otsustas näiteks 1. sajandil e.m.a valitsenud Baktria kuningas Menandros I, kes oli ühe Aleksander Suure väepealiku järeltulija. “Milindapañha” nimelise teksti kohaselt veenis valitsejat uuele vaimsele teekonnale asuma ühe inspireeriva munga eestpalve – munga intelligents, lahkus ja alandlikkus olid kaasaegse maailma pealiskaudsuse täielikuks vastandiks. Ilmselt piisas sellest valitseja veenmiseks ja ta asus budismi õpetuste järgi virgumise poole püüdlema.135
Siiditeede intellektuaalne ja teoloogiline ruum polnud piiritu ning jumalused ja kultused, preestrid ja kohalikud valitsejad olid sunnitud üksteisega ülemvõimu nimel võitlema. Panused olid suured. Valitses aeg, mil inimesed olid väga vastuvõtlikud kõigele, mis selgitas neid ümbritsevaid nähtusi, alates igapäevastest kuni üleloomulikeni, ning mil usus nähti lahendust paljudele probleemidele. Erinevate uskumuste vahelised võimuvõitlused olid ääretult poliitilised. Kõigi usundite puhul – olenemata sellest, kas need pärinesid Indiast, nagu hinduism, džainism ja budism, või Pärsiast, nagu zoroastrism ja manihheism, või kaugemalt läänest, nagu judaism ja kristlus ning neile hiljem lisandunud islam – käisid lahinguväljal või läbirääkimiste laua taga saadud võidud käsikäes kultuurilise ülemvõimu ja jumaliku õnnistuse demonstratsioonidega. Seose sõnum oli lihtne ja jõuline: õige jumala või jumalate kaitset ja soosingut omavat ühiskonda saatis edu, ebajumalaid ja tühje lubadusi andvaid jumalusi kummardavaid ühiskondi ootasid ees aga kannatused.
Valitsejad olid seetõttu vägagi motiveeritud investeerima õige vaimuliikumise infrastruktuuri, asudes näiteks rajama uhkeid pühakodasid. Tänu sellele tekkis valitsejatel parem kontroll riigi siseasjade üle, kuna nad tugevdasid suhteid preesterkonnaga, kellele kuulus kõigis peamistes religioonides suur moraalne autoriteet ja poliitiline võim. See ei tähendanud, et valitsejad oleksid jäänud passiivseks, alludes eraldiseisva klassi (või mõnel juhul kasti) poolt dikteeritud õpetustele. Nutikad valitsejad võisid ka ise uusi usukombeid luua ja seeläbi oma autoriteeti ja võimu tugevdada.
Heaks näiteks on Kušaani riik, mis sirutus 1. sajandil Põhja-Indiast välja ja allutas enda võimule suurema osa Kesk-Aasiast. Kušaani kuningad toetasid budismi, kuid ka suunasid jõuliselt selle arengut. Valitseva dünastia jaoks oli tähtis põhjendada, miks oli neil õigus valitseda ka neid piirkondi, kust nad polnud pärit. Eesmärgi saavutamiseks koondati mitmetest allikatest pärit ideid, et leida võimalikult paljudele inimestele meelepärane vähim ühine nimetaja. Seejärel asusid Kušaanid toetama templite – devakula’de ehk “jumaliku perekonna templite” – ehitust, mis arendasid edasi piirkonnas juba välja kujunenud kontseptsiooni, et valitsejad olid taeva ja maa ühenduslüliks.136
Menandros I-st kujutavatel müntidel oli kuulutatud juba varem, et tegu polnud lihtsalt ilmaliku valitsejaga, vaid päästjaga – see oli midagi nii märkimisväärset, et see oli müntidel kirjas nii kreeka (soteros) kui ka indo-aaria keeles (tratasa).137 Kušaanid läksid aga veelgi kaugemale, pannes aluse jumalaga väidetavalt otseses suhtes olevate valitsejate kultusele ning kasvatades seeläbi valitsejate ja alamate vahelist distantsi. Pandžabist Taxila linnast leitud raidkiri illustreerib seda selgelt, kuulutades uhkelt, et valitseja oli “Suur kuningas, kuningate kuningas ja Jumala Poeg”.138 Tegu on fraasiga, mille ilmsed järelkajad on olemas nii Vanas kui Uues Testamendis – täpselt nagu ka arusaamal, et valitsejas nähakse päästjat, kelle kaudu on võimalik jõuda järgmisesse ellu.139
Esimesel sajandil m.a.j toimus budismis revolutsiooniline pööre, mille tagajärjel hakkas usk oma järgijate igapäevaelu hoopis teistmoodi kujundama. Buddha õpetused olid oma kõige algsemas ja traditsioonilisemas vormis lihtsad, propageerides kannatuste raja (duḥkha sanskriti keeles) leidmist, mis viis otsija kaheksaosalist “õilist teed” järgides rahu seisundisse (nirvaanasse). Virgumiseni viiv tee ei hõlmanud kolmandaid isikuid ega ühelgi olulisel viisil materiaalset ega füüsilist maailma. Teekond oli vaimne, metafüüsiline ja individuaalne.
