Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat. Sophie Hannah
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat - Sophie Hannah страница 2
Mäletan peaaegu kõike, mis sa oled mulle viimase aasta jooksul rääkinud. Kui mul õnnestuks tuletada meelde õige fraas, olulise tähtsusega rida, viiks see mind võib-olla otsemat teed sinu juurde. Tegelikult ei usu ma seda, aga käin kõike oma peas läbi – igaks juhuks.
„Noh?” toksasin sulle sõrmega vastu õlga. „Sul on voodis ihualasti naine, kes on valmis sulle kõike lubama, ja sina ei tee temast välja?”
„Naomi, see ei ole nali.”
„Saan aru. Anna andeks.”
Sinule meeldib teha kõike pikkamööda, sa isegi räägid pikkamööda. Sind ajab vihale, kui sind takka kiirustatakse. Mulle tundub, et minul pole kunagi õnnestunud sind naerma ajada, et ma pole sind üldse südamest naermas näinudki, kuigi sa räägid sageli naermisest – Seani ja Tonyga pubis. „Naersin nii, et lõpuks juba lausa nutsin,” võid sa öelda. „Naersin, kuni mu silmist voolas vesi.”
Sa pöördusid minu poole ja küsisid: „Kas sa tead, kus ma elan?”
Punastasin. Pagana pihta, sa olid mind läbi näinud. Sa olid taibanud, et sa olid mul nagu kinnisidee, et ma kogusin sinu kohta kõikvõimalikke fakte või detaile. Olin kogu nädala korrutanud peas su aadressi, vahel seda töötamise ajal isegi valjult välja öelnud või seda laulnud.
„Sa ju nägid, kuidas ma selle viimasel korral kirja panin? Sellele blanketile, mis vastuvõtutöötaja lasi mul täita. Ma märkasin, et sa vaatasid.”
„Chapel Lane kolm, Spilling. Anna andeks. Kas sa eelistaksid, et ma ei teaks seda?”
„Mõneti jah,” vastasid sina. „Sest see peab olema täiesti turvaline. Olen ju seda sulle öelnud.” Siis ajasid ka sina end istuli ja panid prillid ette. „Ma ei taha, et see lõpeks. Ma tahan, et see kestaks pikka aega, nii pikalt kui ma ise. See peab olema sajaprotsendiliselt turvaline, minu ülejäänud elust täiesti eraldi.”
Sain kohe aru ja noogutasin. „Aga... nüüd teab sinu aadressi ka Travelteli vastuvõtutöötaja,” ütlesin mina. „Mis siis, kui nad saadavad arve või midagi sellist?”
„Miks nad peaksid seda tegema? Ma maksan ju lahkudes alati arve ära.”
Kas selline lahkumiseelne administratiivne rituaal, väike tseremoonia, mis leiab aset meie elu ja sinu teise elu piiril, muudab selle kergemaks? Soovin, et ka minul oleks enne lahkumist täita mingi selline ülesanne. Mina jään alati ööseks hotelli (kuigi lasen sinul arvata, et mitte iga kord, vaid üksnes vahel) ja marsin järgmisel hommikul Traveltelist reipal sammul välja, naeratades käigu pealt vastuvõtutöötajale. See tundub kuidagi liiga kiire ja lihtne, ebaametlik.
„Neil pole mulle midagi postiga saata,” ütlesid sa. „Aga nii või teisiti ei ava Juliet isegi omaenda kirju, minu omadest rääkimata.” Täheldasin su lõuas kerget vibratsiooni, märkasin, kuidas lihased suu ümber läksid pingesse. Nii juhtub ikka, kui sa Julieti mainid. Kogun ka tema kohta detaile, kuigi soovin, et ei teeks seda. Paljudes sinu lausetes tema kohta sisaldub fraas „rääkimata sellest”: ta ei oska arvutit sisse lülitada, rääkimata sellest, et internetti kasutada. Ta ei vasta kunagi telefonile, rääkimata sellest, et ta ise kellelegi helistaks.
Jääb mulje, just nagu ta oleks mingi friik; olen seda sageli öelda tahtnud, kuid saanud ikka sõnasabast kinni. Ma ei tohi lubada, et minu kadedus tema vastu muudaks mind julmaks.
Sa suudlesid mind õrnalt ja ütlesid: „Sa ei tohi mitte iial tulla minu maja juurde ega mulle koju helistada. Kui Juliet peaks sind nägema, kui ta saaks sellest sellisel moel teada, murraks see ta.” Mulle meeldib viis, kuidas sa sõnu kasutad. Sinu kõne on palju poeetilisem ja suurejoonelisem kui minu kõne. Kõik, mis mina ütlen, on koormatud igapäevaste detailidega. Sa vahtisid minust mööda ja ma keerasin end vaatama, lootes sinu näoilme järgi pooleldi, et näen valge pilve sisse mähitud hallides ja lillades värvides mäeahelikku, mitte aga beeži plastist veekeedukannu, millel silt „Rawndesley East Services Traveltel” ja millest pudeneb meie kuumadesse jookidesse pidevalt väikesi lubjakivikillukesi.
