võib pisut väiksem olla,” naersin.
“Nojah, õhkama enam kogu aeg ei võta tõesti, aga siin on tore küll,” naeratas Ed mulle vastu. “Mis te siis teinud olete?”
“Jõime klaasikese roosat veini Champs-Élysées avenüül ühes tänavakohvikus ja ronisime Triumfikaare otsa, need 284 trepiastet läksid üsna lihtsalt ja vaade oli super! Põikasime läbi Pere Lachaise’i kalmistult, nägime Wiiralti ja Wilde’i haudu… Marais’ piirkond oli lahe ja seal oli üks väga tore kohvik nimega Les Philosophes, kus oli eriti hea latte. Ja Hemingway rajad vasakul kaldal ka, kolasime seal ja see oli super… noh ja siis me šoppasime pisut Rue de Rivolil.”
“Ja nägime tohutut hulka ilusaid ja elegantseid inimesi, neid on siin nii palju,” täiendas Berit.
“Jah, ma tahaksin ka, pariisitar, parisienne olla,” lisasin unistavalt.
Pierre naeratas mulle ja ütles: “But you are. Like parisienne.”1
Tänasin teda ja naeratasin talle laialt, tundes samal ajal, et võiksin suurest tänutundest ära sulada.
Tegime pärast õhtusööki pika jalutuskäigu, peatudes ka tuledes Eiffeli torni all. Piletisaba oli hilisest kellaajast hoolimata pikk, nii et loobusime mõttest üles minna. Seisime ja lobisesime neljakesi, kui meie tähelepanu köitis armunud paar, kes suundus restoranitrepi poole.
“Oh, darling, to the Eiffel tower restaurant… really?”2 imiteeris Pierre veiderdades ja peenikest häält tehes naise võimalikku repliiki. Naersime.
“Nii mõnus city break oli… aga mul tegelikult natuke kripeldab, et me üles ei läinud,” ütlesin Beritile järgmisel päeval, kui tagasi koju lendasime.
“Oli… ja mul ka pisut kripeldab,” taipas Berit kohe, millest ma räägin.
“Aga tead, ma mõtlesin, et… kuna Pariis on nagunii vist üks kõige romantilisemaid sihtkohti mu jaoks, siis tegin endaga kokkuleppe, et kunagi tulen Pariisi oma suure armastusega, mehega, kes on mu jaoks See Õige, ja siis lähen temaga Eiffeli torni tippu ja restorani sööma.”
“Lahe mõte!”
Esmaspäeva hommikul tööle minnes oli hing kuidagi eriti hell. Pariis, kõik toredad muljed sealt ja pidu minus eneses helisesid hinges, aga tore oli ka tagasi olla ja tööle minna. Seda enam, et mu tööülesannete sekka oli lisaks pardaajakirjale värskelt lisandunud Nordic Airi sotsiaalmeedia – ettevõtte leht Facebookis ja blogi, mille üle olin üsna uhke, sest nende loomine oli olnud minu mõte ja Tom oli seda kohe toetanud. Mõtlesin tööle sõites ütluse peale, et õnn on see, kui tahad minna hommikul tööle ja õhtul koju, ning teisendasin selle mõttes rahulolevalt ütluseks, et õnn on ka see, kui tahad minna reisile ja tahad tulla tagasi.
Kus on, sinna tuleb juurde – mu õnnetundele lisas veelgi hoogu, et õnnestus moodustada eriti mõnus lõunalaudkond Devoni, Margareti ja Karliga, Air Maintenance Nordicu juhiga. AMN oli Nordic Airi tütarfirma, mis tegeles meie lennukite hooldusega. Karl oli vana ja kohutavalt šarmantne mees, riivatu huumorimeelega ja samas piiritult galantne. Veel üks inimene, kelle vastu ma ilma ühegi selge põhjuseta tugevat poolehoidu tundsin, juba enne seda, kui ta ükskord märkis, et ma olen silmapaistvalt kaunis – see muidugi süvendas seda, naised armastavad ju kõrvadega ja ma olin natuke komplimendisõltlane küll.
Igatahes särasin lõunalauas toredas seltskonnas rõõmust ja rääkisin Pariisi muljeid, nalja sai palju.
“Peaks äkki ka kuskile lendama, kui see nii rõõmsaks teeb. Paar sõpra just kutsusid Inglismaale golfi mängima,” ütles Devon.
