omanikuna. Mina tahan asju sellepärast, et sina tahad neid. Kui Juliet välja jätta. Sa ütled, et ei taha teda, aga sa pole veel valmis teda maha jätma. Sa ütled, et küsimus pole mitte selles, kas jätta, vaid millal jätta. Aga mitte veel. Mul on sellest raske aru saada.
Silitasin su käsivart. Ma ei suuda ega ole iial suutnud sind puudutada, ilma et tunneksin seejuures nõrkust ja kirvendust, ja tookord tundsin süümepiinu, sest ma pidin ju ajama tõsist juttu, mitte mõtlema seksi peale. „Luban, et hoian eemale,” kinnitasin, teades, et sinul on vajadus kontrollida, et sa ei talu, kui sul libisevad sündmused käest. Juhul, kui me peaksime kunagi abielluma – siis kui me abiellume –, kutsun mina sind hellitavalt kontrollifriigiks ja sina naerad selle üle. „Ära muretse.” Tõstsin tõotust andes käe. „Skaudi ausõna. Ma ei ilmu ühtäkki ootamatult su maja juurde.”
Sellele vaatamata siin ma nüüd olen, mu auto on pargitud su maja vastu. Aga ütle sina mulle: mis mul muud üle jääb? Kui sina oled siin, siis palun vabandust ja selgitan, kui mures ma olen olnud, ja ma tean, et sa annad mulle andeks. Kui sa oled siin, siis võib-olla ei lähegi mulle korda, kas sa annad mulle andeks või mitte, vähemalt ma tean, et sinuga on kõik korras. Robert, nüüd on möödas juba üle kolme päeva. Ma hakkan pikkamööda hulluks minema.
Kui ma sinu tänavale keerasin, nägin esimese asjana sinu punast veokit, mis oli pargitud murupiirile majade taha sinna, kus tänav muutub kitsmaks ning sellest saab külavahetee. Lugedes veoki küljelt sinu nime, paisus mu rind nii, nagu mulle oleks tehtud heeliumisüst. (Sa räägid mulle ikka, et ma ei kutsuks seda veokiks, on ju nii? Sulle ei meeldi, kui sind hüütakse Punase Veoki Tüübiks, kuigi olen seda mitu korda katsetanud.) Robert Haworth, suurte mustade tähtedega. Ma jumaldan su nime.
Veoauto on sama suur nagu ikka, aga siin, rohunõlval nurga all, majade ja põldude vahel, näeb see välja tohutu suurena; sellele pole siin õieti ruumigi. Mu peast käis esimesena läbi mõte, et see pole veokijuhile just kõige parem elukoht. Suurele teele tagurdamine peab olema paras peavalu.
Teine mõte on aga see, et täna on esmaspäev. Sinu veok ei peaks siin olema. Sa peaksid olema sellega tööl. Nüüd hakkan juba tõsiselt muretsema, olen liiga mures, et tunda hirmu – sinu maja ees, sinu ja tema, Julieti maja ees –, et vudida koju ja teha nägu, et küllap on kõik korras.
Ma teadsin, et sinu maja on number kolm, ja küllap ma vist kujutasin ette, et numbrid jätkuvad kahekümneni või kolmekümneni nagu enamikul tänavail, aga sinu oma on kolmas ja viimane maja. Esimesed kaks, teineteise vastas, on lähemal tänavale ja nurga peal asuvale Old Chapel Brasseriele. Sinu maja on eraldi, pisut eemal, tänava lõpus asuvate põldude pool, ja tänavalt näeb majast üksnes killukest kiltkivikatust ja juppi beežist kiviseinast, mille ülemises parempoolses nurgas on väike nelinurkne aken: vast ehk vannituba või panipaik.
Olen saanud sinu kohta teada midagi uut. Sa otsustasid osta sellise maja, mida mina ei ostaks iial: maja, mille tagumine külg on tänava poole ja fassaad on varjatud, pole möödujaile näha. See jätab majast tõreda mulje. Saan aru, et see on privaatsuse pärast ja on igati loogiline, et maja on fassaadiga kaunimate vaadete suunas, aga sellele vaatamata häirivad mind sellised majad. Neid vaadates on tunne, just nagu nad oleks keeranud maailma poole ebaviisakalt selja. Yvon on minuga sama meelt; ma tean seda, sest oma tavalist teed mööda supermarketisse sõites möödume ühest teisest majast, mis on samuti tagumise poolega tänava suunas. „Sellise majad on erakutele, kes naudivad oma eraklikkust ja kasutavad sageli väljendit „Häh, täielik pläma”,” lausus Yvon, kui me sellest majast esimest korda mööda sõitsime.
