Kõigele sellele lisandusid ka Punase mere kaubad, kuna tegu polnud lihtsalt Vahemere ning India ookeani ja kaugemate paikade vahelise ühenduslüliga, vaid täieõigusliku ja elava kaubandustsooniga.89
Rooma jõukad kodanikud said nüüd rahuldada oma kõige eksootilisemaid ja ekstravagantsemaid kirgi. Olukorraga kursis olevad kommentaatorid kurtsid, et kulutused küündisid juba sündsusetutesse kõrgustesse ja hädaldasid, nähes kõikjal ohjeldamatut priiskamist.90 Tekkinud olukorda illustreerib suurepäraselt Petroniuse “Satiriconis” kirjeldatud kuulus pidusöök, mille korraldab Trimalchio, endine ori, kes oli saanud priiks ja kogunud kokku märkimisväärse varanduse. Värske rikkuri maitset kirjeldav satiir on teravamast teravam. Trimalchio soovis vaid parimat, mida võimalik raha eest osta: spetsiaalselt Musta mere idarannikult kohale toodud faasaneid, pärlkanu Aafrikast, haruldasi ja kalleid kalu, kitkutud paabulindu ja lisaks veel palju muudki pillavat. Roogade ettekandmise groteskne etendus – tervelt küpsetatud sea sisse õmmeldud elusad linnud, kes lendasid prae lahti lõikamise järel välja, või külalistele kingitud hõbedast hambaorgid – kujutas halastamatut paroodiat Rooma uue rikkusega kaasnevast vulgaarsusest ja priiskamisest. Üks antiikaja suuremaid majandusbuume oli inspiratsiooniks suurepärasele kirjandusteosele, mis väljendas kibedat kadedust uusrikaste vastu.91
Vastne jõukus aitas Roomal ja selle elanikel tutvuda uute maailmade ja maitsetega. Luuletaja Martialis illustreerib perioodi rahvusvahelisust ja laienenud teadmisi luuletuses, milles leinatakse noort orjatüdrukut, võrreldes teda rikkumatu liiliaga, India poleeritud elevandiluuga, Punase mere pärliga, tema juuksed kaunimad kui Hispaania vill või Reinimaa neidude blondid kiharad.92 Kui varasemalt olid lapsi eostada soovivad paarid ümbritsenud end seksiks erootiliste kujutistega, siis nüüd “seovad nad [inspiratsiooni leidmiseks] oma voodijalutsi külge iisraellastest orjad” – nagu kirjutas üks heitunud juudi soost kirjamees –, kuna nad said seda endale nüüd lubada.93 Uued maitse-eelistused ei avaldanud aga kõigile muljet. Juvenalis kurtis hiljem oma “Satiirides”, et Tiberi jõgi oli jäänud alla läbi Süüria ja Lõuna-Türgi voolava Orontese (Asi) jõe vetele, väites, et Aasia dekadents oli hävitanud Rooma vanamoodsad voorused: “Kasige minema,” kirjutas ta, “kui teile teeb silmarõõmu uhke prostituut, kes kannab barbarite peakatet”.94
Mõnda konservatiivset kommentaatorit kohutas eriti ühe konkreetse kauba – Hiina siidi – kasutuselevõtt.95 Kanga üha suurem kättesaadavus Vahemere ümbruses jahmatas traditsionaliste. Seneca oli näiteks üks neist, kel tekitas õhukese voogava materjali populaarsus õudu: ta kuulutas, et siidist rõivaid saab vaevu rõivasteks nimetada, kuna need ei varja sugugi Rooma daamide kumerusi ega sündsust. Tema sõnul õõnestati sellega abielusuhete alustalasid, kuna mehed nägid naiste kehade külge liibuvast kergest materjalist hõlpsasti läbi, jättes kujutlusvõime eest vähe varjule. Seneca jaoks oli siid lihtsalt eksootika ja erootika šifriks. Naised ei saanud ausalt väita, et nad polnud siidi kandes alasti.96 Seneca polnud ainuke, kes niimoodi arvas, kuna Roomas püüti korduvalt keelata meestel siidist rõivaste kandmist – selleks tehti muudatusi isegi seadustesse. Mõned väljendasid end otsekoheselt ja kahe juhtiva kodaniku arvates oli see häbiväärne, et Rooma mehed julgesid arvata, et idamaiste siidist rõivaste kandmine on vastuvõetav.97
Teistes tekitas siidi lai levik muret aga teistsugustel põhjustel. Esimese sajandi teisel poolel tegutsenud Plinius Vanem pani luksuskanga kõrget hinda pahaks, kuna see ei teinud muud, kui “andis Rooma naistele võimaluse avalikult hiilata”.98 Ta hädaldas, et üle mõistuse kõrged hinnad olid hullumeelsed, ületades tegeliku hinna sajakordselt.99 Pliniuse sõnul kulutati “meile ja meie naistele” mõeldud Aasia luksuskaupadele aastas tohutuid rahasummasid, väites, et Rooma majandusest pumbati aastas välja kuni 100 miljonit sestertsi, mis suunati piiritagustele turgudele.100
See tohutu summa moodustas pea poole impeeriumi rahapadades aastas vermitavatest müntidest ja enam kui 10 protsenti riigi aastaeelarvest. Hämmastaval kombel näib, et tegu polnudki meeletu liialdusega. Hiljuti leitud leping papüürusel, kus täpsustatakse Indias asuvast Muzirise sadamalinnast (praegusest Kodungallurist) Roomale kuuluvasse Punase mere sadamasse suundunud kaubasaadetise tingimusi, näitab selgelt, kui tavaliseks olid muutunud suuremahulised kaubandustehingud juba teiseks sajandiks. Lepingus on toodud välja rida vastastikuseid kohustusi ja selles selgitatakse üheselt mõistetavalt, millal loeti kaup omanikule või saatjale kuuluvaks, ning kirjeldatakse sanktsioone, mida rakendatakse, kui saadetise eest polnud konkreetse kuupäeva saabudes tasutud.101 Kaugkaubandus nõudis täpsust ja põhjalikkust.