“Nii lahe mõte! Ma mõtlesin ka, et järgmiseks võiks minna Londonisse šoppama!” innustusin.
“Tore, siis mu sõbrad võivad kahekesi golfi mängida,” ütles Devon, kaval säde silmanurgas.
“Jah, me saame siis kahekesi šopata,” pareerisin, pärast lühikest üllatunud pausi.
1 “Aga sa oled. Nagu pariisitar.”
2 “Oh, kallis, Eiffeli torni restorani… Tõesti?”
06
Oma tööd armastades piisab, kui puhata natuke iga päev ja nädalavahetustel, aga süsteem ja seadused nägid ette, et kõik peavad aastas 28 päeva puhkama. Nordic Air lubas oma töötajatele igal aastal mõned lisapäevad, millele nüüd olid lisandunud ka palgakärpe eest saadavad puhkusepäevad.
Ma ei raatsinud kodumaalt suvekuudel eriti kuskile minna, samas pealinna jäämine ei soodustanud ka mu meelest puhkusetunnet. Leidsin kuldse kesktee – üürisin idüllilises väikelinnas elava kursusevenna suures majas endale nädalaks toa ning pühendusin ujumisele, päevitamisele, jalutamisele ja võrkkiiges vedeledes heade raamatute lugemisele. Ning muidugi küllaldasele unele ja heale söögile-joogile lugematutes armsates kohvikutes.
Mu puhkuse lõppu sattus laulu- ja tantsupeotule pidu jahisadamas. Oli üliilus vaikne õhtu, meri sile ja taevas sinine. Veetsin sõpradega meeldivalt aega, habemesse kasvanud mehed tegid mulle peotuld viiva vana puulaeva jahta peal ekskursiooni ja Jaan Tätte laulis lõpus seda “ei tea, kas merele ma teel või randa” sõnadega laulu nii, et see kajas üle mere ja käis hingest läbi. Imeline.
Tagasi jalutades helistas Greta, mu lahe tädi, jagasin temaga oma kauneid muljeid ja hinges helisevaid tundeid.
“Sul ilmaga ka nii vedas!”
“Jaa, täiesti super! Kõik päevad on olnud selge taeva ja särava päikesega, ilm kuum ja meri soe.”
“Ilmselt sa oled teinud jumalale meelepäraseid tegusid,” naeris ta.
See oli huvitav mõte ja jäi mind kummitama. Jah, ma olin õnnelik… ja see “kus on, sinna tuleb juurde” asi vist tõesti toimis?
07
Tore oli pärast puhkust kontoris tagasi olla, armsaid töökaaslasi näha ning nautida komplimente oma hea jume ja puhanud oleku aadressil. Nüüd oli Ilse kord puhata, asendasin lisaks oma tööle ka teda. Pressipäringuid oli omajagu, lisaks oli vaja oma töö ehk siis pardaajakirja järgmise numbriga, samuti Nordic Airi blogi ja Facebooki-lehega tegeleda. Ma üritasin sellele mitte mõelda, aga see ebaõiglus ajas vahel natuke hinge täis, et Ilse minu asju minu puhkuse ajal eriti tegema ei pidanud, kuna pardaajakiri ilmus neli korda aastas, iga kolme kuu tagant, ja professionaalse, täpse ja kiire Margareti abiga, kes vaatas üle pardaajakirja ingliskeelsed tekstid, sain kõik tehtud ka Ilse sekkumiseta, mina Ilse tööd aga küll.
Samas, plusspoolele läks jällegi see, et seoses ajakirjanike päringutega suhtlesin rohkem nii Tomi, Devoni kui ka Miaga ning kogesin järjest edu-elamusi, mõistsime üksteist hästi ja koostöö sujus suurepäraselt. Tundsin end tublina ja nautisin seda.
Ajakirjanikelt tuli ka üsna ebamugavalt otsekoheseid küsimusi sel teemal, miks kevadel välja hõigatud ja suve alguseks lubatud uusi lennukeid ikka veel kohal pole. Vastused, mille Tomi ja Devoniga kokku panime, olid hoolikalt lihvitud diplomaatilised meistriteosed. Süvenev majanduskriis oli lennukitehingu rahastamise äärmiselt keeruliseks
