katsumusterohke, ja nüüd oli põhjust pidu panna. Sularaha pidi tulema kuuskümmend tuhat krooni. Päris hea teenistus tunnise tööotsa eest. Selle rahaga saaks ära maksta kõik ripakile jäänud narkovõlad ja vahest osta uue, võimalikult suure ja tossava Bemari. Dmitri ja Andrei olid tegelikult noorepoolsed Tallinna narkomaanid, aga Aleksandr oli tituleerinud neid tegijateks meesteks, kellel nupp nokib, ja küllap see nii oligi. Aleksandr rõhutas, et nii tulusat otsa ta segatarvitajale ei annaks. Poisid, teid usaldatakse!
„Usaldusväärsed poisid“ olid lasknud hommikul kell 07.40 Tallinna kesklinnas maha riikliku kinnisvaraettevõtte juhi Tiidu. Nelja lasuga. Pahaaimamatu vanamees oli astunud oma trepikoja uksest välja siseõuele ja mõtles küllap vist tööle jalutada nagu igal muulgi hommikul. Dmitri ja Andrei olid valvsad. Tiitu olid nad oodanud juba kella kuuest saadik. Nad olid varem välja uurinud ka selle ukse, kust mees pidi välja tulema, ja kõige tõenäolisema kellaaja. Isegi põgenemisteekond oli kavandatud. Nii et kõik oli korras.
Liitrise pudeli sisu voolas janustesse suudesse. Õhtused uudised pidid kohe algama. Neid tuli ikka vaadata, sest selline mehine temp – paha direktori tapmine hommikuse tipptunni ajal – oleks kindlasti teema number üks. Uudised algasid. Tõsise olemisega ülikonnastatud mees rääkis kaamera ees tulevaste valimiste favoriitidest ja teravilja maailmaturuhinna mõjust Eesti õlletööstuse väljavaadetele aasta lõpuni. Kuni jõudis kätte kõige magusam hetk, politseikroonika. Tallinna kesklinnas oli hommikul aset leidnud tõsine intsident. Tundmatud kurjategijad olid maha lasknud … 16-aastase koolitüdruku! Dmitri tõmbas viimase lonksu hingekurku. Andrei süütas kaks suitsu korraga ja hakkas nuuksuma.
Veronika oli teel kooli. Tal oli jäänud ületada veel ainult üks ristmik. Tema kannul kõndisid klassivennad ja hõikusid julgustavaid kommentaare. Veronika oli kooli kõige ilusam, kuid kahjuks ka kõige terasem tüdruk. Mehepoegade tähelepanu janunev vilistamine ei kõigutanud teda kuigivõrd. Las poisid proovivad. Mehehakatised lisasid sammu ja jõudsid peaaegu oma unelmate printsessi kõrvale. Siis kõlas lask ja Veronika meelekohast purskas verd. Kõlas veel kolm pauku. Poisid viskusid pikali, tänava äärde pargitud autode taha. Keegi kurat tulistas.
Kinnisvaraettevõtte juht Tiit tuli tappa, sest ta ei andnud ausatele ehitusettevõtjatele võimalust. Tiit oli teinud varem karjääri eraehitusfirmas ja teadis seetõttu täpselt, kuidas ettevõtjad riigil naha üle kõrvade tõmbavad. Vähempakkumistel osaleti kartelli moodi: pakkujad leppisid omavahel kokku, kes mis objekti võidab. Hinnad pandi sobima. Niimoodi sai igaüks garanteeritult vähemalt mõne magusa lepingu. Riigi leib on ju pikk ja peenike ainult ametnikele. Allhankijatele võib see kujuneda vägagi tulusaks. Kinnisvara haldav ministeerium oli aga ehitusmeestest kavalam ja palkas oma juhtkonda ühe endistest vaenlastest. Tiit tõi ametisse asudes kaasa sellist kogemust ja oskusteavet, et heauskselt pakkumisi tegevatel ehitusfirmadel oli peenike peos. Tellija teadis nüüd täpselt, kui palju miski maksab ja kui kaua tööd tohivad kesta.
Tiitu peeti reeturiks. Valdkonnas liikusid tõesti suured rahad, aga nüüd oli välja ilmunud ametnik, kes hävitas aastaid tulusalt tiksunud süsteemi. Suurim kannataja oli üks keskmise suurusega ehitusfirma, mis pidi saama kahe tornmaja töövõtulepingu ja ühe krundi rendilepingu. Kuri Tiit lükkas aga nende pakkumise tagasi ja pani magusa otsa uuele vähempakkumisele. Ettevõtte omanik ei suutnud isegi oma kogukahjumit täpselt välja arvutada – ta oli nii vihale aetud. Ettevõtja ei oleks aga olnud tõeline ettevõtja, nõukogude süsteemis välja koolitatu ja röövkapitalismis karastunu, kui ta oleks jäänud tule alla lamama. Tiit pidi selle eest veel saama. Kui tema jääb papist ilma, ei tohi ka ametnik puhta nahaga pääseda.
