Tallinna tapjad. Antto Terras

      PROLOOG

      1991. aastal tuli iseseisvus Eestimaale ja kõigile seal elavatele rahvastele nagu välk selgest taevast. Alguses vana võim murenes, siis taganes, ja lõpuks ei teadnud enam keegi, kust otsast peale hakata. Revolutsioone ja vabadusvõitlusi ellu viival põlvkonnal läheb alati halvasti. Kui keegi ongi lahingumöllust terve nahaga välja tulnud, on tal läinud kehvasti hiljemalt sellele järgnenud võidujoovastuses. Eestlasi on millegipärast nuheldud kõige erinevamate sotsiaalsete eksperimentidega. Nõukogude võim katsetas nende peal sotsialismi sobivust inimkasutuseks ja tulemused on kõigile teada. Kohe, kui sund ja hirm kadusid, kukkus kokku ka kogu ideaalühiskond, mis pidi olema igavene. Ometi oli jõudnud tekkida uus ja imelik inimtüüp Homo sovieticus ja see ei kadunud kuhugi. Kuigi noor vabariik kuulutas ainsaks ametlikuks keeleks eesti keele, räägiti riigis veel kaua nõukogude keelt. See oli märkide ja tähenduste süsteem, mida mõistsid ainult asjassepühendatud ja oma elu selles riigis raisanud inimesed. Uut Eestit hakkas ehitama põlvkond, kellel leidus mineviku taaka tublisti rohkem kui omaks tarbeks.

      Heitlikest üheksakümnendatest ei tulnud õigupoolest keegi puhtalt välja. Kes oli vabadusvõitlusest liiga väsinud ega jaksanud enam pidada järgmist, vähemalt kahekümne aasta pikkuseks veninud ellujäämisvõitlust, see tõrjuti armutult kõrvale. Julgen väita, et ühtegi täiesti terveks jäänud inimest kõnealusel kümnendil Eestis ei olnudki. Igaühel oli mõni saladus, minevikumure või muu hool, ja uut maailmakorda ei olnud kerge harjumuspäraste väärtustega kokku sobitada.

      Iga vastsündinud riigi teekonna algusega on alati seotud parim aeg, nii-öelda prime time. Siis on igaühel veel hea tahe, süda hõiskab rõõmust ja kõiki tahaks kaelustada. Rahvuslipud lehvivad ja kaunid kandlehelid täidavad inimesi usuga helgesse homsesse. Kuni koidab aeg, mil tuleb hakata kadunud riigi pankrotivara jaotama, vara, raha ja võimu jagama. Nõukogude Eesti kodanikud muutusid demokraatlikeks kapitalistideks sõna otseses mõttes ühe ööga. Õhtul magama heites naabrit veel armastati, aga hommikul üles tõustes tülitseti temaga juba parkimiskoha või kodulähedase tehase aktsiate pärast. Endine klassideta proletaarühiskond muutus kogemata klassipõrguks. Heaolu poole püüelnud rahvas tegi kõik, et võimalikult paljudel oleks halb olla. Moraalist, reeglitest ja kodanikukuulekusest oli juttu ainult entsüklopeediates.

      „Tallinna tapjad. Armutu aeg Eestis“ räägib ajastust, mida ma ise ei oleks kindlasti üle elanud. Kuigi ma sündisin 1973. aastal Tallinnas ja hingasin sotsialistliku realismi õhku 1991. aasta juunini, olen siiski enam kui kindel, et põgenemine Soome päästis mu elu. Päris igaühel ei ole neid omadusi, mida Eestis hakkama saamiseks tollal vaja läks. Riiklikud „Hullud päevad“ olid rängad, kauakestvad ja minusugusele kaunishingele sobimatud. Loodetavasti võiks see teos toimida tagasihoidliku nekroloogina nendele tuhandetele minu eakaaslastele, kellel sama hästi ei läinud. Minu põlvkond oli just halvimas augus – täisea künnisel tõmblevad noored ja näljased inimesed. Mõni pimestus kõigist saada olevatest võimalustest ja valis poolkogemata vale loosi. Mõni teine aga langes roiskuva lääne ahvatluste küüsi ja hukkus neid nautides. Kriminaaliks hakata oli palju kergem ja tasuvam kui ausana virelda.

