tahan kõigepealt teada, mis lahti on,“ vastas isa.
Harry kõhkles, neelatas korra, laskis silmadel ringi käia ja pobises: „Teie ... ee, teie laps on kadunud.“
„Mis te sellega mõtlete?“ küsis isa juhmi näoga.
Ema tõmbus veel väiksemaks ja valgemaks, kui ta juba niigi oli, ning hakkas nuttu tihkuma. „Kuidas see on võimalik, kadunud?“
„Jah, kuidas saab meie tütar kaduma minna? Kas keegi siis tema järele ei vaadanud?“
„Ikka-ikka, kogu aeg oli keegi tema juures, ainult ee ... hästi