Ehitusettevõtja pöördus suve hakul ühe oma endise töömehe, vana kriminaali poole, kes oli kinni istunud nii vägivalla kui ka vägistamise eest. Mehel oli tegija kuulsus: ta saaks iga tööotsaga hakkama, kui vaid hinnas kokkuleppele jõutaks. Jõuti küll. Kriminaal oli pööranud oma elus täiesti uue lehekülje ning tegeles nüüd võlgade sissenõudmise ja väljapressimisega. Temal oli selliste tööde jaoks piisavalt mehi palgalehel. Mustemaid töid ei tasunud nendel aastatel enam oma kätega teha. Las teised teevad ja vajadusel kukuvad kinni. Palgamõrv oli üheksakümnendate keskel maksnud tuhat dollarit, aga ikka veel, üle kümne aasta hiljem, võis sama raha eest leida mõne, kes ei kõhkle päästikule vajutamast. Lasnamäe kubises narkomaanidest, kes tegid poole doosi eest hirmsaid tegusid. Vahele jäädes olid nad ikka veel sellises segaduses, et ei mäletanud, mida ja kelle tellimusel olid teinud. Täiuslik tööjõud valgustkartva turu jaoks.
Vihane ehitusettevõtja lubas oma endisele töötajale Nikolaile sada tuhat krooni. Selle rahaga tuli leida keegi, kes tunneks kedagi teist, kellel oleks suhteid kellegi kolmandaga, kes palkaks tegelikuks toimepanijaks kellegi neljanda. Mida pikem käsuliin, seda tõenäolisem on, et politsei ei saa kunagi tellijale jälile. Tiit pidi surema, hoiatuseks. Seda kaotatud lepingut ei pruugi küll enam tagasi saada, aga las nad õpivad seal kabinettides olema ja ettevõtjaid austama. Ja võimalik, et uus Tiit oleks juba tibake targem ja taipaks, mis talle parem on.
Nikolai delegeeris mõrtsukate otsimise Aleksandrile. See mees töötas tema alluvuses – võib-olla autojuhina, võib-olla ihukaitsjana. Täpne ametijuhend ei olnud kummalegi selgeks saanud, kuid Aleksandr ilmus iga kord kohale ja tegi, mis kästi. Tapatööks eraldatud sajast tonnist jättis Nikolai kohe alguses nelikümmend tuhat endale. Aleksandrile aitab kuuekümnest küll. Kui selle summa eest ei saaks vanameest rajalt maha võetud, oleks lugu õige imelik.
Laisavõitu Aleksandr ei hakanud tegijaid otsides üle oma varju hüppama. Ta tundis paari kahtlast, aga odavat kohalikku noorukit. Kumbki ei olnud õige tapamees, kuid ükskord on ikka esimene kord. Andrei oli kohe nõus. Alumise korruse Dmitrit tuli juba natuke moosida, aga suured rahatähed hägustasid varsti ka tema reaalsustaju, mis oli niigi ähmane. Püstolist ei olnud poisid kunagi tulistanud. Aleksandr näitas sellepärast käest kinni hoides ette, mispidi toru tuleb hoida ja kuhu vajutada. Piisaks sellest, kui toru oleks suunatud Tiidu poole. Tasuks olla võimalikult lähedal ja teha mitu lasku. Tellijad arvasid, et niisugusest kiirkursusest piisab, ja tapmise aeg märgiti suurte tähtedega igaühe kalendrisse.
Tiit astus oma surmapäeval varakult kodumaja trepikoja uksest välja, nagu poleks midagi juhtunud. Uks viis siseõuele. Ta jõudis just tänavale viivasse kangialusesse, kui kuulis vaikset pauku. Küllap läks kellelgi autokumm lõhki, mõtles mees. Teisel pool tänavat kõndinud tüdruk langes maha. Samas kostis veel kolm kärgatust, kiires taktis. Tiit ei saanud ikka veel aru, et kusagil tulistatakse. Ega sellest, et tulistaja redutab tema selja taga tara varjus ja püüab pihta saada temale endale. Segatarvitaja väriseva käega sihitud lasud vihisesid kõik märgist mööda. Kolm kuuli lendasid vastasmaja seina sisse, aga üks tabas Veronika meelekohta. Tiit pistis kindluse mõttes jooksu ja kadus autode sekka. Tulistajad arvasid, et said hakkama, ja panid samuti plehku.
Tiidu maja oli mitmes mõttes kindlus. Igale poole oli paigaldatud kaameraid. Seal elasid jõukad ja tähtsad isikud, muuhulgas Viru hotelli soomlasest juhataja Yrjö. Midagi tõsist ei olnud kunagi juhtunud, kuid nupukas inimene on ettevaatlik. Politsei vaatas ähmased lindid läbi ja üks pisisulidele spetsialiseerunud uurija tundis teo toimepanijad kohe ära. Salvestistelt oli näha, kuidas sihtmärki märganud Andrei tõstab vabiseva käega püstoli, kuid ei suuda tulistada. Dmitri ei jäta raskes olukorras seltsimeest hätta, vaid haarab temalt relva ja teeb huupi neli lasku.
Andrei ei võtnud omaks ühtegi süüdistust. Dmitri vastas veidi leplikumalt ja tõdes, et esitatud süüdistused ei ole ehk päris alusetud. Aleksandr kahetses juhtunut, aga eitas enda igasugust seost sellega. Kõige üllatavam seltsimees oli Nikolai, kelle kontorist leiti Tiidu foto, isikuandmeid ja auto registriväljavõte. Need oli ta saanud Kesklinna politseijaoskonnas töötavalt konstaablilt Viktorilt. Objektist peab ju olema foto, et kogemata vale inimest maha ei lase. Viktoril oli Nikolai ees au- ja rahavõlg ning mees kasutas oma ametiseisundit arvete klattimiseks.
Veronika vajus koomasse ja suri neli päeva hiljem haiglas. Tema
