eest makstud summad olid märkimisväärsed. Näiteks kingiti aasta enne meie ajaarvamise algust xiongnu hõimule 30 000 siidirulli, pea sama palju mitmesuguseid toormaterjale ning 370 riietuseset.55 Mõned ametnikud uskusid, et hõimu nõrkus luksusesemete vastu osutub lõpuks selle jaoks hukatuslikuks. “Nüüd [on teil] soov omada Hiina asju,” teatas üks saadik ninakalt hõimupealikule. Xiongnu kombed on muutumas, ütles ta ja ennustas enesekindlalt, et Hiinal “õnnestub lõpuks kogu xiongnu rahvas enda poolele meelitada”.56
See oli utoopiline unistus. Tegelikult kahjustas rahu ja häid suhteid säilitada püüdev diplomaatia nii Hiina rahalist kui poliitilist olukorda – tribuudi maksmine oli kallis ja kujutas märki poliitilisest nõrkusest. Nõnda otsustasid Hiina Hani dünastia valitsejad õige aja saabudes xiongnu hõimude probleemi lõplikult lahendada. Esiteks vallutas Hiina suurte jõupingutuste toel põllumajanduslikult rikkad Hsiyu alad ning seejärel õnnestus neil 119. aastal e.m.a pärast terve kümnendi kestnud sõjaretkede seeriat allutada oma võimule ka Gansu koridor, mille käigus sunniti rändrahvad taganema. Vallutatud aladest läände jäi Pamiiri mäestik, selle taga laiumas uus maailm. Hiina oli avanud mandritevahelise võrgustiku ukse: just sel hetkel sündisid Siiditeed.
Hiina piiride laienedes kasvas ka riigi huvi kõige kaugemal asuva vastu. Ametnikele anti ülesandeks uurida ja kirjutada aruandeid mägede taga asuvate piirkondade kohta. Üheks selliseks tänapäevani säilinud ülevaateks on “Shiji” (“Ajaloo ülestähendused”), mille pani kirja keiserliku õukonna peaajaloolase (taishi) poeg Sima Qian, kes jätkas teose kallal töötamist isegi pärast seda, kui ta oli langenud ebasoosingusse ja karistuseks kastreeritud, kuna oli julenud kaitsta noort väepealikku, kelle väed olid pidanud leppima kaotusega.57 Sima Qian kirjeldas hoolikalt kõike, mida oli saanud teada Induse oru, Pärsia ja Kesk-Aasia rahvaste ajaloo, majanduse ja armeede kohta. Ta märkis, et Kesk-Aasia kuningriigid olid nõrgad, kuna neid olid hakanud survestama rändrahvad, kes olid pärast Hiina vägedelt lüüasaamist oma tähelepanu mujale pööranud. Nende kuningriikide elanikud olid “kehvad relvade käsitsejad”, kirjutas ta, “aga osavad kauplejad” ja nende pealinnas Baktras (nüüdses Balkhis) olid suured turud, kus “ostetakse ja müüakse kõikvõimalikke kaupu”.58
Hiina ja muu maailma vaheline kaubandus arenes siiski aeglaselt. Gobi kõrbe servas kulgevatel teedel liiklemine polnud kerge, eriti nendel lõikudel, mis järgnesid Yumeni kurus asuvale Nefriitväravale, piiripunktile, mida läbisid läände suunduvate kaupmeeste karavanid. Ühest oaasist teise liikumine oli reetlikel teedel raske olenemata sellest, kas liiguti läbi Taklamakani kõrbe või Tian Shani või Pamiiri mäestike kurude. Hakkama tuli saada ekstreemsete temperatuuridega – see oli ka üheks põhjuseks, miks olid nii kõrges hinnas Baktria kaamelid. Loomad olid piisavalt vastupidavad, et tulla toime kõrbe karmides oludes ja teadsid ühe kirjamehe sõnul ette, millal oli saabumas eluohtlik liivatorm ja “kogunesid kohe kokku tihedasse puntrasse”, andes nii kaupmeestele ja karavanide juhtidele selgelt märku, et nad peavad “katma ninad ja suud, mässides pea ümber vilti”. Kaamel polnud aga sugugi eksimatu ilmaennustaja, kuna mitmetes allikates kirjeldatakse ka suuri hulki teede ääres vedelevaid loomakorjuseid ja -skelette.59 Taolistes keerukates oludes pidi riski õigustamiseks kasum olema väga kõrge. Kuigi tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvatel Baktria turgudel müüdi ka Sichuanis valmistatud bambusesemeid ja riiet, transporditi nii kaugele enamjaolt ikkagi haruldasi ja väga väärtuslikke kaupu.60
Peamiselt tähendas see siidikaubandust. Siid omas iidses maailmas mitmeid olulisi rolle lisaks sellele, et oli hinnas rändhõimude seas. Hani dünastia ajal kasutati siidi müntide ja vilja kõrval vägedele palga maksmiseks. Mõnes mõttes oli see kõige usaldusväärsem maksevahend: piisavates kogustes müntide vermimine oli raskendatud ning lisaks polnud kogu Hiinas mindud veel täielikult üle raha kasutusele – see oli sõduritele palga maksmisel eriti suureks probleemiks, kuna lahingutegevus toimus sageli kaugetel ääremaadel, kus mündid osutusid tihtipeale täiesti kasutuks. Vilja hädaks oli aga selle piiratud säilivusaeg. Seetõttu kasutatigi toorsiidi rulle sageli raha aseainena palkade maksmiseks või, nagu ühes Kesk-Aasia budistlikus kloostris, trahviks munkadele, kes olid eksinud kloostri reeglite vastu.61 Siidist sai nii rahvusvaheline maksevahend kui ka luksustoode.