Rooma kaupmehed ei kasutanud maksevahendina aga ainult münte. Tekstiilide, vürtside ja värvainete, näiteks indigo vastu vahetati ka peeneid klaasnõusid, hõbedat ja kulda, lisaks veel Punase mere koralle ja topaasi ning Araabiast pärit viirukit.102 Kapitali sellises mahus väljavoolul – olenemata selle konkreetsest kujust –, olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Üheks neist oli kaubateede äärsete kohtade majanduse tugevnemine. Õitsva kaubanduse ning laienevate ja üha paremaks muutuvate kommunikatsiooni- ja kaubandusvõrkude toel kasvasid külad linnadeks ja linnad suurlinnadeks. Paljudes paikades, millest olid saanud edukad ida ja lääne vahelise kaubanduse keskused – näiteks Süüria kõrbe serval asuvas Palmyras –, asuti püstitama üha muljetavaldavamaid arhitektuurilisi monumente. Palmyrat pole asjata kutsutud kõrbeliivade Veneetsiaks.103 Põhjast lõunasse kulgevate teede äärsed linnad lõid samuti õitsele – kõige hiilgavamaks näiteks võib pidada Petrat, millest sai üks antiikaja imedest tänu selle asukohale Araabia linnu ja Vahemerd ühendava tee ääres. Lisaks korraldati paljudes paikades suuri laatu, mis meelitasid kauplejaid tavapärastest ja mugavamatest kauplemispuntkidest sadade, kui mitte tuhandete kilomeetrite kaugusele. Iga aasta septembris täitus Eufrati lähedal asuv Batnae (praegune Suruç) “rikaste kaupmeestega, kui suured rahvamassid kogunesid laadale, et osta ja müüa Indiast ja Hiinast saadetud kaupu ning ka kõike muud maad ja merd pidi kohale toodut”.104
Rooma ostujõud oli nii suur, et selle eeskujul hakati vermima münte isegi kaugel Ida-Aasias. Kui hiinlased olid yuezhi hõimud Tarimi nõost välja ajanud, oli rändrahvastel õnnestunud allutada endale Pärsiast itta jäävad alad, mida olid valitsenud Aleksander Suure väepealike järeltulijad. Ajapikku kujunes piirkonnas välja ühe juhtiva hõimurühma järgi nime saanud õitsev Kušaani riik, kus asuti vermima suurtes kogustes münte, mille kujunduses toetuti Rooma eeskujule.105
Rooma müntide sissevool Kušaani riigi aladele toimus Põhja-India sadamalinnade kaudu, näiteks Barbarikoni (mis paiknes tänapäeva Karāchi lähistel) ja ennekõike Barugaza (praeguse Bharūchi) linna kaudu, kuhu oli nii raske ligi pääseda ja nii keeruline ankrukohta leida, et laevu saadeti sadamasse tooma lootsid. Mõlemasse sadamasse sisenemine oli erakordselt ohtlik kõigile, kel polnud piisavalt kogemusi või kes ei tundnud kohalikke hoovusi.106 Maale jõudes võisid kauplejad leida eest aga pipart ja vürtse, elevandiluud ja tekstiile, mille hulka kuulusid nii valmis siiditooted kui ka siidniit. Tegu oli suure kaubakeskusega, kuhu jõudsid kaubad kõikjalt Indiast, Kesk-Aasiast ja Hiinast ning kuna oaasilinnad ning neid ühendavad karavanide teed allusid kušaanidele, siis täitusid nende varakambrid erakordsete rikkustega.107
Kušaanide dominantne positsioon tähendas, et kuigi Vahemere ja Hiina vahel liikus üha rohkem kaupu, oli hiinlaste roll India ookeani kaudu Roomaga kauplemises suhteliselt vähetähtis. Alles siis, kui suur väepealik Ban Chao juhtis esimese sajandi lõpus ekspeditsioone, mis viisid Hiina väed Kaspia mereni, saadeti Hiinast teele saadik, kellele anti ülesandeks koguda rohkem informatsiooni lääne võimsa impeeriumi “pikakasvuliste ja sagedasti jutuaineks olevate” elanike kohta. Da Qinile või Suurele Qinile, nagu Hiinas Rooma impeeriumit kutsuti, pidid väidetavalt kuuluma suured kulla, hõbeda ja kaunite juveelide varud, olles paljude imeliste ja haruldaste esemete allikaks.108
Hiina ja Pärsia vahelised ärisuhted muutusid korrapäraseks ning muutusid järjest tugevamaks. Ühe Hiina allika sõnul saadeti mitu korda aastas teele delegatsioone,
