temas samasugust halvatust, õudust ja raevu, nagu ta oli tundnud päeval, kui helikopter ta riisipõllult evakueeris.
Tomi jaoks oli varitsuse taaskorduvatest minevikupiltidest ehk hullemgi mälestus sellest, mis edasi sai. Võisin hõlpsasti ette kujutada, kuidas Tomi raev sõbra surma tõttu oli välja viinud järgneva hädaoruni. Tal kulus kuid, et hakkama saada teda valdava halvava häbitundega, enne kui ta mulle sellest rääkida sai. Igipõlisest ajast on veteranid, näiteks Achilleus Homerose „Iliases” reageerinud oma kamraadide surmale sõnulkirjeldamatu raevuga. Päev pärast varitsust läks Tom meeletus hulluses naaberkülla, tappis lapsi, tulistas süütut talunikku ja vägistas Vietnami naise. Pärast seda muutus mõtestatud inimesena kojuminek tema jaoks tõeliselt võimatuks. Kuidas vaadata otsa oma kallimale ja rääkida talle, et sa vägistasid jõhkralt samasuguse naise nagu tema, või vaadata oma poega esimesi samme astumas, kui see tuletab sulle meelde last, kelle sa mõrvasid? Tom koges Alexi surma nii, nagu oleks osa temast endast igaveseks hävitatud – see osa, mis oli hea ja ausameelne ja usaldusväärne. Trauma, ükskõik, kas see on tingitud millestki sellisest, mida tehti sinule, või millestki, mida sa ise teinud oled, muudab lähisuhete loomise peaaegu alati raskeks. Kui oled kogenud midagi nii sõnulväljendamatut, kuidas saad sa õppida iseennast või kedagi teist uuesti usaldama? Või vastupidi: kuidas sa saad alistuda lähisuhte intiimsusele, kui sind on varem koheldud jõhkra vägivallaga?
Tom ilmus kohusetruult määratud seanssidele, sest minust oli saanud ta päästenöör – isa, keda tal kunagi polnud olnud, selline Alex, kes oli varitsuse üle elanud. Nõuab tohutut usaldust ja julgust lubada endal mäletada. Traumeeritud inimeste jaoks on üks raskemaid asju vastuastumine oma häbile selle pärast, kuidas nad traumeeriva episoodi ajal käitusid, olgu see objektiivselt õigustatud (nagu jõleduste toimepanek) või mitte (näiteks lapse puhul, kes püüab oma ahistajat lepitada). Üks esimesi sellest nähtusest kirjutajaid oli Sarah Haley, kelle kabinet oli veteranide kliinikus minu oma kõrval. Artiklis „When the Patient Reports Atrocities”5, millest sai peamine tõukejõud lõpuks PTSH diagnoosi sõnastamiseni, rääkis ta peaaegu talumatust raskusest jutustada kohutavatest tegudest, mida sõdurid sõjas olemise ajal korda saadavad (ja neist jutustamist kuulata). On piisavalt raske olla tunnistajaks kannatustele, mida on põhjustanud teised, kuid sügaval sisimas painab paljusid traumeeritud inimesi veel rohkem häbi, mida nad tunnevad selle tõttu, mida nemad ise toonases olukorras tegid või tegemata jätsid. Nad põlgavad end selle eest, kui hirmununa, sõltuvana, erutatuna või raevununa nad end tundsid.
Hilisematel aastatel kohtasin samasugust nähtust lasteahistamise ohvrite juures: enamik neist kannatab piinavat häbitunnet asjade eest, mida nad tegid, et jääda ellu ja säilitada side inimesega, kes neid ahistas. See pidas eriti paika juhul, kui ahistaja oli lapsele lähedane isik – keegi, kellest laps sõltus, nagu asi sageli on. Tulemus võib inimeses nõutust tekitada: kas ta oli ohver või nõustuv osaline, mis omakorda toob kaasa segaduse armastuse ja terrori, valu ja mõnu erinevuste suhtes. Räägime sellest dilemmast edaspidi lähemalt.
TUIMAKS MUUTUMINE
Tomi kõige rängem sümptom oli arvatavasti see, et ta tundis end emotsionaalselt tuimana. Ta tahtis meeleheitlikult oma perekonda armastada, kuid lihtsalt ei suutnud endas nende vastu mingeid sügavamaid tundeid tekitada. Ta tundis end igaühest emotsionaalselt kaugena, nagu oleks ta süda külmunud ja ta elaks klaasseina taga. See tuimus laienes ka talle endale. Ta ei suutnud õigupoolest midagi tunda, välja arvatud põgusad raevuhood ja häbi. Ta kirjeldas, kuidas ta end vaevu ära tundis, kui habemeajamiseks peeglisse vaatas. Kui ta end kohtuistungil väiteid esitamas kuulis, vaatles ta end justkui kusagilt kaugelt ja pani imeks, kuidas see tüüp, kes juhtumisi näeb välja ja räägib nagu tema, suudab esitada nii veenvaid ja loogilisi argumente. Kui ta protsessi võitis, teeskles ta tänulikkust, ja kui kaotas, oli see täpselt nii ränk, nagu ta arvanud oligi, ning ta tõmbus tagasi lüüasaamisse isegi enne, kui protsess läbi sai. Vaatamata tõsiasjale, et ta oli äärmiselt pädev advokaat, tundis ta alati, nagu hõljuks ta tühjas ruumis, jäetud ilma igasugusest sihist või suunast.