Hiinlased asusid kaubandust ka reguleerima, luues ametliku raamistiku, mille toel kontrollida väljastpoolt Hiina territooriumit pärit kaupmehi. Dunhuangi lähistel asunud Xuanquani garnisonilinnast pärinev märkimisväärne 35 000 tekstist koosnev kogumik maalib elava pildi Gansu koridori pudelikaelas asuva linna igapäevaelust. Tänu nendele bambusest ja puust tahvlitele kirjutatud tekstidele teame, et Hiinasse sisenevad külalised pidid liikuma kindlatel teedel, neile väljastati kirjalikud load ja ametnikud loendasid neid regulaarselt, tagamaks, et kõik riiki sisenenud inimesed läheksid lõpuks ka koju. Iga külalise kohta peeti arvet umbes samamoodi nagu tänapäeval hotellides külastajakaardi abil: üles tähendati, kui palju kulutasid külalised raha toidule, kust nad pärit olid, milline oli nende tiitel ja kuhu nad kavatsesid edasi liikuda.62
Neid abinõusid ei tohiks pidada kahtlase jälitustegevuse vormiks, vaid pigem vahendiks, mille abil oli võimalik täpselt öelda, kes Hiinasse sisenesid ja sealt väljusid ning mida nad seal tegid, ehkki ennekõike oli süsteem mõeldud ostetud ja müüdud kaupade väärtuste ülestähendamiseks tollimaksude tarbeks. Meetodite keerukus ja nende varane rakendamine näitavad, kuidas pealinnas Chang’anis (tänapäeva Xi’anis) ja alates 1. sajandist Luoyangis asunud keiserlikud õukonnad käsitlesid maailma, mis näis muutuvat nende silme ees üha väiksemaks.63 Arvame tihtipeale, et globaliseerumine on vaid kaasaegne nähtus, ent see oli paratamatu reaalsus juba 2000 aastat tagasi, kujutades elutõde, mis pakkus võimalusi, tekitas probleeme ja aitas kaasa tehnoloogia arengule.
Ilmnes aga, et nõudlust luksuskaupade järele – ning inimeste suutlikkust nende eest maksta – hakkasid mõjutama tuhandete kilomeetrite kaugusel aset leidvad arengud. Pärsias kukutas siiani saladusliku taustaga Aršak I umbes 247. aastal e.m.a võimult Seleukose järeltulijad. Tema järglased, keda hakati kutsuma aršakiidideks, kindlustasid oma võimu ning asusid seejärel valdusi laiendama, kasutades osavalt ära ajalugu ning vormides endale oma Kreeka ja Pärsia pärandist üha sidusama ja jõulisema uue identiteedi, mille tulemusel saavutati stabiilsus ja õitseng.64
Kõige suurema tõuke kaubanduse arengule andsid aga siiski Vahemere ääres toimuvad sündmused. Itaalia lääneranniku keskel suhteliselt ebasoodsas paigas asuval väikelinnal oli tasapisi õnnestunud saada provintslikust ääremaast piirkonna võimukeskmeks. Rooma asus domineerima kogu Vahemere lääneosa, allutades enda võimule ühe rannikuäärse linnriigi teise järel. Riigi ambitsioonid olid esimese sajandi keskpaigaks e.m.a hakanud drastiliselt kasvama ning need olid vääramatult suunatud itta.
Roomast oli saanud üle kõige konkurentsi väärtustav riik, kus ülistati sõjaväge ning peeti au sees vägivalda ja tapmist. Gladiaatorite võitlused kujutasid endast avaliku meelelahutuse alustala ning areenid olid paigaks, kus tähistati halastamatult üleolekut võõraste rahvaste ja looduse üle. Kõikjale püstitatud triumfikaared tuletasid tänavatel sagivale elanikkonnale iga päev meelde riigi sõjalisi võite. Militarismi, kartmatuse ning au ja hiilguse armastust kultiveeriti suure hoolega ambitsioonika ja üha laieneva mõjuulatusega linna peamiste omadustena.65
Rooma võimu tugisambaks oli kõrgetele nõudmistele vastavaks vormitud ja lihvitud sõjavägi. Sõduritelt oodati, et nad suudaksid läbida viie tunniga enam kui kolmkümmend kilomeetrit, kandes samal ajal vähemalt kakskümmend kilogrammi kaaluvat varustust. Abielu polnud mitte lihtsalt mittesoovituslik, vaid suisa teadlikult keelatud, et soodustada relvavendade vahel tugevate sõprussidemete tekkimist. Sõjavägi oli kaljuks, millele rajati Rooma riik ning mis koosnes hea väljaõppe omandanud ja heas füüsilises vormis noortest motiveeritud meestest, kes olid kindlad oma võimetes ja saatuses.66
Kui Rooma väed vallutasid 52. aastal e.m.a ajaloolise Gallia, mis hõlmab tänapäeva Prantsusmaad, Madalmaid