Millel su pilk nüüd peatub? Kus sa oled?
Tahtsin küsida rohkem üksikasju. Mida sa pidasid silmas sellega, et Juliet murdub? Kas ta vajub nuttes põrandale kokku, kaotab mälu, muutub vägivaldseks? Inimesed võivad murduda väga erineval viisil ja ma pole saanud siiamaani aru, kas sa kardad oma naist või oled tema pärast hirmul. Aga sinu hääletoon oli nii tõsine ja ma sain aru, et sa tahad veel midagi öelda. Ma ei tahtnud sind katkestada.
„On veel üks asi,” ütlesid sa pominal, kägardades pihus rombimustrilist tekki. „Asi on temas. Ma ei suuda taluda mõtet sellest, et sa võiksid teda näha.”
„Miks?” Tundsin, et minust oleks taktitu sulle öelda, et selles osas pole sul midagi karta. Kas sa kujutasid ette, et ma olen uudishimulik, et tahan meeletult teada, kellega sa abielus oled? Ma kardan isegi veel nüüd Julieti näha. Soovin, et ma ei teaks tema nime. Tahaksin hoida teda oma mõtteis nii ebatõelisena kui võimalik. Ideaalolukorras tahaksin teda teada üksnes kui „teda”, siis poleks mu armukadedusel eriti millestki kinni hakata. Aga sinuga esimest korda kohtudes poleks ma ju saanud sellist asja öelda? „Ära ütle mulle oma naise nime, sest mulle tundub, et ma olen sinusse armunud ja ma ei suudaks taluda, et tean temast midagi.”
Kahtlen, kas sa oleksid suutnud kujutada ette ängistust, mis valdas mind möödunud aasta jooksul igal õhtul voodisse minnes, kui ma mõtlesin: Juliet lamab sel hetkel voodis Roberti kõrval. Minu nägu ei pane tõmblema ja sisikonda krampi kiskuma mitte mõte sellest, et tema magab sinu kõrval, vaid hoopis see, et tema silmis on see tavaline, rutiin. Ma ei piina end kujutluspildiga sellest, kuidas te suudlete või jagate armastust; mina kujutan ette, et Juliet on oma voodipoolel, loeb raamatut – midagi igavat mõnest kuningliku perekonna liikmest või sellest, kuidas hoolitseda toataimede eest – ega tõsta õieti pilkugi, kui sina tuppa astud. Ta ei märka, kuidas sa võtad end riidest lahti ja heidad tema kõrvale voodisse. Kas sa kannad pidžaamat? Millegipärast ei õnnestu mul seda ette kujutada. Igatahes, sõltumata sellest, mida sa kannad, on Juliet sellega pärast aastatepikkust abielu harjunud. See pole tema jaoks eriline, see on pelgalt taas üks igav ja mitte millegi poolest tähelepanuväärne õhtu kodus. Tal pole erilist tahtmist ega vajadust sulle midagi öelda. Tal õnnestub suurepäraselt keskenduda prints Andrew’ ja Fergie lahutusele või sellele, kuidas kaktust istutada. Kui ta laud jäävad raskeks, viskab ta raamatu põrandale ja keerab end sulle isegi head ööd ütlemata oma poolele, sinust eemale.
Mina tahan võimalust võtta sind iseenesestmõistetavana. Kuigi seda ei teeks ma iial.
„Robert, miks sa ei taha, et ma teda näeks?” küsisin, sest tundus, et sul istub see mõte sügavalt peas. Sinu silmis oli selline pilk nagu ikka: kulm kortsus, lõug ette aetud. „Kas temaga... on midagi korrast ära?” Kui ma oleksin olnud keegi teine, oleksin lisanud: „Kas sa tunned tema pärast häbi?”, aga viimasel kolmel aastal pole mul õnnestunud kasutada sõnapaari „häbi tundma”. Sina ei saaks sellest aru, sest on asju, millest ma pole sulle rääkinud. On asju, mida ka mina eelistan hoida teistest eraldi.
„Julieti elu pole olnud kerge,” ütlesid sina. Sinu hääletoon oli kaitsev, just nagu ma oleksin teda solvanud. „Ma tahan, et sa mõtled minust sellisena, nagu ma olen siin koos sinuga. Mitte tolles majas koos temaga. Ma ei talu seda neetud maja! Kui me abiellume, ostan meile uue maja.” Mäletan, kuidas ma itsitasin, kui sa seda ütlesid, sest olin näinud hiljuti filmi, kus mees viib oma värske abikaasa vaatama maja, mille oli naisele ise projekteerinud ja ehitanud. Maja on suur ja ilus ja selle ümber on suur punane lint. Kui mees võtab