See muutus aga drastiliselt, kui levima hakkasid uued viisid teadvuse kõrgeima seisundini jõudmiseks. Intensiivset sisemist teekonda, mis oli olnud prii välistest lõksudest ja mõjutustest, hakati nüüd täiendama nõuannete, abinõude ja paikadega, mille eesmärgiks oli muuta ahvatlevamaks nii virgumise kui ka budismi endani viiv tee. Ehitama hakati Buddhaga oletatavat seost omavaid stuupasid ja pühamuid, millest said palverännakute sihid, samas kui pühapaikades korrektset käitumist kirjeldavad tekstid aitasid muuta budismi ideaale reaalsemaks ja käegakatsutavamaks. Sellest perioodist pärineb näiteks “Saddharmapuṇḍarīka-sūtra”, mida tuntakse ka “Lootossuutra” nime all ning milles kirjutatakse, et pühamus lillede või lõhnaainete ohverdamine aitab kaasa inimese päästele. Sama eesmärki täitis ka muusikute palkamine, et nad “lööksid trumme, puhuksid loomasarvest ja meritigude kodadest pasunaid, mängiksid paanivilesid ja flööte, lautosid ja lüürasid ning kitarre, lööksid gonge ja taldrikuid”, kuna see võimaldas pühendunul saavutada “buddhasust”.140 Tegu oli teadlike püüetega muuta budismi nähtavamaks ja kuuldavamaks ning võimaldada sel paremini konkureerida üha kärarikkamaks muutuvas religioosses keskkonnas.
Teiseks uueks suunaks oli annetamine, eriti annetamine uutele kloostritele, mida rajati kõigi Indiast Kesk-Aasia poole suunduvate teede äärde. Raha ja kalliskivide annetamine ning teiste kingituste tegemine muutus tavapäraseks ning sellega koos ka arusaamine, et annetajad kantakse tänutäheks nende helduse eest “üle kannatuste ookeani”.141 Tegelikult mindi “Lootossuutras” ja ka teistes antud perioodil kirjutatud tekstides suisa nii kaugele, et neis loeti üles, millised väärisesemed olid annetamiseks kõige sobivamad: väga oodatud olid näiteks pärlid, kristallid, kuld, hõbe, lasuriit, korall, teemandid ja smaragdid.142
Enne ja pärast meie ajaarvamise algust tänapäeva Tadžikistani ja Lõuna-Usbekistani orgudesse rajatud suured niisutussüsteemid annavad tunnistust ühiskondade jõukuse ning inimeste heaolu kasvust, millega kaasnes üha aktiivsemaks muutuv kultuuri- ja kaubavahetus.143 Kloostrite ümber tekkinud keskused muutusid peagi tänu jõuka kohaliku eliidi olemasolule aktiivseteks tõmbekeskusteks ja koduks õpetlastele, kes tegelesid budistlike tekstide koostamise, kopeerimise ja kohalikesse keeltesse tõlkimisega, muutes need nii laiemale ja suuremale publikule kättesaadavaks. See oli samuti osa usu laiema leviku kavast. Kaubandus avas usule ukse, mille kaudu välja tulvata.144
Esimese sajandi paiku kiirenes budismi levik märgatavalt tänu Põhja-Indiast alguse saavatele kaubateedele, millel liikusid kaupmehed, mungad ja rändurid. Lõunasse jääval Dekkani kiltmaal ehitati hulgaliselt koobastempleid ning ka subkontinendi sisemaal hakkasid maastikku ilmestama stuupad.145 Põhjas ja idas olid budismi asunud üha suurema innuga edasi kandma sogdi kaupmehed, kellele kuulus Hiina ja Induse oru ühendamisel ülioluline roll. Tegu oli Kesk-Aasia südamest pärit rändkaupmeestega, klassikaliste vahemeestega, kelle omavaheline lähedane ärisuhete võrk ja tõhus krediidipoliitika kindlustas neile ideaalse positsiooni kaugkaubanduses juhtohjade haaramiseks.146
Sogdi kaupmeeste ärilise edu võtmeks oli usaldusväärsete peatuspunktide ahel. Mida enam budiste kaupmeeste hulka tekkis, seda enam hakati peamiste kaubateede äärde ehitama stuupasid. Neid rajati rohkesti näiteks Põhja-Pakistanis asuvasse Hunza orgu, kus paljud mööduvad kaupmehed kraapisid oma nimed Buddha kujutiste kõrval seisvatele kaljudele lootuses, et nende pikad rännakud oleksid edukad ja ohutud, näidates teravalt, kui suur oli kodust kaugel olevate rändurite vajadus vaimse tröösti järele.147
Budismi aktiivsest levikust ei anna tunnistust aga ainult kaljudesse kraabitud nimed. Kabuli linna ümbritsesid näiteks tervelt nelikümmend kloostrit, millest ühte kirjeldas üks hilisem külastaja ääretu vaimustusega. Kloostri ilu oli võrreldav kevade värskusega, kirjutas ta. “Kõnniteed olid valmistatud oonüksist, seinad uhkest marmorist, uks oli valatud kullast, põrand aga puhtast hõbedast; kõikjal, kuhu pilku pöörata, oli näha tähti … koridoris asus kuldne ebajumala kuju, mis oli sama kaunis kui kuu, istumas suurejoonelisel troonil.”148
Peagi
