Originaali tiitel:
Susan Mallery
JUST ONE KISS
2013
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik
Toimetanud Jana Kuremägi
Korrektor Inna Viires
© 2013 by Susan Macias Redmond
Trükiväljaanne © 2013 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2016 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10793
ISBN (PDF) 978-9949-20-673-5
ISBN (ePub) 978-9916-11-270-0
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Käesolev raamat on pühendatud
Fool’s Goldi 2011. aasta ergutustüdrukute rühma juhile Michele’ile,
kelle energiast on suurem üksnes ta süda.
Tänan, Michele, kõige eest!
Sa oled imeline!
Proloog
Viisteist aastat varem...
Patience McGraw ei saanud hingata. Ta pani käe rinnale ja mõtles, kas on võimalik, et ta saab hirmust infarkti ja sureb. Või siis ootusärevusest. Tal keerlesid mõtted peas, kõris nööris ja siin ta nüüd oli, oma elu kõige tähtsamal päeval, ega suutnud õieti hingatagi. Kui kohutav!
„Lumi sulab,“ ütles Justice linnast idas kõrguvate mägede poole osutades.
Patience noogutas pead tõstes. „Läheb soojemaks.“
Läheb soojemaks? Ta surus oige maha. Miks ta küll ometigi nii loll on? Miks ta küll ometigi nii närvis on? Tegu on ju Justice’iga, ta parima sõbraga sellest ajast saati, kui poiss eelmise aasta oktoobri lõpus Fool’s Goldi kolis. Nad kohtusid kooli kohvikus, nad olid mõlemad üritanud võtta viimast kooki. Justice pakkus, et Patience võib selle endale saada. Patience pakkus, et nad võivad kooki jagada. Patience arvas, et poiss keeldub sellest, kuna oli vanem, kuid poiss hoopis naeratas ja nii saidki neist sel päeval sõbrad.
Ta ju tunneb poissi. Nad veetsid koos aega, mängisid videomänge, käisid koos kinos. Neil oli tore. Nad tundsid end koos hästi. Või vähemalt sinnamaani, kuni Patience vaatas paari nädala eest ühtäkki Justice’i tumesinistesse silmadesse ja tundis midagi sellist, mida polnud eales varem tundnud.
Ema kinnitas, et see on normaalne. Patience oli neljateistkümneaastane, Justice kuueteistkümnene ja polnud eriti tõenäoline, et nad jäävad igavesti sõpradeks. Kuid Patience’ile ei meeldinud mõte sellest, et midagi võiks muutuda. Varem ei pidanud ta mõtlema selle peale, mida ütleb, ega muretsema sellepärast, mis tal seljas on või kuidas juuksed hoiavad. Nüüd mõtles ta alatasa ja selle tulemusena oli koos raske olla.
Olles kaks kuud iga sõna, iga mõtte ja iga sammu üle mõelnud, oli tal sellest villand. Ta kavatses Justice’ile tõtt rääkida. Et Justice meeldib talle. Et ta tahab, et Justice oleks enamat kui ta parim sõber. Kui tema Justice’ile samuti meeldib, noh, ta ei teadnud, mis siis saab, kuid ta oli kindel, et see oleks imeline. Kui ta ei meeldi Justice’ile, siis ta ilmselt sureb murtud südame pärast.
Nad kõndisid Fool’s Goldi vaikses eramurajoonis. Linnake asus Sierra Nevada jalamil. Kevad peletas talve teelt ja puudel olid pungad ning tuules õõtsusid esimesed nartsissid ja tulbid. Kuid sel kõigel polnud vähimatki pistmist sellega, et Patience tundis kohutavat hirmu. Sellepärast, et murtud südame pärast surra oli nii väga „Uhkuse ja eelarvamuse“ – ema lemmikraamatu ja lemmikfilmi – moodi, et see võib olla piinarikas ja nõme.
Kuid tal oli vaja teada. Tal oli vaja vabaneda mõtlemisest. Ta peaks seda Justice’ile lihtsalt ütlema ja kogu lugu. Kahe nädala pärast on koolipidu ja tema tahtis minna peole koos Justice’iga.
Ta oli üsna kindel, et Justice’ile ei meeldi ükski teine tüdruk. Kuigi Justice oli temast kaks aastat vanem, polnud tal oma tüdrukut ja nad veetsid lõuna alati koos. Kuigi Justice ei üritanud teda suudelda. Patience ei osanudki öelda, kuidas ta suudlemisse suhtub, kuid kui üldse mõni poiss peaks teda suudlema, siis tahtis ta, et see oleks Justice. Oh jumal küll, miks küll kõht nii kohutavalt valutab?
„Patience?“
Patience võpatas. „Mis?“
„On sul midagi viga?“
Patience jäi seisma ja surus raamatud vastu rindu. „Ei ole. Miks sa küsid?“
„Sa oled kuidagi vaikne. Kas midagi on lahti?“
Justice’i silmad olid nii ilusad, mõtles Patience. Tume-tume sinised. Kui Justice naeris, ilmusid ta silmanurkadesse kurrud, kuid ta ei naernud just sageli. Tal oli nii ilus naeratus. Ta oli ikka veel kõhnapoolne, just nagu oleks kasvanud liiga kiiresti, aga ta oli nii armas. Ja Patience’i vastu nii hea.
„Justice, ma pean sinult midagi küsima.“
Justice pöördus noogutades tema poole. „Lase tulla.“
Patience avas suu ja pani selle siis uuesti kinni. Sõnad kadusid, teda valdas hirm ja paanika ja...
„Tere, Justice.“
Pöördudes nägid nad Ford Hendrixit üle tänava tulemas. Patience hingas sügavalt välja: ta tundis Fordi nähes ühteaegu kergendust ja pahameelt.
Fordil oli viis õde-venda. Tal olid tumedad silmad ja tumedad juuksed. Kõik tüdrukud leidsid, et ta on kuum, kuid Patience nägi üksnes Justice’it.
„See ajaloo töö oli lihtsalt võimatu,“ ütles Ford. Nad olid Justice’iga ühevanused ja neil oli üsna palju tunde koos. „Tere, Patience.“
„Tere.“
Nad läksid koos kodu poole ja õige hetk oli käest libisenud.
„Miks me kogu seda pahna teadma peame?“ küsis Ford. „Esimene maailmasõda oli saja aasta eest või midagi sellist. See esseeküsimus...“
„Jube,“ lõpetas
