iseenda peremees. Sa oled isegi tark! Millal sa kahekümne üheseks saad?”
„Juunis. Siis korraldan Londonis suure peo ja tähistan täisikka jõudmist.”
„Ja siis abiellud Charles Windleshamiga? Kõik need hirmsad kõmureporterid ainult sellest vadistavadki. Aga Charles on sulle tõesti väga truu!”
Linnet kehitas õlgu. „Ei tea. Ma ei taha õigupoolest veel kellegagi abielluda.”
„Kullake, sul on õigus! Pärast pole elu enam kunagi endine, mis?”
Telefon helises ja Linnet võttis toru: „Jah?”
Vastas ülemteenri hääl: „Preili de Bellefort on telefonil. Kas ühendan?”
„Bellefort? Aga muidugi ühendage!”
Käis klõpsatus ja telefonis kostis tungiv, pehme, veidi hingeldav hääl: „Halloo, kas preili Ridgeway? Linnet!”
„Jackie, kallis! Pole sinust enam ilmatu aeg kuulnud!”
„Seda küll. Kohutav! Linnet, tahan sind kangesti näha!”
„Kullake, kas sa ei saaks siia tulla? Mul on midagi uut. Tahaksin väga seda sulle näidata!”
„Sinna ma just kavatsengi tulla.”
„Tore! Hüppa siis rongi või autosse!”
„Hea küll. Mul on üks kaheistmeline logu, mille viieteistkümne naela eest ostsin. Mõni päev käib kenasti, aga tal on oma tujud. Kui ma teeajaks kohale ei jõua, siis võta teatavaks, et tal on jälle tuju. Nägemiseni, armas!”
Linnet asetas toru hargile ja läks Joanna juurde tagasi.
„See oli mu igipõline sõbratar Jacqueline de Bellefort. Käisime Pariisis koos koolis. Tal on hirmsasti viltu vedanud. Tema isa oli Prantsuse krahv ja ema ameeriklanna – lõunaosariikidest. Isa laskis mingi naisega jalga ja ema kaotas Wall Streetil kogu oma raha. Jackie jäi puupaljaks. Ma ei teagi, kuidas tal viimased kaks aastat õnnestus läbi ajada.”
Joanna poleeris sõbratari küünepadjaga oma veripunaseid küüsi, kallutas siis pead ja uuris tulemusi.
„Kallis, kas see pole liiga tülikas?” venitas ta pikkamisi. „Kui minu sõpradega mõni õnnetus juhtub, jätan nad kohe maha. Otsekohe! Kõlab küll südametult, aga hiljem on muret palju vähem. Muidu tahavad nad alati raha laenata või asutavad mõne õmblustöökoja ning sa pead neilt sõbramehe poolest koledaid kleite ostma. Või hakkavad lambivarje kaunistama või batiksalle tegema!”
„Nii et kui mina peaksin oma raha kaotama, jätaksid sa mu kohe maha?”
„Jah, kallis, seda küll. Räägin tõtt. Mina armastan ainult edukaid inimesi. Küll sa näed, enamikuga on samamoodi, ainult nad ei tunnista seda avalikult. Nad ütlevad lihtsalt, et ei saa tõesti enam Mary või Emily või Pamelaga läbi käia. Vaesekesed, mured teevad nad nii kibestunuks ja naljakaks!”
„Kui halastamatu sa oled, Joanna!”
„Olen lihtsalt saagi peal väljas nagu kõik teisedki.”
„Mina ei ole saagi peal väljas!”
„Põhjused on ilmselged. Sina ei pea end närusena tundma, kui kenad keskealised Ameerika eestkostjad sulle kord kvartalis su hiigelsuurt elatusraha maksavad.”
„Ja Jacqueline’ist arvad sa valesti,” ütles Linnet. „Ta ei ela kellegi kulul. Olen tahtnud teda aidata, aga ta ei lubanud. Ta on kuratlikult uhke.”
„Miks ta siis niisuguse kiiruga sinuga kohtuda tahab? Arvan, et tal on midagi vaja. Küll sa näed!”
„Ta näis olevat erutatud,” märkis Linnet. „Jackie läheb mõne asja pärast alati kohutavalt endast välja. Kord lõi ta kedagi sulenoaga.”
„Kullake, kui põnev!”
„Üht poissi, kes koera kiusas. Jackie keelas teda, aga poiss ei kuulanud. Jackie tõukas ja raputas teda, kuid poiss oli temast tugevam. Viimaks võttis Jackie sulenoa ja lõi noaga. Selle ümber käis hirmus lärm!”
„Usun. Kõlab väga ebameeldivalt!”
Tuppa tuli Linneti toatüdruk. Ta võttis riidekapist vabandusi pomisedes kleidi ja väljus.
„Mis Mariega on juhtunud?” küsis Joanna. „Ta on nutnud.”
„Vaene tüdruk! Rääkisin sulle, et ta kavatses abielluda mehega, kes töötab Egiptuses. Ta ei teadnud mehest suurt midagi. Arvasin, et oleks vaja kindlaks teha, kas kõik on korras. Nüüd selgus, et mehel on juba naine ja kolm last.”
„Sul, Linnet, on kindlasti palju vaenlasi.”
„Vaenlasi?” hämmastus Linnet.
Joanna noogutas ja süütas sigareti. „Just nimelt, mu armas. Sa oled hirmus energiline ja püüad kangesti heategusid teha.”
Linnet naeris.
„Mul pole ilmas ühtki vaenlast!”
IV
Lord Windlesham istus seedripuu all. Tema silmad puhkasid Wode Halli meeldivatel proportsioonidel. Miski ei rikkunud seda vana maailma ilu – uusehitised ja muud lisandid olid nurga taga ega paistnud silma. Vaade oli sügiseses päikesepaistes meeldiv ja rahustav. Ometi ei näinud Charles Windlesham üksisilmi vaadates enam Wode Halli. Selle asemel seisis tema silme ees imposantsem Elisabethiaegne loss, suur kaugeleulatuv park ja taamal veidi lagedam ala. See oli Windleshami perekonnamõis Charltonbury ning esiplaanil seisis üks kuju – säravate kuldsete juuste ja innuka enesekindla näoga tütarlaps … Linnet Ridgeway kui Charltonbury perenaine.
Windlesham oli tulvil lootusi. Neiu keeldumine polnud sugugi lõplik. Pigem oli see ajapikenduse palumine. Hüva, ta võib ka natuke oodata …
Kogu lugu sobis imehästi! Ilmselgelt oli soovitatav, et ta abielluks rikka naisega, aga tema tunded ei ole sellegipoolest kõrvale jäetud. Ta armastab Linnetit. Kui tal tuleks valida Inglismaa rikkaima naise ja Linneti vahel, abielluks ta Linnetiga ka siis, kui tol poleks pennigi. Ainult et Linnet oligi õnnekombel Inglismaa rikkaim tüdruk …
Windleshami mõtted tegelesid meeldivate tulevikuplaanidega. Tõenäoliselt saab temast Roxdale’i peremees, ta restaureerib läänetiiva, enam ei tarvitse ta loobuda Šoti jahiretkedest … Charles Windlesham unistas päikesepaistel.
V
Kell neli peatus väike päevinäinud kaheistmeline auto kruusakrigina saatel. Sellest väljus neiu – pisike ja sale, tumeda juuksepahmakaga. Ta jooksis mööda trepiastmeid üles ja sikutas kellanööri.
Mõne minuti pärast juhatati ta pikka suursugusesse võõrastetuppa ja vaimuliku välimusega ülemteener teatas kurvavõitu toonil: „Preili de Bellefort.”
„Linnet!”