Ainus asi, mis tema eesmärgitut tunnet aeg-ajalt leevendas, oli intensiivne tegelemine käsiloleva juhtumiga. Meie ravikuuri ajal tuli Tomil kaitsta mõrvasüüdistusega gangsterit. Selle kohtuprotsessi kestel oli ta täielikult hõlmatud võiduni viiva strateegia väljatöötamisega ja jäi paljudel kordadel kogu ööks ärkvele, et sukelduda millessegi, mis talle päriselt põnevust pakkus. Tema sõnul oli see nagu lahingus viibimine – ta tundis end täielikult elus ja miski muu polnud oluline. Kuid samal hetkel, kui Tom kohtuprotsessi võitis, kaotas ta kogu energia ja sihikindluse. Õudusunenäod tulid tagasi, nagu ka raevuhood – nii intensiivsena, et tal tuli kodunt motelli kolida tagamaks, et ta oma naisele või lastele viga ei tee. Kuid ka üksiolek tundus kohutav, kuna siis tulid sõjamälestuste deemonid täie jõuga tagasi. Tom püüdis end tööga tegevuses hoida ning otsis abi joomisest ja mõnuainetest – valmis tegema ükskõik mida, et oma deemonitega vastamisi jäämist vältida.
Ta lehitses sageli ajakirja Soldier of Fortune, fantaseerides, kuidas ta registreerib end palgasõduriks ühes paljudest piirkondlikest sõdadest, mis tollal Aafrikat laastasid.
Tol kevadel ajas ta oma Harley garaažist välja ja tavatses kihutada piki New Hampshire’i Kancamaguse maanteed. Rappumine, kiirus ja sõidu ohtlikkus aitasid tal end taas koguda, nii et lõpuks oli ta võimeline motellist lahkuma ja pere juurde naasma.
TAJU ÜMBERKORRALDAMINE
Teine uuring, mille ma veteranide kliinikus korraldasin, algas küsitlusega õudusunenägude kohta, kuid lõpuks tegeles uurimisega, kuidas trauma muudab inimese tajumusi ja kujutlusvõimet. Esimene inimene, kes end õudusunenägude uuringule registreeris, oli endine meedik Bill, kes oli kümme aastat tagasi näinud Vietnamis karmi lahingutegevust. Pärast erruminekut oli ta läbinud teoloogiaseminari ning määratud oma esimesele ametipostile, Bostoni äärelinnakiriku katoliku koguduse vaimulikuks. Tal läks kenasti, kuni perre sündis esimene laps. Peagi pärast beebi sündi oli ta naine, elukutselt meditsiiniõde, tagasi tööle läinud ning tema jäi lapsega koju, kavandades oma igapühapäevast jutlust ja tegeledes muude koguduseasjadega, kandes samal ajal hoolt nende vastsündinu eest. Kohe esimesel päeval, kui ta lapsega kahekesi jäi, hakkas too nutma ning mees leidis end äkitselt ülevalatuna talumatute minevikupiltidega surevatest Vietnami lastest.
Bill oli sunnitud naisele helistama, et too lapsega tegelemise üle võtaks, seejärel tormas ta paanikas veteranide kliinikusse. Ta kirjeldas, kuidas kuulis üha nutvate laste hääli ja nägi vaimusilmas põlenud ja veriseid lapsenägusid. Minu arstidest kolleegid arvasid, et mees on kindla peale psühhoosis, kuna tolle aja meditsiiniõpikud sedastasid, et kuulmis- ja nägemishallutsinatsioonid on paranoilise skisofreenia sümptomid. Samades tekstides, mis selle diagnoosi välja pakkusid, oli nimetatud ka põhjus: Billi psühhoosi vallandas arvatavasti tunne, et ta naine on pärast lapse sündi beebisse rohkem kiindunud kui temasse.
Kui ma tol päeval ravile tulnud patsientide ruumi astusin, nägin Billi ümbritsetuna murelikest arstidest, kes valmistusid talle süstima tugeva mõjuga antipsühhootikumi ja ta seejärel kinnisesse osakonda toimetama. Nad kirjeldasid mehe sümptomeid ja küsisid minu arvamust. Kuna olin eelmisel ametikohal töötanud osakonnas, mis spetsialiseerus skisofreenikute ravile, äratas asi minus huvi. Midagi tundus selle diagnoosiga valesti olevat. Küsisin Billilt, kas tohiksin temaga vestelda, ja olles ta loo ära kuulanud, tsiteerisin pikemalt mõtlemata fraasi, mille Sigmund Freud ütles trauma kohta aastal 1895: „Ma arvan, et see mees kannatab mälestuste all.” Ütlesin Billile, et tahaksin püüda teda aidata, ja kui olin talle andnud mõningaid ravimeid paanikahoo summutamiseks, küsisin, kas ta sooviks mõne päeva pärast tagasi tulla, et osaleda minu korraldatavas õudusunenägude uuringus.6 Ta oli nõus.
Osana sellest uuringust lasime me osalejatel teha Rorschachi testi.7 Erinevalt testidest, mis