Ma tean, mida ta ütleks maja kohta aadressil Chapel Lane 3, kui ta oleks praegu siin: „See näeb välja sellise inimese majana, kes võiks öelda: „Ärge jumala eest siia majja tulge.” Nii see ju on!” Mul oli tavaks rääkida sulle Yvonist, aga ma ei teinud seda enam, kui sa ütlesid kulmu kortsutades, et tundub, nagu Yvon oleks sarkastiline ja pahur. See oli ainus kord, kui sinu öeldud sõnad mind tõsiselt riivasid. Ütlesin sulle, et ta on mu parim sõber, on olnud mu parim sõber juba kooliajast saadik. Ning et jah, ta on tõesti sarkastiline, aga ainult heas mõttes, ainult viisil, mis tõstab kuidagimoodi tuju. Ta on otsekohene ega ilmuta kellegi vastu lugupidamist ja usub kindlalt, et me kõik peaksime viskama kõige üle nalja, ka halbade asjade üle. Isegi piinava armastuse üle abielumehega, keda sa ei saa endale – Yvon leiab, et see on eriti selline asi, mille üle tuleks nalja visata, ja poole ajast on tema võime asju kergelt võtta ainus, mis aitab mul veel mõistuse juures püsida.
Kui sa märkasid, et sinu kriitilised sõnad tema aadressil tegid mulle haiget, suudlesid sa mind ja ütlesid: „Räägin sulle ühe asja, mida sattusin kunagi ühest raamatust lugema ning mis on teinud mu elu märksa lihtsamaks: ise solvudes teeme endale ja teistele sama palju halba, kui teisi solvates. Kas sa saad aru, mis ma tahan sellega öelda?” Mina noogutasin, kuigi polnud päris kindel, kas ikka sain.
Ma pole seda sulle kunagi rääkinud, aga kordasin sinu aforismi Yvonile, kuigi loomulikult ei rääkinud ma talle kontekstist. Tegin näo, just nagu sa oleksid öelnud midagi solvavat, mis polnud üldse Yvoniga seotud. „Kui hämmastavalt käepärane,” märkis Yvon naerdes. „Kuidas see siis täpselt on: kui sa armastad jobu, oled sa samamoodi süüdi nagu siis, kui oled ise jobu. Tuhat tänu, sa suur valgustatu, et oled seda meiega jaganud.”
Olen lõputult muretsenud, mis juhtub meie pulmas, kui me lõpuks abiellume. Ma ei kujuta ette, et te võiksite Yvoniga ajada juttu, ilma et see lõpeks sinupoolse vaikimisega ja temapoolse pöörase pilkamisega.
Ta helistas eile õhtul sinu koju. Sundisin teda seda tegema, anusin teda, rikkusin ta õhtu ära, seni kuni ta jäi nõusse. Mõte sellest, et ta on kuulnud sinu naise häält, ajab mind kergelt iiveldama. See on üks samm lähemale millelegi, millega ma ei taha silmitsi seista, füüsilise reaalsusega sellest, et Juliet on maailmas olemas. Ta eksisteerib. Kui ta ei eksisteeriks, elaksime meie sinuga juba koos. Ma teaksin, kus sa oled.
Tundus, nagu Juliet valetaks. Nii Yvon ütles.
Sinu maja tagumise külje ees on kivimüür, milles pruun puidust värav. Mitte kuskil pole numbrit kolm, mul õnnestub sinu maja identifitseerida üksnes elimineerimise teel. Väljun autost ja vaarun pisut, just nagu poleks mu jäsemed liikumisega harjunud. Ilm on tuuline, aga päike paistab peaaegu pimestavalt. See sunnib mind silmi kissitama. Tundub, nagu oleks sinu tänav särama löönud, just nagu oleks see looduse viis öelda: „Siin elab Robert.”
Värav on kõrge, ulatudes mulle õlgadeni, ja avaneb kriuksudes. Lipsan sinu hoovi. Leian end oksi täis jalgrajal, vahtimas su aeda. Ühes nurgas on lapikuks vajutatud pappkastide kõval vana vann, milles kaks jalgratta ratast. Muru on laiguline. Näen rohkem umbrohtu kui ilutaimi. On näha, et kunagi olid siin käest lastud muru asemel lillepeenrad, aga nüüd on kõik sulandunud ühesuguseks pulstunud kaoseks. Selle nägemine ajab mu marru. Julieti peale. Sina käid iga päev tööl, sageli seitse päeva nädalas. Sinul ei ole aega aia eest hoolitseda, temal aga küll. Tema pole käinud tööl sellest ajast saadik, kui ta sinuga abiellus, ja teil pole lapsi. Mida ta terved päevad teeb?
Suundun eesukse poole, möödudes seejuures maja küljest ja veel ühest väikesest kõrgel asetsevast aknast. Oh, jumal küll, ma ei tohi mõelda, nagu sa võiksid olla siin lõksus. Aga loomulikult ei saagi see nii olla. Sina oled ligi meeter üheksakümnene laiade õlgadega raske mees. Julietil ei õnnestuks sind kuskile kinni panna. Kui just... Aga ma ei tohi mõelda jaburaid mõtteid.
Olen otsustanud olla vapper ja asjalik. Tõotasin kolme aasta eest endale, et ei karda enam elu seeski midagi ega kedagi. Lähen otsemat teed eesukse juurde, annan kella ja esitan vajalikud küsimused. Maja ette jõudes taipan, et sinu maja on tegelikult pikk ja madal. Väljastpoolt vaadates jääb mulje, et sellega pole juba mitu aastakümmet midagi tehtud. Uks on pleekinudroheline, väikesed ruudukujulised aknad on tinajoontega rombideks
