tegi paar närimisliigutust, sülitas välja paberirulli, mille noor daam väledalt kinni püüdis ja lahti rullis. Seepeale plagistas kolp kergendatult hambaid.
“Kas su hinge igatsus
ka täide läheb?— Sa
haara kindla käega
ning taha, ära soovi!”
Nii oli kirjutatud paberiribale punase tindiga… Või oli see veri?
“Kahju, et ma ei pannud tähele, mis oli küsimus,” mõtles võõras.
“Mis see maksab?”
“Kakskümmend kuldnat, mnu härra.”
“Kena. Olge lahke,” võõras kaalutles, kas võtta kolp kohe kaasa.
“Ei, ei saa, mind hakataks tänaval Hamletiks pidama,” mõtles ta. “Palun saatke see mu korterisse; siin on raha.”
Ta heitis tahtmatult pilgu aknaalusesse kontorisse—vana juut seisis kahtlaselt liikumatult kirjutuspuldi taga, otsekui poleks vahepeal teinud muud, kui sissekandeid pearaamatusse. Siis kirjutas võõras plokki, mille müüjatar talle ulatas, oma nime ja aadressi:
Fortunat Hauberrisser
Insener
Hooigracht nr 47
Võõras lahkus pilasalongist ikka veel väheke uimasena.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