      Nõukogude aeg võis olla ränk, aga näiteks narkootikumide tarvitamist meelelahutuseks ei esinenud üldse. Ei olnud, mida tarvitada. Röövimisi ja vargusi ei olnud kuigi palju, sest kellelt sa ikka röövid, kui seltsimees on sama puupaljas nagu sa ise? Töö juurest muidugi varastati, kuid riigi käest tuli ju kas või natuke tagasi võtta. Iga taskusse ununenud suitsuvorstilatt oli kaotatud elu ja ängistava nooruse eest päris paras kompensatsioon. Riigil oli väga tugev julgeolekuorganisatsioon, kes külvas efektiivselt hirmu ja ebakindlust. Iial ei võinud teada, kes on pealekaebaja, nii et kõige targem oli üles anda iseennast või mõni kaaslane. Nii sai hingerahu ja tõenäoliselt lühema karistuse. Lisaks miilitsale hoidsid ohje KGB, siseministeeriumi eriosakond ja eriministeeriumi siseosakond. Päris kõiki kaitse- ja ründeorganite inimjahivõrgustikke laiemalt ei tuntudki. Aga riigis valitses kord ja distsipliin. Alati võis loota sellele, et hommikule järgneb õhtu, ja vahepeal marsiti.

      Nõukogude kohus oli samuti usaldusväärne ja sama karm peaaegu kõigi vastu. Parteipiletiga võis saada hinnaalandust pisemate üleastumiste eest, kuid samas nõuti punase pileti omanikelt rohkem. Kui kuritegu oli raskem ja selle toimepanija kommunist, võis näidisprotsessi lõpptulemuse ära arvata. Vahel tuli ikka mõni omadest üles puua, et rahvas püsiks kontrolli all ja saaks aru, et kui juba eliidil läheb nii, mis siis veel meist, vaesekestest, rääkida. Ja nõukogude vanglasse ei igatsenud kohe kindlasti keegi. Kergedki karistused olid kümne aasta ringis, nii et kes vangi pandi, see vangis ka oli. Keegi oli kunagi kaheksakümnendate lõpus püüdnud tõlkida eesti keelde soomekeelset sõna vankiloma (vanglapuhkus), aga see jäi tõlkimata.

      Praktikas eeldab kuritegevus seda, et ühiskonnas on piisavalt instantse, kes vähemalt midagi omavad. Nii kaua kui enamik eestlasi kõmpis koledate ja ühesuguste Tšehhoslovakkia kummikutega, ei tasunud kelleltki jalavarje varastada. Aga kohe, kui esimesed soomlastest naistekütid jõudsid Viru varikatuse alla ja müüsid hommikukingiks kaasa võetud tossud mõnele taksojuhile, läks möll lahti. Kriminaalsele tegevusele hakati nurgakivi panema tõepoolest 1987. aastal. Siis lubati uutmise ehk perestroika tähe all asutada väikesi, FIE-tüüpi kooperatiive. Üllatava järeleandmise põhjus plaanimajandusele truudust vandunud riigis peitus selles, et sotsialistlik tootmismudel oli jõudnud ummikusse. Kõigest oli puudus ja poliitilistel kaalutlustel majandusteadlaseks saanud inimesed ei osanud probleemi lahendada. Tehased suutsid küll toota kas või miljard alumiiniumlusikat maikuus, aga nõudlust oleks olnud hoopis kahe miljoni sulejope järele, pealegi novembris. Riik vorpis seega valedes kogustes kõlbmatuid tooteid olematule turule. Punavõim kartis, et kui rahva rahulolematus ja otsene nälg kasvab, võib riigis aset leida ettearvamatuid vapustusi. Targem oli lasta aktiivsetel kodanikel toota vähemalt midagi, kõige suurema valu vaigistamiseks.

      Eestis võeti legaalse ettevõtluse võimalus rõõmuga vastu. Turule tuli tooteid ja teenuseid, millest oli kõige suurem puudus. Ja nagu kapitalismis ikka – vajadusi ka loodi. Varsti ostis rahvas mingit imeträni, millest ta ei olnud varem kuulnudki ja mida ei teadnud vaja minevat. Päris paljud hakkasid oma Ladaga taksot sõitma, aga seda tegevust piiras täpselt samal ajal riiki tabanud kütusepuudus. Põhimõtteliselt oli turg neitsilik: ükskõik mida sa müüsid, ikka tekkis järjekord. Eestlased olid agarad sabatajad. Vahel ei teatudki, mille pärast sabas seisti. Vaja läks kõike. Vabariigis avati ka erakohvikuid, -baare ja -pagaritöökodasid.

Скачать книгу